käsnjasse koesse. Jalad olid mustaks tõmbunud. Oli see roiskumisest või verest, mis oli jooksnud ja hüübinud suurtes loikudes posti ümber, ei olnud näha.
Albin jõudis vaid mõne sammu astuda, enne kui ta kummardas ja oksendas oma lõunasöögi munakividele.
Kui ta end sirgu ajas, nägi ta, et Gustaf oli juba peaaegu laibani jõudnud. Ta seisis vaid paar meetrit sellest eemal ja vaatas.
Gustaf pööras end ümber ja vaatas Albinit, kes pühkis oma suud ja tõusis sirgu.
Paljas hirm segunes tülgastusega sügavates kortsudes tema suu ümber.
„Jumal küll, mis siin juhtunud on?“ küsis ta häälega, mis kõige enam sarnanes imestusega.
Albinil polnud sellele küsimusele vastust. Ta lasi tühja linna vaikusel üle võtta.
Aga siis kuulis ta vaikuses äkitselt midagi. Kaugelt ja nõrgalt, aga päevselgelt.
Albinil oli neli nooremat õde-venda ja ta oli üles kasvanud korteris, kus kõik viis jagasid ühte tuba. Selle hääle oleks ta igal pool ära tundnud.
„Mis ...“ pomises Gustaf ja pööras pilgu koolimaja poole, mis asus teisel väljakuküljel. Teisel korrusel oli avatud aken.
„Minu arust on see laps,“ ütles Albin. „Imik.“
Siis võttis hais võimust ja ta oksendas jälle.
Projektikirjeldus:
„Kadunud küla“ on dokumentaalseriaal Silvertjärnist, Rootsi ainsast tuntud kummituslinnast. Meie eesmärgiks on produtseerida kuueosaline dokumentaalfilm, mida täiendab blogi produtseeri-
misest ja sellest, mida me töö käigus avastame. Silvertjärn on tööstus-
asula Kesk-Norrlandis, mis on seisnud enam-vähem puutumatult alates aastast 1959, kui peaaegu üheksasajast inimesest koosnev elanikkond korraga segastel asjaoludel kadus.
<Vajuta siia, et lugeda rohkem Silvertjärni ajaloost>
Initsiaator ja produtsent on Alice Lindstedt, kelle vanaema Silvertjärnis üles kasvas.
„Kui ma väike olin, jutustas vanaema alati Silvertjärnist ja kadu-
misest. Ta ei elanud ise enam seal, kui kõik juhtus, aga tema vanemad ja noorem õde olid nende seas, kes kadusid.
Silvertjärni ajalugu on mind alati lummanud. Nii paljud mõistatusetükid ei paista kokku sobituvat. Kuidas saab terve linn ühel päeval jäljetult kaduda? Mis tegelikult juhtus? See on küsimus, millele me üritame vastust leida.“
Plaanis on sissejuhatavalt veeta kuus päeva aprilli alguses Silvertjärnis, et teha proovivõtteid ja uurida linna lähemalt. Finantseerijana on sul ligipääs materjalile, mida me üles võtame, nii pildis kui videos! Me uurime mõningaid teooriaid − kõike alates sellest, et gaasileke võis põhjustada massipsühhoosi ja segaduse, lõpetades ürgvana saami needusega.
<Vajuta siia, et lugeda rohkem Silvertjärni kohta käivatest teooriatest>
Kui kõik läheb nii nagu planeeritud, pöördub meeskond augustis Silvertjärni tagasi ja dokumentaalfilm võetakse üles samal ajal aastas, kui kadumine aset leidis.
Mis on sul, kui oled projekti finantseerija?
vahetu ligipääs materjalile, mida filmitakse Silvertjärnis aprillis;
piiramatu ligipääs produktsioonimeeskonna sotsiaalmeedia-kanalitele;
korrapärased teated meie edusammude kohta meili teel;
võimalus näha esimest pikemat versiooni valminud dokumentaalfilmist, enne kui seda kärbitakse ja tuuakse avalikkuseni;
võimalus külastada Silvertjärni koos meie meeskonnaga, kui seriaal linastub ja blogi hakatakse pidama.
Eelarve:
150 000 krooni
Olemas:
33 450 krooni
KLIKI SIIA, ET ANNETADA JA VÕTTA OSA PROJEKTIST!
Pane meile laik ja jälgi meid sotsiaalmeedias!
Instagram: @dokumentaalkadunudküla
Facebook: Dokumentaalfilm „Kadunud küla“
(http://www.facebook.com/dokumentaal-kadunudküla)
Twitter: @dokumentaalkadunudküla
#dokumentaalkadunudküla #silvertjarn
Praegu
Ma ärkan praksuva lõikava heli peale, mis toob mind hetkega poolunest uimasesse ärkvelolekusse.
Kui ma end üles ajan ja silmi pilgutan, näen ma, et Tone sirutab end raadio poole ja keerab selle kinni. Praksumine kaob otsekohe ja asendub monotoonse summutatud mootorimürinaga ja auto suletud vaikusega.
„Mis see oli?“ küsin ma temalt, pilgutan silmi ja tõmban sõrmedega läbi juuste.
„Raadio on jukerdanud juba mitu kilomeetrit,“ ütleb Tone. „Vanast rokkmuusikast läks üle tantsumuusikale ja siis hakkas midagi häirima.“
„Hakkame vist leviauku jõudma,“ ütlen ma ja tunnen, kuidas ärevus on kõhus.
Ma võtan taskust mobiili ja täheldan samas, et kell on rohkem, kui olin arvanud.
„Mul on veel levi, aga vähe,“ ütlen ma Tonele. „Ma kasutan võimalust ja värskendan meie kanaleid viimast korda, enne kui täielikult kontakti kaotame.“
Ma lähen Instagrami, teen kiirelt pildi teest, mis kuldses õhtuvalguses meie ees laiub.
„Mis sa sellisest postitusest arvad?“ küsin ma Tonelt. „„Hakkame lähenema! Varsti leviaugus. Viie päeva pärast anname endast elumärki, kui tondid meid kätte pole saanud …““
Tone teeb grimasse.
„Võib-olla paned natuke üle,“ ütleb ta.
„Neile meeldib see,“ ütlen ma ja laadin pildi üles, hoolitsen selle eest, et see läheb Twitterisse ja Facebooki ka, enne kui panen telefoni taskusse tagasi.
„Meie fännidele meeldivad sellised asjad,“ jätkan ma. „Vaimud ja õudusfilmid ja muu. See müüb.“
„Meie fännidele,“ kordab Tone. „Kõigile üheteistkümnele.“
Ma pööritan silmi. Ei saa salata, et see salvab. See on natuke liiga tõsi, et selle üle nalja visata.
Tone ei näe seda. Ta hoiab pilku tee peal. See on tühi ja anonüümne, sile maantee
