pea oli endiselt tühi nagu äsja puhastatud tahvel.
Pehkinud aiaposti külge naelutatud pleekinud silt näitas, et ta on Sweetwateri saare serval. Kesklinn oli miili kaugusel. Paistis, et saare siinpoolsesse otsa polnud asfaltteed veel jõudnud. Ta jalge ümber keerutasid punased savipöörised, mis jätsid haiglast saadud jalatsitele õhukese tolmukihi. Augustikuine päike kõrvetas ta kahvatut nahka, nagu meelde tuletades, kus ta oli veetnud suurema osa oma elust. Õues käimine polnud haiglas küll keelatud, ometi ei suutnud Casey meenutada, et ta oleks veetnud sealsetel hooletusse jäetud muruplatsidel kunagi kauem aega kui ühe tunni korraga.
Saare lõunatipus asuv Varjupaik oli sama üksildane kui selle elanikudki. Kaugemaid vaateid varjasid tellismüürid. Neist polnud Casey julgenud väljapoole minna. Nüüd mööda tolmust teed kõndides uuris ta saart. Ta otsis mingeid märke, mis tuleksid talle meelde, midagi tuttavlikku, mis keeraks ta kinnijäänud mälu lahti ja ühendaks mineviku tulevikuga.
Elu haiglas oli olnud igav, kui välja arvata kohtumised arstidega ja võitlused süstide vastu. Süstid, mis saatsid ta eikunagimaale. Pidevas udus olles tundis ta tihti, et kohe-kohe hakkab talle midagi meenuma. Väga üürikestel hetkedel liuglesid ta mäluservadel mingid põgusad mõtted, kuni terav süstlatorge need taas eemale tõrjus.
Tal polnud mingeid tõendeid. Mitte midagi. Ainult hallid pildid, mis ta alateadvuse äärel tuiasid.
Praegune oli hoopis midagi muud. Iga tolmune samm viis teda vabadusele lähemale. Ta algus oli küll hiline, kuid see oli uus algus. Ta oli vaba. Mida see üldse tähendas, vaba olla?
Vabaduse kergus jalgades, ei pahandanud ta augustilõpu kuumuse üle ega teinud välja kuivavast kurgust. Siiski ei oleks ta ära öelnud ühest pudelist jääkülmast kokast.
Sandra oli talle rääkinud lühidalt saare ajaloost, öelnud, et saare elanikud olid üksteisega lähedalt seotud ja paljude sugupuu ulatus tagasi Thomas Carnegieni, kes kaheksateistkümnenda sajandi lõpul ostis Sweetwateri, ühe Georgia Kuldsetest saartest. Sandra ütles, et Carnegie oli saarele ehitanud nii mõnegi häärberi ja kuigi üheksakümnendatel polnud siin enam kaugeltki sellist seltsielu kui varem, olid mõned traditsioonid endiselt tugevalt au sees. Caseyt huvitas, mis traditsioonid need olid. Georgia lõunaosa jäi ikka truuks võhiklikkusele, mida olnuks parem unustada, vähemalt tema arvates. Kuigi Casey oli olnud luku taga, oli ta selgushetkedel lugenud ajalehti ja teadis, et osariigi peenekombelise kõrgklassi pealispinna all hiilisid ikka probleemid, küll rassismi, küll viha kujul. Ta mõtles, kuidas Sweetwateri peenem rahvas teda vastu võtab.
Casey märkas kahte poissi jalgratastel lähenemas. Riskides viga saamisega, astus ta neile teele ette. Poisid peatusid ja uurisid teda ootavalt.
Poistest suurem, kes paistis olevat nii umbes kaheteistkümnene, itsitas, vaadates üle õla enda väiksema versiooni poole. Vennad, mõtles Casey. Mõlemal olid seljas liiga suured riided, lühikesed püksid katsid vaevu tagumikke. Rokkstaaridega T-särgid ulatusid neil marraskil põlvedeni ja kõrvades rippusid mitu suurt hõbekõrvarõngast.
„Hei, oh… vabandage, poisid, kas te seda aadressi teate?“ Kerge ärevus pani ta käe värisema, kui ta näitas paberilehekest vanemale poisile. Caseyl polnud meeles, et ta oleks lastega kunagi suhelnud.
Poiss võttis paberi ta peost.
„Jaa, tean, kus see on. Minge kolm kvartalit edasi, siis pöörake vasakule. Siis umbes miil edasi, siis veel kord vasakule. Kui olete värava juures, öelge lihtsalt, kes te olete, ja teid lastakse sisse.“
„Kellele ma ütlen?“ küsis Casey.
„Valvurile, napakas. Elate seal?“ küsis vanem poiss ja vaatas siis vennale rõhutatult silmi pööritades otsa.
„Ah, jah. Aitäh.“ Ta pöördus poisi näidatud suunas minekule. Naga oli talle öelnud „napakas“. Oli see siis nii silmaga näha? Ta vaatas kehva pruuni kleiti, mis tal seljas oli, ja valgeid tekstiilkingi. Ei ole just praegune mood, mõtles ta. Ta riietumisstiil oli juba nii pikka aega olnud just selline, et ta polnud seda kunagi kahtluse alla seadnud. Siiani.
