Kadunud küla. Камилла Стен

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kadunud küla - Камилла Стен страница 4

Kadunud küla - Камилла Стен

Скачать книгу

pole järve lähemalt uurinud. Neil pole andmeid, kui sügav see on. See võib ulatuda kuni põhjaveeni välja. Põhjatu.

      Ilma pikemalt mõtlemata teen turvavöö lahti ja avan ukse, hüppan maha pehmesse märga kevadmulda ja vaatan üle linna. See on täiesti vaikne. Ainus, mida kuuleb, on madal mootorimürin ja pehme tuulesosin, kui see üle linna puhub.

      Ma kuulen, kuidas ka Tone ronib välja. Ta ei ütle midagi, ei sule isegi ust enda järel.

      Ma ise hingan välja − ühe palve, ühe loitsu − tervituse:

      „Silvertjärn.“

      1 Silvertjärn tähendab rootsi keeles Hõbejärve. – (Tõlk)

      Siis

      Elsa on teel koju Agneta Lindbergi poolt, kui ta taipab, et midagi on valesti.

      Jalutuskäik proua Lindbergi majast koduni ei võta tegelikult rohkem kui viisteist minutit, kui natuke kiiremini kõndida, aga Elsal õnnestub harva jõuda Agneta juurest koju vähem kui neljakümne minutiga. Nii paljud tahavad seista ja juttu ajada.

      Ta on viimastel kuudel kord nädalas Agnetal külas käinud,

      alates sellest, kui vaeseke sai vastuse teada. Kolmapäeviti, sest lõunasöögilt apteekri naise juurest on hea otse ka Agneta poolt läbi astuda.

      Nendel lõunasöökidel ei tehta midagi eriti asjalikku. Tegelikult käivad seal vaid mõned küla naised, kes soovivad kokku saada ja klatšida, rääkida ühest ja teisest ja juua väikestest õhukestest

      tassidest kohvi ja tunda end hetkeks teistest parematena. Aga nad ei tee ju kellelegi liiga, ja jumalad teavad, et Silvertjärni naised elavad hästi, kui neil on, millega tegeleda. Ka Elsa ei saa salata, et tema arvates on see lõbus, isegi kui ta mõnikord peab teisi korrale kutsuma, kui nad oma keelepeksuga liiga pahatahtlikuks muu-

      tuvad.

      Samuti ei anna midagi spekulatsioonid selle üle, kas kooliõpetaja ikka on oma kõige noorema poja tegelik isa. Elsa ise istus koos mehe ja tema vaese naisega, kui poiss ei tahtnud rinda võtta. Harva on ta näinud isa, kes oleks ühest lapsest nii vaimustunud. Sel juhul ei mängi mingit rolli see, kui punased poisi juuksed on.

      Pärastlõuna on soe, liiga lämbe aprillikuu kohta, ja Elsa sammub higistades kodu poole. Talle meeldib kõndida mööda jõeveert. Seal on tasane ja mõnus ning kui tõsta pilk, siis on näha, kuidas järv kauguses sädeleb. Sulavesi hoovab ja vuliseb pervest alla. Tahaks seista seal ja olla jalgupidi vees.

      Elsa seda loomulikult ei tee. Mis mulje sest jääks, kui ta tõstaks seelikusaba üles ja hakkaks jões pladistama nagu muretu plikatirts? See annaks külanaistele klatšiteemat!

      Kui Elsa parajasti selle mõtte peale muigab, taipab ta esimest korda, et midagi on valesti. Ta vaatab enda ümber, et näha, kas läheduses on kedagi, kes näeks teda jõkke hüppamas, ja mõistab, et kedagi pole.

      Jõgi on ümbritsetud majadega. Siin asub Silvertjärni vana-

      linn, kust küla kunagi alguse sai. Elsale meeldib siin rohkem kui uute majade piirkonnas. Kui ta Staffaniga Silvertjärni kolis, olles ise veel lapseohtu, siis elasid nad alguses uues majas, mille

      kaevandusfirma oli ehitanud. Maja oli külm ja hingetu ning Elsa on senimaani veendunud, et nood plaaditud valged seinad olid süüdi selles, et tema esimene rasedus nii raskelt kulges. Ta hoolitses selle eest, et nad koliks sealt võimalikult kiiresti minema.

