oli täiesti ebareaalne unistus, ta teadis seda isegi. Ta ei suutnud uskuda, et oli endas kandnud niivõrd lapsikuid unelmaid. Arvestades tema eluolu, läheks tal ilmselt hästi, kui tal õnnestuks endale saada mõni nädalalõpujoodik Brunswicki uusimast klubist. Temasarnased ei püüa endale linna kõige rikkamat, kõige ihaldusväärsemat kutti. Temasuguseid kasutavad mehed oma ihade rahuldamiseks ja teenindamiseks.
Casey haaras punase plekkpurgi ja hoidis seda enda vastas. Kogu ta tulevik oli selles purgis. Tõstnud kapipõhjast välja koolikoti, libistas Casey sõrmedega üle traatriidepuude, millel rippus ta armetu rõivatagavara. Esimesena läks kotti roosa kašmiiritaoline kudum, selle järel mitu vabalt langevat särki. Viimase aja liibuv mood tuli ära unustada. Ta eelistas pigem avarate, vormitute sviitrite ja lotakate teksade stiili.
Võtnud ülemiselt riiulilt vana teksariidest rahakoti, kallas Casey sellesse plekkpurgi sisu. Ta toppis rahakoti oma koolikotti. Kummutil oli pilt temast ja Kyle’ist koos Darlene’i ja ühe Henry-nimelise poisiga. Ta võttis foto koos raamiga ja pistis ka selle koolikotti. Korraks mõtles ta, et see pilt võib jääda ainsaks asjaks, mis tuletab meelde, kust ta pärit on, kui ta siit neetud saarelt jalga laseb.
Teadmatus, kuhu ta läheb, oli intrigeeriv. Ta sõidab põhja poole, ehk jõuab New Yorki välja. Samas võib-olla läheb ta kõigepealt Atlantasse. Seda otsustab ta hiljem, kui on aega mõelda ja plaane teha. Sel päeval aga pidi ta koolist varem ära tulema ja käima läbi doktor Hunteri juurest. Ta oli eile helistanud ja aja kinni pannud, nii et kõik oli korraldatud.
„Casey, tõuse üles!“ Ta ema käre hääl tekitas värinaid ja ajas valvele.
Ta pidi käituma normaalselt.
„Tulen, ema. Olen peaaegu riides.“ Vähemalt see oli tõde.
Ta lootis, et Ronnie ei tule koju tagasi, nagu vahel juhtus. Sellisel juhul ei teki tal kindlasti võimalust põgenemiseks.
Pannud pakitud koti voodi alla, vaatas Casey ennast peeglist. Ta ei paistnud üldse teistsugune. Tumedad juuksed ulatusid vööni nagu ikka. Kahvaturoheliste silmade all hiilisid endiselt tumedad varjud. Kõhus oli tuttav hirm. See polnud samuti muutunud. Ta vaatas ikka edasi, nagu oodates, et näeb, kuidas ta muutuma hakkab. Midagi ei juhtunud. Ta nägi ikka samasugune välja, ta tundis end ikka samamoodi. Kummaline. Ei midagi teistsugust.
„Casey,“ kõlas koridorist ema karm hääl.
Heitnud viimast korda pilgu üle õla, oli Casey kindel, et ema ei saa aru, mis oli temaga juhtunud.
Äkitselt mõistis Casey, et temas siiski on midagi muutunud. Ta mõtleb selle peale hiljem.
Casey astus suitsusesse kööki ja ruttas külmiku juurde, kust võttis munad, või ja peekoni. Nii kaua kui ta mäletas, oli ta emale hommikusööki teinud. Kui Ronnie oli kodus, tegi ta ka vennale süüa. Kogu selle aja istus ema tavaliselt vaikides kohvi rüübates, samal ajal kui Ronnie Casey üle nalja viskas. Vahel õhutas ema Ronniet tagant.
Jumal tänatud, täna oli Ronnie hommikuses vahetuses tööl. Tema saaks aru, et midagi on teoksil. Ronniel ei oleks silmad alkoholist juba nii klaasistunud kui emal sel hommikusel tunnil. Ka ta mõtlemine poleks nii aeglane kui emal. Ronniel oli üks eriline omadus – Casey ei saanud teda petta. Ronnie oskas teha nii, et Casey ladus kõik välja.
„Kurat küll, tüdruk! Tee kiiresti. Mul on nälg ja sina ei tohi kooli hilineda.“
Kiiruga asetas Casey elektripliidile raudpanni ja pani sellele mitu peekoniviilu. Hetkega täitus köök peekonipraadimise särina ja tõmbama jäetud kohvi aroomiga. Vispel peksis vastu kausi külgi, kui Casey lõi munad vahtu.
