ütleb Tone. „Me hakkame lähenema.“
„Kas tahad, et ma vahetaks su välja?“ küsin ma Tone käest. „Ma ei tahtnud magama jääda. Ma ei tea, kuidas nii juhtus.“
Tone muigab.
„Kui sa olid kella neljani hommikul üleval, et kontrollida kõik asjad üle, siis ei tundu see nii väga imelik,“ ütleb ta, ilma et vastaks küsimusele, kes võtab juhtimise üle.
Ma ei saa aru, kas ta mõtleb seda noomitusena või mitte.
„Ei,“ nõustun ma. „Võib-olla mitte.“
Ometi olen ma imestunud. Ma olin uskunud, et see torkiv palavikuline ärevus, mis oli mind viimased ööd üleval hoidnud, takistab mul ka autos magama jäämast.
Ma viskan pilgu küljepeeglisse, näen teist valget kaubikut Emmy ja tehnikamehega meile järgnemas. Maxi sinist Volvot näen vilksamisi karavani lõpus.
On see ärevus või mure, mis keerab kõhus?
Intensiivne valgus värvib minu valge kootud kampsuni tulipunaseks ja Tone nägu on teravas külgvaates. Ta on üks neist inimestest, kelle nägu on profiilis ilusam kui otsevaates, kadestamisväärt terava lõuajoone ja sirge aristokraatliku ninaga. Ma pole teda kunagi meigituna näinud. See paneb mind ennast juhmi ja liigselt edevana tundma. Ma käisin juuksuris, et loomulikult tuhmid reoveehalli juuksed külma säravat blondi tooni saada. Hoolimata sellest, et värvimine maksis peaaegu üheksasada krooni, mida mul polnud, ja hoolimata sellest, et selles materjalis, mida me järgneva viie päeva jooksul filmima hakkame, ei ole mind üldse
pildil.
Tegin seda iseenda pärast. Et rahustada närve. Ja pildistama me peame niikuinii − Instagrami konto ja Facebooki ja Twitteri ja blogi jaoks. Et anda meie vähestele, kuid entusiastlikele fännidele ja rahastajatele midagi, mis hoiab huvi üleval ja leeki elusana.
Peale uinakut on suus halb maitse. Ma näen Tone plastiktopsi, mille ta bensiinijaamast kaasa ostis, ja küsin:
„Mis seal topsis on?“
„Cola. Kui tahad, võid võtta,“ ütleb Tone ja lisab, enne kui ma jõuan küsida: „See on Zero.“
Ma võtan leige topsi kätte ja joon suurte lonksudega lahtunud limonaadi. Jook pole eriti värskendav, aga mul on suurem janu, kui ma arvasin.
„Seal,“ ütleb Tone äkki ja vähendab kiirust.
Seda vana teed ei ole GPS-i peal. Seda märkasime me, kui üritasime sõitu planeerida. Me lähtusime vanadest kaartidest, mis pärit nelja- ja viiekümnendatest, kontrollisime need liiklusameti arhiivis üle ja vaatasime, kuidas raudteerööpad asetsesid, kui rong kaks korda nädalas veel linnast läbi sõitis. Max on tubli kaardilugeja ja ta lubas, et tee peaks siin asuma. Aga ma ei olnud selles ometi täiesti kindel, enne kui nüüd, mil Tone võtab hoo maha ja läheneb väiksele peaaegu kinnikasvanud teele, mis kunagi oli ainus autotee sellesse linna.
Kaubik veereb kohale ja jääb seisma. Ma vaatan imestunult Tonet.
„Mis on?“ küsin ma.
Ta on kahvatum kui tavaliselt, väike suu nagu kriips näos; tedretähnid säravad näo heledal taustal. Tema käed hoiavad kõvasti-kõvasti rooli.
„Tone?“ küsin ma natuke vaiksemalt.
Alguses ei vasta ta midagi. Istub lihtsalt tasa ja jõllitab puude vahele.
„Ma lihtsalt ei uskunud kunagi, et ma saan seda oma silmaga näha,“ ütleb ta vaikselt. Ma panen käe ta käsivarrele. Lihased on t-särgi pikkade õhukeste varrukate all pingul nagu terasvedrud.