      Jõeäärsed majad on vanemad ja neil on rohkem isikupära ning Elsa tunneb kõiki, kes seal elavad. Ilma poosetamise ja hooplemiseta võib Elsa väita, et ta tunneb kõik Silvertjärni elanikke. Kuid tema naabruskond on jõe ja kiriku juures ja seetõttu hoolitseb ta selle elanike eest pisut rohkem. Talle meeldib mööduda nurgapealsest viltuse katusega majast ning külastada väikest Pia Etterströmi ning tema kaksikutest poegi, jääda seisma Emil Snälli veranda juurde ja küsida, kuidas on lood luuvaluga ning imetleda Lise-Marie roosipõõsaid.

      Kuid täna pole keegi teda peatanud ega talle lehvitanud.

      Kuigi ilm on soe, ei istu keegi aias, trepil ega lahtise akna peal. Mitte keegi pole välja tulnud, et Elsat tervitada, olles teda

      köögiaknast silmanud. Elsa näeb, kuidas keegi köögikardinate ja suletud akende taga liigutab. Kõik paistavad olevat end majja

      sulgenud.

      Tal hakkab kõhus keerama.

      Hiljem hakkab ta mõtlema, kas ehk mingi osa temast mõistis, milles asi, juba enne seda kui jooksu pistis, enne kui ta jõudis higise ja sasisena kööki ning nägi köögilaua taga istumas Staffanit, kelle näos polnud mingit jälge imestusest.

      Aga ta ei mõista, ei aima. Ta poleks eales osanud aimata.

      Nii et kui Staffan talle kuutõbise häälega ütleb:

      „Nad sulgevad kaevanduse, Elsie. Nad rääkisid meile täna. Nad käskisid meil koju minna.“

      ... siis minestab Elsa esimest ja viimast korda oma elus.

      Praegu

      Ma ei ole Silvertjärni kunagi oma silmaga näinud. Ma olen sellest vanaema juttude põhjal endale pildi loonud, õhtuti kaua üleval istunud ja guugeldanud nagu hull, et leida internetist kirjeldusi, aga sealt ei leia peaaegu midagi.

      Ma pööran end ümber Tone kaameraklõpsu peale. Ta on aparaadi silmade kohale tõstnud, nii et see varjab pool nägu ära.

      Tegelikult oleks hea olnud, kui me oleks filminud juba siis, kui linna sisse sõitsime. See oleks olnud tugev sissejuhatus ja sellist on vaja, kui hakata taotlema stipendiume. Kui palju pilte me ka Instagrami kontole ei lisa ja kui palju me ka ei proovi meelitada inimesi Hooandja-kampaanias osalema, on tõde siiski see, et meil on vaja toetusrahasid, et teha filmi nii, nagu ma endale ette olen kujutanud. Ilma riikliku toetuseta ei ole meil võimalustki.

      Aga ma olen veendunud, et me saame lõpuks raha.

      Sest kes suudaks vastu seista sellele pildile siin?

      Valgus voogab üle lagunenud majade ja kastab nad punaseks ja oranžiks. See on hämmastav, kui hästi on need kõigest hoolimata säilinud. Sel ajal ehitati hoopis teisel viisil. Aga isegi siit ülevalt on lagunemist näha. Mõned majad on täiesti kokku varisenud ja loodus on hakanud maad tagasi võtma. On keeruline aru saada, kus läheb piir metsa ja hoonete vahel. Tänavad on tühjad ja

      kinnikasvanud ning läbiroostetanud raudteerööpad lähevad jaamast nagu läbitorgatud arter.

      Natuke õudsal moel on see vaatepilt ilus nagu äraõitsenud roos, mis hakkab oma kroonlehti langetama.

      Klõpsatused lõppevad. Vaatan uuesti Tone poole, kes on kaamera langetanud.

      „Kas said midagi head?“ küsin ma Tone käest.

      „No isegi telefoniga oleks sellise vaate puhul midagi head saanud.“

      Ta kõnnib ümber auto, jääb minu kõrvale seisma ja näitab väikse neljakandilise ekraani pealt pilte. Meil on kokku lepitud, et Tone vastutab pildistamise eest. Erinevalt minust,

Скачать книгу