oli kõige kergem viis veenda teda kaasa tulema. Pikka aega püüdis ta väita, et teda pole üldse reisile kaasa vaja. Ta ütles, et ta pole „essentsiaalne“. Kõik minu argumendid selle kohta, et ta on kaasprodutsendina projekti jaoks tähtis, ei avaldanud mõju. Alles siis kui ma mainisin, et meil on fotograafi vaja, hakkas ta järele andma.
Ta on projekti jaoks oluline. Võib-olla mitte fotograafina. Kuid ta on osa jutustusest, olenemata sellest, kas ta tahab seda või ei. Võin ainult loota, et neil päevil hakkab ta seda mõistma.
Ma uurin linna miniatuurse pildina väikestes pikslites ja seejärel siluette minu ees. Selged värvid ja teravad jooned meenutavad maali.
Vaikus on tihe. Isegi raadiosignaalid ei jõua siia. Räägitakse, et see on seotud kaljupinnases peituva rauamaagiga. Sellel on magnetväli, mis segab signaale, aga keegi ei tundu täpselt teadvat. See lisab salapärasust.
„Kuidas sa end tunned?“ küsin ma Tone käest ja tõstan pilgu meist allpool asuvatelt hoonetelt.
Tone võtab sõõmu külma ja värsket õhku. Ta pigistab huuled kokku, enne kui minu poole vaatab.
„Ma ei tea,“ ütleb ta. Ja siis muigab. „Ma ju räägin. Ma ei uskunud tegelikult, et ma siia tulen, et see nii kaugele läheb. Mulle ei jõua päriselt veel kohale, et me siin oleme.“
„Aga oleme,“ ütlen ma, peaaegu sama palju endale kui talle.
Ja lõpuks naeratab ta suurelt väikeste viltuste hammastega ja lõhub seda pingelist õhkkonda, mis on meie vahel alates sellest, kui ma autos ärkasin.
„Jah,“ ütleb ta. „Selge see, et oleme. Sest sina, Alice, oled üks kuradima buldooser.“
Ma hakkan joobnult ja eufooriliselt naerma, sest kuigi ma lõdisen külmast − oleksin pidanud enne jope selga panema, kui autost välja hüppasin −, siis siin me nüüd oleme. Me oleme siin. Kõik see planeerimine ja kõik hilised õhtud ja kõik tööpakkumised, mida ma pole saanud, ja kõik nõmedad tööd, mida pidin tegema, et raha saada, ja siin me oleme − Silvertjärnis.
Sellest saab film. „Kadunud küla“ saab reaalsuseks. Projekt, mis alguses oli ainult lapsepõlveunistus, läheb täide.
„Jeerum, milline koht,“ ütleb Emmy hääl ja katkestab järsult minu naeru.
Ma võpatan ja vaatan nende poole. Need on Emmy ja tehnikamees, kes mõlemad on kaubikust välja hüpanud ja meie juurde tulnud. Emmy nõjatub kaubiku juhipoolsele küljele. Tema kottis valge t-särk tundub värviga ühte sulavat. Hennapunased juuksed on sätitud lohakasse hobusesabasse ja teksad on piisavalt suured, et sobida tehnikamehele, kes seisab tema kõrval. Kui nüüd mõelda, siis võib-olla need ongi tolle omad. Ma ei ole päriselt aru saanud, mis suhe neil lisaks töösuhtele omavahel on, ning Emmy rõhutas, et mees teeb talle teene ja võtab tavaliselt kolm korda rohkem, kui meie nende viie päeva eest maksta saame.
Tehnikamees − Robin? Ei, see pole õige nimi. Ta tutvustas ennast esimesel kohtumisel ja ka terve meeskonna ees eilsel orienteerumiskohtumisel, aga mul on alati olnud nimede peale halb mälu − seisab otse Emmy taga. Ta on nii punapäine, et tahaks teda jõllitada natuke kauem, kui oleks võib-olla kohane; nägu täis kuldseid tedretähne, mis on levinud alla kaela peale ja kogu kehale. Võimalik, et ta oleks muidu täitsa kena mees, pikk ja laiaõlgne, aga kombinatsioon porgandpunastest juustest, nähtamatutest kulmudest ja pruunidest silmadest muudab ta liiga oravasarnaseks, et teda tõsiselt võtta. Vaikne on ta ka; ma usun, et ma pole tema suust kuulnud kokkuvõttes rohkem kui viit lauset, ei meie esimesel kohtumisel Tone, tema ja Emmyga ega ka
eilsel.
