on järel ainult mustad mädanenud köndid mõlemal jõekaldal. Vesi on süüvinud sügavamale, kui ma uskusin, ja voogab järve poole edasi sellisel viisil, et on vastuolus jõe tumeda ja aeglase väljanägemisega.
„Kurat!“ pomisen ma.
„Mida sa teha tahad?“ küsib Tone. Isegi tema on autoakna alla kerinud, et teha mõned kiired pildid sellest, mis sillast järel on. Aga nüüd kerib ta akna uuesti üles ja laseb kaamera alla.
„Ma ei tea,“ vastan ma.
„Me võime laagri kuskile mujale üles panna?“ pakub Tone. „Ainult üheks ööks. Siis vaatame homme, kuidas me üle jõe saame.“
Ma raputan pead.
„Ei,“ ütlen ma. „Ma ei usu seda.“
Ma tunnen, kuidas väike võdin käib mööda selgroogu. Silmanurgast näen ma, kuidas majad jõllitavad mind oma tumedate silmaaukudega.
„Ei,“ ütlen ma. „Me vaatame, kas too teine sild veel seisab. Muidu peame midagi välja mõtlema.“
Tone on veidi imestunud.
„Kas raportis polnud mitte kirjas, et see sild ei ole turvaline?“
„Ma tean, mis raportis kirjas on,“ katkestan ma teda, „aga nad eksisid selle silla puhul. Raportis võib sama hästi ka teise silla kohta olla valesti kirjutatud. Või on nad need segi ajanud.“
Tone surub huuled kokku ja ei ütle midagi.
„Ma räägin teistele ka,“ ütlen ma lühidalt ja ronin autost välja. Heitgaaside hais tuleb minuga kaasa, kui kõnnin pikkade sammudega teiste autode poole.
Robertil on jätkuvalt aken alla keritud ja ta näeb täiesti rahulik välja, kui ta seal istub ja ootab. Ta vaatab mulle otsa, aga ei ütle midagi.
„Me peame proovima teist silda,“ ütlen ma talle. „Natuke kaugemal.“
Ta noogutab näitamaks, et ta kuulis.
Emmy vaatab minu poole. Kahvatud hallikasrohelised silmad, mingil viisil ilmetud ja kurjad samal ajal, ümbritsetud lühikestest tumedatest ripsmetest.
Ma ajan end sirgu, viipan Maxile ja näitan käega jõe poole. Loodetavasti saab ta aru, et peab järele sõitma.
Kui ma ronin tagasi juhiistmele, istub Tone ja närib pöidlaküünt. Ta vahib maja, mis on meist vasakul. See on väike maja, mis kunagi oli arvatavasti ilus nagu postkaart. See on üks suurematest majadest. Võib-olla kuulus see kaevanduse juhatajale.
„Mis on?“ küsin ma Tone käest, lootes, et ta ei mossita minu varasema hääletooni peale.
Ta võpatab ja langetab aeglaselt käed põlvedele.
„Hmm?“ küsib ta. „Mida?“
„Sa ...“ Ma vaatan maja. See on paremas seisus kui teised ümberringi. Välisuks on natuke praokil ja ripub ühe roostes hinge peal, aga seinad on püsti, katus terve ja suurem osa fassaadist on korralik.
„Tundus lihtsalt, nagu oleksid sa midagi vaadanud,“ lõpetan ma lause.
Tone vaatab mind hetkeks tühja ja natuke imestunud pilguga, aga tõstab siis suunurgad üles kohmakasse naeratusse.
„Ma jäin natuke mõttesse,“ ütleb ta.
Ma kõhklen. Aga siis tõrjun need mõtted eemale. Ma tean, et mul pole tegelikult põhjust muretseda. Tonest võib olla raske aru saada ja see olukord siin on ju temale raske. Tal pole sellist suurt entusiasmi Silvertjärni vastu nagu mul.
Kaubik veereb aeglases tempos mööda teed ja jõgi kaob jälle haigutavate akendega tühjade majade taha. Varjud on juba suured ja nagu must siid pikkades ribades.
Kergendustunne tekib kõhus, kui näen majade keskel jälle vahet ja äkki vilksamisi oodatud siluetti.
„Haa!“ Ma näitan väikese kivisilla poole.
Tone vilistab madalal toonil.
„Lahe,“ ütleb ta.
See on kirju võlvitud graniitsild, mis oleks nagu muinasjutust pärit. Kivide peal ja vahel kasvab sammal, aga sild paistab kindel. Vanem kui ülejäänud linn.
„See peaks olema see algupärane sild, või mis?“ ütleb ta. „Pärit sellest ajast, kui kaevandus polnud veel linna üle võtnud ja välja ehitanud.“
„Täpselt nii,“ nõustun ma. „Nad on raportis eksinud. Nagu ma arvasin. Seda silda siin hinnati turvaliseks.“
Tone on veidi imestunud ilmega, kui auto veereb silla poole.
„Oled sa selles kindel?“ küsib ta. „Kui see on nii vana sild, siis on võimalik, et see pole enam nii turvaline. Ma ei kujuta ette, kui kindlaid sildu nad tol ajal ehitasid. Eriti kui arvestada, et see oli mõeldud vaid talupoegade ja hobuste jaoks, mitte kauba-
autodele.“
Ma kõhklen hetkeks. Aga siis raputan pead ja vajutan jälle ettevaatlikult gaasi.
„See peab vastu,“ ütlen ma ja sõidan sillale.
Mõne sekundi jooksul ootan ma, et maapind meie alt kaoks. Tekib hirmutav tunne, nagu hakkaks kohe kukkuma. Aga kukkumist ei tule. Sild peab vastu ja me jõuame sellest mõne hetkega üle.
Tone vangutab vaid pead, kuid mina naeratan rõõmsalt. Ma teadsin, et see peab vastu. See poleks muud julgenud.
Ma olen võidelnud selle eest, et siia jõuda. Võidelnud igal sammul. Mitte miski ei tohi nüüd enam minu filmitegemist takistada.
Tee läheb silla juurest otse edasi Suurväljaku poole ning me veereme rahulikult üle kanarbiku ja munakivide.
Halli kivifassaadiga ehitis paistab olevat raekoda ja väljaku teisel küljel seisab Segasummasuvila koopia, mis saab olla ainult Silvertjärni põhikool. Ukseraamid haigutavad tühjalt.
Väljak on väiksem, kui ma arvasin, kividega kaetud ja kinnikasvanud. Eelmise suve kuivad kollased rohukõrred kasvavad kivipragudest välja ja kohati on kive eemale lükanud ambitsioonikad männivõsud, mis ise paistavad olevat talvele alla jäänud.
Me veereme keset väljakut ja jääme seal seisma. Ma panen käsipiduri peale ja mootor vaikib.
„Jajaa,“ ütleb Tone, kui me mõlemad üles kiriku poole vaatame. Viimased kiired muutuvad siniseks hämarikuks ja varjutavad isegi torni. Ma kuulen, kuidas Emmy auto sõidab meie auto kõrvale ja jääb seisma, Maxi sinine Volvo kohe tema taga.
„Me oleme kohal.“
Ma püüan meelde jätta kõike enda ümber: viimast päikese-
valgust, autokuuse kunstlikku lõhna, külma õhku oma põskedel, kui ma autoukse avan.
See siin on Silvertjärn.
Siin ta on ja nüüd see algab.
