kuulis ta oma nime hõigatavat ja pööras ringi. Ta kortsutas kulmu, nähes Florat, kes käis aeg-ajalt emal abiks. „Casey, pea kinni. Sa pead kohe koju tagasi minema. Su ema viidi haiglasse.“ Pisike naine hingeldas raskelt, siis hingas sügavalt sisse ja jätkas. „Ma läksin su ema juurde ütlema, et saan talle täna appi minna. Leidsin ta köögipõrandalt, näost lubivalge, hoidis rinnust kinni. Sa pead talle haiglasse puhta öösärgi viima ja mõned muud asjad ka.“
„Mida… mis temaga on? Mis öeldi? Kas ta sureb?“
„Ma ei tea, laps. Kas sa ei saa oma jalgu kiiremini liigutada? Võib-olla on nii su emale kõige parem. Võib-olla suudavad arstid ta kaineks teha.“
„Ma ei tea, mida teha, Flora. Ütle, mida ma tegema pean.“
„Ma ju räägin, lapsuke. Kõigepealt helista haiglasse. Võib-olla peaksid sinna minema. Paki mõned asjad ema jaoks kokku. Helistasin juba vabrikusse ja teatasin Ronniele ka. Kiiresti nüüd, Casey. Ma helistan sulle hiljem, et uurida, kuidas tal on. Võiksid talle ehk aiast mõned lilled ka viia.“
Siis oli Flora läinud, ta peaaegu jooksis mööda tänavat eemale. Kust see väike naine küll kogu oma energia võttis?
Kümme minutit hiljem astus Casey köögiukse kaudu majja sisse. Ta haaras kõike ühe pilguga – hommikusööginõud, üle ajav tuhatoos, segamini kapipealne, toolid laua juurest eemale tõmmatud. Üks ema suss vaatas talle laua alt vastu. Ta otsis selle paarilist, kuid ei leidnud.
Kas ta ema sureb? Arvatavasti mitte. Vanaema oli kunagi öelnud, et ainult head inimesed surevad noorena. Heitnud pilgu kaardile, mille ta üles oli korjanud, otsustas ta sinna kohe helistada.
Hetk hiljem oli telefon tal käes. Kui ta oli oma kõne teinud, valis ta infotelefoni, küsis haigla numbrit ja kirjutas selle hoolikalt üles. Võttis kümme minutit, kuni tal õnnestus kõnelda kellegagi, kes teadis midagi ta ema kohta öelda. Lõpuks oli see kirurgiaosakonna valveõde, kes teatas, et Evielt võeti proovid ja üsna tõenäoliselt lubatakse ta õhtuks koju.
Casey seedis kuuldud informatsiooni, tänas ja pani toru hargile. Paar tundi siia või sinna ei muuda ta põgenemisplaanis midagi. Ta võib senikaua koristada köögi, käia toad tolmuimejaga üle ja pesta ära suure hunniku pesu.
Köögiuks langes mürtsuga kinni. See oli nii vali, et ta kuulis seda ka ülakorrusele.
Ronnie.
Muidugi tuli ta ju koju. Ükskõik mis, peaasi, et töölt ära saab. Casey hoidis pöialt, et Ronnie ei hakka ta kotti läbi otsima ega leia raha. Kikivarvul läks ta ema toast välja, läbi koridori ja kõndis oma tuppa, kus ta sulges ukse ja pani keti taas lukku. Ta värises üle kere. Ära luba tal siia üles tulla. Palun, jumal, ära lase tal siia tulla.
Casey liigutused olid jõnklikud, koordineerimata, ta taarus üle toa akna juurde. Käed värisesid nii hullusti, et ta pillas aknavõrgu maha. Ühe jala oli ta jõudnud tõsta juba üle aknalaua, kui ta kuulis trepil Ronnie saabaste samme. Casey tardus sõna otseses mõttes soolasambaks.
„Tee see neetud uks lahti, Casey. Ma pean sinuga rääkima. Tahan teada, mis emaga on.“ Ronnie nägi teda läbi ukseprao. Mis võimalused tal olid? Kas laskuda alla ja panna elu eest jooksu?
Ta kukkus raskelt. Hing jäi kinni ja ta pidi ootama, kuni hingamine taastus. Õhku ahmides kogus ta ennast ja jooksis ümber maja. See oli ta esimene viga. Teine viga oli arvata, et ta saab end tööriistakuuri peita. Ta vaatas meeletuna ringi, otsides mingit relva. Vana puitlaua vastu olid nõjatatud tugivaiad. Mõeldes, et üht neist saab kasutada odana, vinnas ühe kätte ja silmitses vaia teravat otsa.