„Kas sa tahad, et mina juhin?“ küsin ma tema käest.
Teised on samuti seisma jäänud. Teine kaubik otse meie taga ja ma aiman, et Max oma sinises Volvos nende taga.
Tone laseb roolist lahti ja nõjatub natuke tahapoole.
„Võib-olla on nii parem,“ ütleb ta. Ta ei vaata mulle otsa. Selle asemel avab ta turvavöö, et autost välja hüpata.
Ma teen sama, klõpsan ennast lahti, hüppan välja ja lähen ümber auto. Õhk mõjub ehmatavalt. See on selge, värske ja väga jahe. Kuigi on tuulevaikus, läheb jahedus otse läbi mu paksu kampsuni.
Tone on juba jõudnud turvavöö kinni panna, kui ma hüppan juhiistmele. Ma ootan, et ta ütleks midagi, aga ta on vait. Ma vajutan ettevaatlikult gaasi ja me hakkame veerema mööda kinni-
kasvanud teed.
Autos valitseb peaaegu harras vaikus. Kui puud meid neelavad ja paistavad kummarduvat väikse tee kohale, paneb Tone hääl mind äkilises poolpimeduses võpatama.
„Ikkagi parem, et sina oled see, kes linna sisse sõidab. See on siiski sinu projekt. Sina tahtsid siia tulla. Või mis?“
Ma kõõritan Tone poole, samal ajal üritades keskenduda ning kohmaka kaubikuga üle muhklike juurte ja kivide manööverdada.
„Ma arvan küll,“ lausun ma.
Õnn on, et palusime kindlustust, kui need autod üürisime. See pole kindlasti selline maastik, mille jaoks need masinad on loodud. Aga meil oli varustuse kaasa võtmiseks vaja kaubikuid, ja maastikukindlamad autod olid nii kallid, et oleksid meie eelarve mitmekordselt ületanud.
Me sõidame vaikuses. Minutid mööduvad ja me liigume sügavamale ja sügavamale metsa ning mulle jõuab kohale, kui eraldatud see väike asula tegelikult pidi olema. Nagu vanaema jutustas, oli vaid vähestel oma auto. Tsivilisatsiooni sai sõita rongiga ja see käis ainult kaks korda nädalas. Kui meil kulub nii kaua aega, et jõuda autoga kohale, pidi see olema üks päris omaette maailm, kui ainus alternatiiv siia jõudmiseks oli tulla
jalgsi.
Me möödume väikesest teerajast, mis lookleb metsa. Algul pole ma kindel, kas see on see tee, mida mööda me peaks minema, kuid siis taipan, et see viib kaevandusse. Ma sõidan edasi, veereme aeglaselt üle risu ja mahakukkunud okste. Kaubik kaebleb ja halab, aga trügib edasi.
Just siis, kui ma hakkan muretsema, et me oleme teega eksi-
nud − et see oli ainult metsatee, matkarada, ja et me sõidame järjest kaugemale ja kaugemale metsa ning lõpuks jääme oma autode ja oma varustuse ja oma rumaluse ja oma ambitsioonidega
kinni − avanevad äkki puud nagu imekombel meie ees.
„Seal,“ sosistan ma, pigem iseendale kui Tonele.
Ma julgen natuke kiirust lisada, ainult natuke. Tunnen, kuidas veri hakkab soontes kohisema, kui leegitsev aprillitaevas järjest rohkem meie ette ilmub.
Ja siis jõuame metsaservast välja nõlvakule. Ja seal see on, pikas kitsas orus, mis on napilt suurem kui nõgu.
Kirik kõrgub väikeste majade kohal linna idanurgas. Kõrge ja uhke telliskivitorn, mida kroonib sihvakas rist. See helgib loojuva päikese valguses talumatult selgelt. Kirikust alates paistavad majad nagu maast kasvanud seened, kukkunud ja kõdunenud seinteks ja siluettideks alla jõe poole. Jõgi sädeleb vask-
punaselt,