„Mis plaanis on?“ küsib Emmy. Ta vaatab mulle otsa ja ma köhatan.
„Me paneme Suurväljakule laagri püsti,“ ütlen ma. „Sellest saab hea lähtekoht keset linna. Ja sinna peaks olema võimalik kohale sõita. Väljak asub teisel pool jõge, aga kirjas oli, et sillad peaksid olema piisavalt kindlad, et autodega üle saada.“
„Kust sa seda lugesid?“ küsib Emmy imestunult. „Ma arvasin, et Silvertjärni kohta ei leidunud ühtki head kaarti.“
Ma kuulen, kuidas eemal avaneb autouks. See peab olema Max, kes mõtleb, miks me seisma jäime.
„Raportist,“ vastan ma ja üritan maha suruda ärritusepistet.
Sa teadsid, millega sul tegemist tuleb, kui sa palusid teda meeskonna-
liikmeks, üritan ma endale sisendada.
„Raportist, mille kirjutas kaevandusfirma üheksakümnendate lõpus, kui nad olid siin ja hindasid maad,“ selgitan ma seejärel. „Koopia on selles infokaustas, mille te saite.“
„Oled sa täiesti kindel, et see info praegu ka kehtib?“ küsib Emmy. „Ma mõtlen, et see on kakskümmend aastat vana. See, et sillad olid tol ajal autode jaoks kindlad, ei tähenda, et nad seda ka nüüd on.“
„Me sõidame alla ja vaatame üle,“ vastan ma lühidalt. „Kui nad näevad kehvad välja, siis muudame plaane.“
Ma näen, kuidas Max tuleb ümber teiste autode.
„Mis juhtus?“ küsib ta.
„Mitte midagi!“ vastan ma.
Emmy vaatab üle õla, paistab teda tõrjuvat niipea, kui on fikseerinud tema kohaloleku.
Maxi blondid juuksed ripuvad salkudena laubal ja üks kraenurk on püsti. Ma tunnen Maxi sellest ajast saati, kui ta kandis kulunud t-särki, mida kaunistas ainult tema jaoks tuttava bändi nimi, ja hoolimata sellest, et ta on nüüd piisavalt edukas, et olla kaasas kui rahastaja ja kanda särki, mis maksab rohkem kui kogu mu garderoob kokku, näeb ta ikka välja, nagu oleks tal mugavam nendes pleekinud bändisärkides.
Tone on visanud pilgu taeva poole ja kui ta ütleb: “Me peaks end kiiremini liigutama,“ näen isegi mina, et hämarik on teel.
„Kallakust alla,“ ütlen ma Maxile, kes on just jõudnud meie juurde, ja pöördun teiste poole:
„Sõitke meie järel.“
Jumal olgu tänatud, et Emmy ainult noogutab ja lausub tehnika-
mehele:
„Robert, kas sa tahaks ise alla sõita?“
Max tõstab minu poole pöidlad püsti ja pöördub siis tagasi oma auto juurde.
Ma hüppan juhiistmele. Enne, kui ma ukse sulgen, kuulen, kuidas Emmy hüüab:
„Sõitke ainult ettevaatlikult, et te varustust ära ei lõhuks!“
„Ega tema selle eest maksnud,“ pomisen ma ja löön ukse pauguga kinni.
Praegu
Ma hammustan põske ja üritan nõlvast vaikselt alla saada. Ilmselt on siin kuskil olnud maantee, aga kuidas ma ka ei otsinud, ei suutnud ma seda kaartidelt leida. Enamik kaubast liikus arvatavasti sisse ja välja rongiga. Ühel hetkel kuulen ma, kuidas taga pakiruumis miskit liigub ja haaran roolist kõvemini kinni. Tone vaatab üle õla − mitte et midagi läbi vaheseina näha oleks − ja kui ta end tagasi pöörab, küsib ta:
„Oled
