„Eks ole näha. Vähemalt Jenny oli õnnelik, kuigi see ei ütle suurt midagi.” Ta sulges seljatoele toetudes silmad. „Kui kuum õues on? Üle kolmekümne kaheksa?”
„Peaaegu.”
„Oh, kuidas ma tahan siit ära. Rogeri maja Colorados tuleb jumalik. Vaated on imelised. Sa peaks ka paariks nädalaks ära sõitma. Suvel pole suurt midagi teha ja nii ei peaks ma su tööpäevi lühendama.”
See üsnagi otse antud vihje polnud midagi uut. Marilee ähvardas alatasa töötajaid vähendatud palkade või vallandamisega. See, et talle kuulus kogu linna kõige edukam kinnisvarafirma, andis talle võimu, millest ta oli ise vägagi teadlik.
Kui Olivia firmaga liitus, oli ta Marilee väikluse ja tujude suhtes immuunne, aga viimasel ajal oli see muutunud. Võib-olla oli see aja möödudes paratamatu. Võib-olla oli asi selles, et Olivia oli tabanud Rogeri ta sääri piidlemas. Kuigi Marilee üritas iga hinna eest vanuse märkide ilmnemist aeglustada, saab ta ikkagi paari aasta pärast viiskümmend. Mingil põhjusel polnud Olivia enam Marilee lemmik. Ta oli samasugune nagu kõik teised.
Ta tundis rinnus tuttavat valu. See sai alguse, kui ta oli kaksteist ja ema läks lihtsalt ära. Olivia oli kohutavalt õnnetu. Nad olid olnud emaga nii lähedased. Nad mõistsid teineteist. Kelly oli olnud ikka isa lemmik ja Olivia ema lemmik – kummalgi oma, just nagu peabki. Aga kui ema ära läks, jäi Olivia üksi.
Ja sellest ajast saadik polnud enam miski nii nagu vaja. Tuli ette hetki, mil ta tundis end turvaliselt, just nagu kuuluks kuhugi, kuid üksnes hetketi. Välja arvatud koos Ryaniga. Ryaniga koos olles teadis ta alati, et kõik on hästi. Ryaniga koos olles õnnestus tal uskuda iseendasse ja tulevikku.
Ta mõtles saadud sõnumite peale. Tähtsusetute pidude peale, naiste peale, kellega ta suhtles. Sarnaselt Marileega olid ka nemad pigem vaenlased kui sõbrad. Mis teda siin kinni hoiab? Kathy peika? Karjäär, mis ei vii kuskile välja? Tal polnud aimugi, mida ta tahab, ja see tähendas, et ta ei saavuta midagi. Ta vajas aega, et kõige üle järele mõelda, ja võib-olla õnnestub elu taas õigesse rööpasse saada.
Ta ei saa muutuda selleks, kes ta oli kaheteistkümneaastasena, aga ehk tasub Ryani kutsest kinni haarata. Minna tagasi Tulpen Crossingisse. Siis oleks Marileel, mille üle pead murda, ja see oleks ju lahe. Pealegi saaks ta lõpuks kätte mehe, kes on temale mõeldud. Sest koos Ryaniga oli kõik parem.
„Tead mis, emme? Sul on õigus. Ma peaksin tõesti võtma puhkuse.”
Marilee näkku ilmus pinge. „Ma olen ju sulle öelnud, et sa ei kutsuks mind nii. Eriti veel kontoris. Ma pole ju kaugeltki nii vana, et mul saaks olla sinuvanune tütar.”
„Hea, et Kelly sinu juures ei tööta. Tema on minust vanem.”
„Sinu käitumine ei meeldi mulle.”
„Kahju küll. Sellisel juhul peaksin vist siit kaduma. Pakin asjad kokku ja kaon.”
„Kas sa lähed siis kuskile?”
„Mhmh. Koju. Ma lähen suveks koju.”
Marilee ajas end sirgu. „Koju? Sinna kolkalinna? Oled sa peast põrunud või?”
„Ei. Ma arvan, et see on päris tore. Ma pole seal juba terve igavik käinud. Annan sulle teada, kui ära sõidan. Ja hoolitsen selle eest, et Cathyl oleks kõigi müügis olevate majade informatsioon.”
„Sa ei saa ju mind lihtsalt niisama maha jätta. Sul on kohustused.”