Ta tundis Ronnie lõhna kohe selsamal hetkel, kui too uksest sisse tuli. Ronnie nägu oli sama tige nagu vahel ema oma. Ta teadis, milleks vend võimeline oli, teadis iga ta liigutust, sest Ronnie oli ajudeta ja etteaimatav.
Ronnie nägi teda turbasamblatünni taga kükitamas ja viskus tema poole, kuid Caseyl õnnestus paigale jääda. Ronnie ründas uuesti. Seekord näitas Casey enda käes vaia. Ronnie naeris oma maniakaalset naeru, mida Casey oli nii palju kordi varemgi kuulnud. See pidi jääma viimaseks korraks.
Häbi jääb temaga igaveseks.
Alatiseks.
Nagu sõrmejälg, on ka häbi osake temast.
Ta pidi olema kaval.
Ta tõstis käe, vai kindlalt käes. Ronnie sööstis ette ja haaras Casey käest, samal ajal surus Casey vaia allapoole, Ronnie reielihasesse. Ronnie karjatas heledalt, see kõlas kui naise kiljumine. Casey tõmbas vaia välja ja oli valmis uuesti lööma. Ronnie needis teda ja hoidis jalast kinni. Casey virutas uuesti vaiaga, kuid Ronnie veeretas end eest ja verine vai tabas päevinäinud laua serva.
Ronnie sööstis uuesti tema poole, käes savipott. Ta äigas sellega Caseyle vastu pead ja neiu varises põrandale. Kui Casey eemale ronis, tundis ta sooja verd mööda kaela alla nirisemas. Kus on vaiad, kus on vaiad? Ta roomas ukse poole, siis virutas Ronnie talle oma töösaapaga. Casey sai hoobi kõhtu ja tõmbus kägarasse. Ronnie ründas uuesti, kuid Casey sai taganedes eest ära.
Nüüd oli neiu kuurist väljas ja ajas end kätega kõhtu kinni hoides sirgu, et majja joosta. Ronnie tuli talle järele; Casey kuulis, kuidas vend vedas oma vigastatud jalga üle aiakuuri tahumata laudpõranda. Casey kuulis ta vandumist, kuulis selliseid sõnu, mida polnud iialgi varem kuulnud.
Ta pidi siit minema saama. Koperdades, kukkudes, suundus ta tagumise terrassi trepi poole, kus ta kokku kukkus. Ta otsis kätega terrassipiiret, et ennast sirgu tõmmata. Ronnie oli temast vähem kui kahekümne sammu kaugusel, kui Casey märkas trepi juures luuda. Võtnud kokku kogu jõu, hiivas ta selle üle käsipuu. Luuavarre katkine ots oli talle tasuks. Ta hoidis seda enda ees, see oli tema piik ja ta valmistus torkama. Luuavars ta käes lõi vankuma.
„Veel üks samm siiapoole, ja ma rammin selle sulle kurku, Ronnie. Ma räägin tõsiselt. Veel üks samm ja ma tapan su. Tapan su.“ Kas oli põhjus ta relvas või hääletoonis, kuid Ronnie aeglustas sammu, andes talle aega majja siseneda ja uks enda järel lukku panna.
Meeleheitlikult otsis ta silmadega telefoni. Seda leidmata puhkes ta nutma. Telefon võis olla kus iganes. Ema võttis selle kogu aeg endaga kaasa ja jättis siis, kuhu juhtus. Ja siis pidid nad ootama, kuni keegi helistab, et telefoni üles leida. Täna oli taas üks niisugune päev. Ei, ei, see polnud nii, ta oli ju koju tulles helistanud. Oh jumal, kuhu ma selle jätsin? Kuhu ometi?
Ainuke tuba kogu majas, millel oli lukk, oli tema tuba.
Kõht valutas meeletult. Ta suundus teisele korrusele oma turvalisse tuppa, luuavars endiselt kramplikult käes.
Ta langes voodile pikali ja märkas esimest korda ukse juurest voodini tulevat vererada. Ta vaatas voodit ja nägi vereloiku.
See oli tema veri. Ta sulges silmad ja vajus pimedusse.
Kolm tundi hiljem astus vaikse maja uksest sisse Eve Edwards. Tal oli rumal ja isegi veidi piinlik tunne. Mõelda, et sind viiakse kõrvetiste pärast haiglasse. Siiski oli see tundunud täpselt nagu südameatakk. Parem karta kui kahetseda. Kõik on nagunii Casey süü, et ta noid mune nii ohtras rasvas praadis. See tüdruk ei oska ikka mitte midagi õigesti teha. Noh, on aeg talle õpetust anda.
Peatükk 3
Sweetwateri saar
August 1997
Casey