Kleidi taskule oli pleekinud mustade tähtedega kirjutatud: Sweetwateri Varjupaik vaimse puudega inimestele.
Mõni ime siis, et nad teda imelikul pilgul jõllitasid. Haigla sponsorid polnud asutuse tegevuse hindamisel just heatahtlikud. Kõigile, kel oli ebaõnne sattuda selle maja seinte vahele, anti selga täpselt ühesugused riided ja patsientidele öeldi, et neil, kes vastu hakkavad, tuleb pahandusi.
Casey ei suutnud kunagi mõista sellise väite loogikat, kuid ta polnud sellest hoolinud. Ta ainult eksisteeris. Elu oli vaid vahend eesmärgi saavutamiseks. Ometi polnud ta täpselt aru saanud, mis see eesmärk oli. Kuni umbes kaks kuud tagasi hakati rääkima ta peatsest vabanemisest.
Ta rühkis tänava lõppu, keeras vasakule ja lootis, et poiss oli talle õiged juhtnöörid andnud. Ta peatus. Vargsi ühe auto aknaklaasile pilku heites piidles ta sealt paistvat ähmast kujutist. Ta kunagi pikad ja läikivad tumedad juuksed olid nüüd igas suunas sorakil. Ta nägu tundus väsinud ja aukus. Soengumoed ja välimus polnud viimasel kümnel aastal olnud just ta põhiline mure.
Roostes sildiniru teatas, et Sweetwateri saarel elas kaks tuhat elanikku. Casey vaatas väikest kaunist saart enda ümber. Ta pidi valmistuma kohtumiseks, mida ta oli hakanud pelgama. Külaskäiguks, mis loodetavasti heidab valgust ta minevikule. Minevikule, mida ta mäletas üksnes pleekinu ja hallina. Kohtumiseks naisega, kes teadis vastuseid. Ometi, kui minevik näitab tulevikku, ei olnud Casey kindel, kuidas ta sellelt tõrksalt naiselt vastused kätte saab. Või, mõtiskles ta, kui ta leiabki viisi, kuidas ema rääkima panna, siis oli ta kindel, et need vastused ei tule vabalt, sest ema polnud kunagi tahtnud Casey minevikust rääkida. Casey oli olnud ka omadega liiga sassis, et sellest hoolida. Kuid see oli tookord.
Ta jalutas mööda päikesepaistelist tänavat, arvates, et poed on ilmselt tänaseks suletud. Kõnniteedel polnud ühtegi poodlejat. Lapsed olid arvatavasti luku taha pandud ja kõik need, kes oleksid võinud trotsida augustipäikest, pidasid seda liiga kuumaks. Või, mõtles ta, olid niisuguse suurusega linnas kõik ootel, hiilisid oma pitskardinate taga ja lehvitasid endale tuult, lootuses näha midagi huvitavat. Kui nad aeg-ajalt pilgu läbi esivanematelt päritud kardinate heidavad, näevad nad peagi midagi, mida on oodanud. Casey noomis ennast mõttes. Need inimesed ei oota teda. Nad on ilmselt kodus ja hoolitsevad pereliikmete eest. Mida ta üldse oodanud oli? Paraadi? Sweetwateri kuulsaima vangi, hullu tüdruku vabanemise puhul?
Kitsast tänavat ääristasid poekesed. Mõned asusid vanemates majades, teised olid moodsa ilmega, samas tundus nende uus väljanägemine vanamoelise linnakese jaoks kohatu. Bentley kinnisvarabüroo klaasuksi valvasid savipotid kurerehadega. Selline kaitse on potentsiaalsele sissetungijale küll nali.
Korstnast tulev prosoopiselõhn pani Casey suu vett jooksma. Suutmata ahvatlusele vastu panna, ruttas ta mööda kõnniteed edasi, grillimislõhn teejuhiks. Ületanud peatänava ja Sweet Way ristmiku, läks ta lõhna jälgedes Suure Ali grillbaarini. Suurte tähtedega kiri ütles: Lõunaosariikide parim BBQ. Astuge sisse, maitske head-paremat.
Kui lõhn pole petlik, arvas Casey, et nüüd saab ta küll elu parima roa.
Heitnud pilgu oma kleidile, mõistis ta, et tuleks siiski riideid vahetada, enne kui restorani sisse astuda saab. Rõivapoodi otsides laskis ta pilgul üle tänava libiseda ja märkas eemal silti Haygoodi rõivakauplus. Oleks pidanud ikka Sandra ära ootama, et too talle teised riided tooks. Aga tol hetkel polnud tal mõttes muud kui ainult Varjupaigast lahkumine. Hetkel aga soovis ta vaid üht lihtsat kleiti. Nälg muudkui näpistas kõhtu.
Ta pöördus tagasi peatänavale ja