„Saad hakkama, ema. Oled alati saanud.” Olivia naeratas. „Nüüd pole sul vaja vähemalt mu töötunde kärpida.”
KELLA viieks tööle minemine pole nannipunnide jaoks, aga mõned asjad muutsid selle talutavaks. Üks neist oli äsja ahjust tulnud värskete kaneelikuklite lõhn. Teine kõrvulukustavalt kõvasti laulev Billy Joel.
Helen Sperry astus The Parrot Café uksest sisse kaks minutit enne kella viit. Õigeks ajaks tööle jõudmine ei olnud raske, kuna ta elas sisuliselt ümber nurga. Ta seisatas, et hingata sisse jumalikku magusat lõhna, ning naeratas, kuuldes laulu „Uptown Girl” esimest rida.
„Võib arvata, et nüüd jõuab Billy osta nii palju pärleid, kui tahab,” hüüdis ta tulesid sisse lülitades. „Või mis sina arvad, Delja?”
Köögist ei tulnud mingit vastust, aga sellest polnud midagi. Delja America polnud eriti jutukas. Tema väljendas end oma imeliste söökide ja küpsetiste kaudu.
Helen ümises kööki minnes laulu kaasa. „Hommikust! Kõik kombes?”
Delja oli töötanud kohvikus sellest ajast saadik, kui ta lõpetas neljakümne aasta eest keskkooli. Ta oli vaevu meeter viiskümmend pikk, kuid kehaehituselt tugev. Ta võis tõsta kahekümne viie kilose jahukoti lauale niisuguse näoga, nagu see oleks väike viinamarjakotike. Ja see, mida see naine oskas munadest välja võluda, oli lausa ime. Ta oli lesk, tal oli poeg – hetkel Tulpen Crossingi linnapea – ja tütar, kes elas Utah’s.
Delja vaatas Helenile naeratades otsa. Helen astus kööki, et võtta vastu igahommikune kallistus, mille tulemusena ta jäi peaaegu hingetuks. Ta kallistas omalt poolt vastu nii kõvasti, kui jõudis, aga võis arvata, et Deljale ei avaldanud tema tugevus vähimatki muljet.
Delja lasi ta lahti ja vaatas talle otsa.
„Kõik korras?”
Ta rääkis vaiksel ja kähedal häälel. Selle küsimuse esitas ta viimase kaheksa aasta jooksul igal hommikul – sellest ajast peale, kui Helen võttis kohviku tädilt üle.
„Jah. Kas sa Lidiyaga rääkisid? Kas lähed sel suvel ka tema juurde?”
Delja käis igal aastal tütrel külas ja jäi sinna kolmeks nädalaks. Kogu linn oli pisarais, kui kaneelirullide küpsetamine ühtäkki katkes. Mindi närvi ja loeti Delja naasmiseni jäänud päevi.
„Septembris.”
„Hea küll. Saada mulle kuupäevad meilile.”
Delja noogutas ning jätkas saiakeste glasuurimist.
Nad oleks võinud rääkida ka muudest asjadest. Oma eraelust, mida on vaja juurde tellida, kas Marinersil tuleb hea hooaeg – aga nad ei teinud seda. Delja vastas alati ühesõnaliste fraasidega ja suhtles peamiselt e-posti kaudu. Kui ongi vaja midagi tellida, siis on ta juba varustajale meili saatnud.
Ja mis puutus Delja töö kontrollimisse, siis sellist rumalust Helen ei teinud. Delja alustas päeva kell kaks öösel. Kella viieks olid küpsised ahjus, omlettide täidised ootamas ja apelsinid mahlaks tehtud. Parrot Cafés laabus töö sujuvalt – ja just tänu Deljale.
Helen läks oma kontorisse ja pistis käekoti alumisse sahtlisse. Ta heitis pilgu ukse kõrvale kraanikausi kohale riputatud peeglisse. Ta mustad juuksed olid punutud Prantsuse patsi, tukk piiratud ja meik vaevumärgatav. Just nii, nagu peab. Kuna ta ei näinud end selles peeglis õlgadest allapoole, siis polnud tal vaja märgata, et viimane dieet vedas samamoodi alt nagu seitseteist eelmistki. Kuigi see polnud tema süü. Ausõna. Sest kuidas on võimalik eeldada, et sa pead paleo-dieeti maailmas, kus on Delja kaneelisaiad?
Ta läks kohvikupoolele ja alustas hommikuste ettevalmistustega. Laudadele tuli