„Ma ei saa aru, mis sinuga lahti on, tüdruk. Sa oled nii hiline, oleksid pidanud tõusma enne, kui Ron läks. Tal on tehases raske tööpäev ees, talle oleks tulnud ka süüa anda,“ sõnas ema sigaretti pahvides.
„Vabandust, ema, ma ei teadnud.“ Casey tõmbas end küüru, nagu hoopi oodates. Kui seda ei tulnud, pööras ta end ümber, et silmitseda ema, kes istus laua taga ja suitsetas ühe sigareti teise järel.
Evie Edwards oli ilus naine. Alkohol ja viha olid ta näojooni veidi jämedamakoeliseks muutnud, kuid Casey teadis, et ema vajas vaid paari alkoholivaba õhtut, siis olid kortsud tasandunud ja ilme, mis muidu ema näole vajutatud oli, mahenenud. Jah, väliselt võis ta ema olla ilus. Sisemiselt oli ta täis raevu, nagu Casey teadis. Raevu selle üle, mis talle elus osaks oli saanud. Casey ei teadnud ema lapsepõlvest kuigi palju, kuid ta teadis, et juhtuma pidi midagi traagilist, mis ta õelaks, kibestunud naiseks muutis. Nüüd, kui ema käis John Worthingtoniga kohtamas, muutub ilmselt kõik.
Ta ema kustutas sigareti tuhatoosi ja läitis uue. Casey nägi, kuidas ema käed tikku hoides värisesid. Teda valdas haletsushoog. Haletsus, et tal polnud sellist ema, nagu ta oleks endale soovinud. Haletsus, et ta ema eluviis oli just selline, nagu oli, et ta kuulis emalt vaid karme, kurje sõnu. Ta tõotas endale sealsamas, et kui tal peaks kunagi õnnestuma oma perekond luua, ei luba ta iialgi mitte ühelgi päeval mööduda ilma, et ta lastele ütleks, kui väga ta neid armastab, ja kui ta neid sõnu ütleb, siis ta ka mõtleb nii.
Tõstnud peekoni pannilt, valas Casey munasegu kuuma rasva sisse, mille lõhn tal südame pahaks ajas. Kuidas sai ema midagi niisugust süüa kohe hommikul, käis tal üle mõistuse. Tema suutis vaevu lõunasööki suust sisse ajada. Ta teadis, et sööma peab, või muidu ema märkab, et ta kehakaal on langenud, ja siis läheb jälle põrgu lahti.
„Veel kohvi, ema?“ Casey tundis ema harjumusi. Ta lootis, et tänane on siin ta viimane etteaste.
Evie lükkas kruusi lauaservale ja ootas, kuni Casey kuuma jooki kallas.
„Munad on valmis.“ Casey pani taldrikule munad, peekoni ja saiaviilu õhukese võikihiga just nii, nagu emale meeldis.
„Võttis sul ikka aega, tüdruk. Sa oled täna hommikul kuidagi imelik minu arust.“
Casey kangestus. „Vabanda, ema. Peekoniviil oli paks ja praadimine võttis kauem aega. Ronniele see meeldib. Arvasin, et tema sööb ka täna koos sinuga.“
Casey teadis, et kui jutt Ronnie peale viia, rahuneb ema maha. Ronnie pärast tegi ema mida tahes. Casey ei mõistnud seda ebanormaalset suhet, mis nende kahe vahel oli.
„Ma ei usu, et sul seal snoobide koolis väga palju teha on. Vaata, et õigeks ajaks koju jõuad. Mina lähen täna õhtul mister Worthingtoniga välja,“ venitas ema. „Ronnie tahab õhtusööki varem saada.“
Hirm pani Casey käed värisema ja taldrik oleks äärepealt ta käest kukkunud.
Evie õngitses tüki muna ja jätkas seletamist, Casey istus tema vastas ja ootas ema rünnaku lõppu, et saaks minna kooli ja pääseda eemale emast, kodust ja Ronniest.
Casey läks kooli ringiga, ta tegi ükskõik mida, et ainult aega viita. Kui tänane pidi jääma ta viimaseks päevaks, mis vahet siis on, kui ta hilineb? Ainus põhjus, miks ta sinna üldse läks, oli see, et emale võis tulla pähe helistada ja kontrollida. Ta oli seda varem korduvalt teinud.
Ta keeras ümber nurga ja nägi doktor Hunterit oma hommikusi ajalehti võtmas. Ta jooksis arsti juurde. „Doktor, kas te saaksite mind praegu vastu võtta, pidin muidu hiljem tulema? Võin täna kooli natuke hilineda, kui teile sobib.“ Vana mees silmitses teda üle prillide ja noogutas.
Kolmkümmend minutit hiljem sammus Casey mööda jalgrada kõnniteele, näol hämmeldunud ilme. Ta hõõrus sõrmenukkidega silmi, et näha läbi pisarate, mis
