Café, mis oli saanud nime tulpide, mitte papagoi järgi, oli peaaegu sama vana nagu linn ise. Heleni tädi oli pärinud selle oma vanematelt ja kui ta abiellus, liitus ta abikaasa tiimiga. Niipalju kui Helen teadis, olid nad väga õnnelikud. Kohvik oli avatud kella kuuest hommikul kella kaheni päeval – ja nii iga päev, seitse päeva nädalas. Enne Heleni siia saabumist oli lastetu paar sulgenud igal aastal augustikuus kohviku uksed ja läinud maailma avastama. Siis aga said Heleni vanemad avariis surma, nii et ainus laps jäi orvuks. Teisi sugulasi ei olnud ja nii koliski Helen Tulpen Crossingisse.
Helen uskus, et tädi ja onu üritasid anda endast parima. Heleni maailm oli paisatud kaosesse, ent kaoses oli ka nende maailm. Nad tegid kõik, et ta tunneks end siin hästi, aga tema teadis tõde. Nemad ei tahtnud lapsi. See oli olnud nende otsus – aga nad said tema endale kaela.
Ta üritas kõigest väest hea laps olla ja kohvikuäri õppida. Kolmeteistkümneseks saades töötas ta juba ettekandjana. Ta meeldis kohvikukülastajatele ja mitte keegi ei teadnud, et esimesel kolmel aastal pärast vanemate surma jäi ta igal õhtul nuttes magama.
Vanemad olid olnud vaesed, aga õnnelikud – nad mõlemad olid muusikud. See tähendas, et neil polnud raha. Ainsad asjad, mis talle vanematest jäid, olid klaver ja nende abielusõrmused. Klaver oli tal tema väikeses majas elutoas ja sõrmustest oli ta lasknud teha ripatsi, mida kandis iga päev kaelas. Ta oli pärinud pisut ema-isa muusikaannet ja ta armastas Billy Joeli samamoodi nagu nemad. Billy Joel oli tema side minevikuga.
Poole kuueks oli Helenil kohv üles pandud. Teised töötajad jõudsid kohale kolmveerand kuueks ja esimene klient astus uksest sisse täpselt kell kuus. Poole kaheksaks olid kõik lauad ja letiäärsed toolid hõivatud. Kella kümne paiku saabus vaiksem periood, mis kestis lõunani. Selleks ajaks oli Delja lahkunud ja köögis toimetasid lõunasööki valmistavad tudengid Bellinghami kokanduskoolist.
See süsteem toimis. Tudengid said päris restoranis praktika, klientidel oli võimalik maitsta traditsiooniliste lemmikute kõrval uusi ja põnevad roogasid ja temal olid töötajad olemas. Paljud tudengid avaldasid soovi töötada nädalavahetusel, ja need, kes elasid siinkandis, küsisid paariks aastaks tööd ka pärast kooli lõpetamist, et omandada enne mõnda peenemasse kohta kandideerimist kogemusi.
Helen heitis pilgu kellale ja võttis kruusi. Ta valas parajasti kohvi kruusi, kui kuulis ukse avanemist. Liblikad lasid lahti quickstep’i ja ühe lühikese sekundi vältel kartis ta, et käed hakkavad värisema. See oli jabur. Ning nagu tellitult, järgnesid lindistatud klaasiklirina helile laulu „You May Be Right” avasõnad.
„Ma olen vist tõesti hull,” pomises Helen, enne kui keeras ringi ja naeratas talle lähenevale Jeff Murphyle. „Tere hommikust.”
„Tere, Helen.” Jeff kirtsutas nina. „Kas see peab nii kõvasti olema?”
„Billy on minu rock’n’roll’i peika. Ja selline armastus eeldab valjust.”
„Ahah.”
Jeff pani paberisse keeratud lilled letile, võttis telefoni ja toksas ekraanile. Tal kulus kõigest sekund, et leida Sonosi äpp ja keerata heli vaiksemaks, nii et sobis fooniks.
„Kunagi annab Billy sulle veel selle eest jalaga persse,” lausus Helen.
Jeff naeris. „Olen valmis sellega riskima.”
Selle jutuajamise erinevad versioonid leidsid neil aset igal hommikul. Ning Helen ootas seda lausa jaburalt. Billy võis küll olla tema rock’n’roll’i peika, aga Jeff oli… Noh, tänu Jeffile ta süda üldse tuksus.
Tobedus küll, aga nii see oli. Selline oli tõde. Ta oli Jeff Murphysse meeletult armunud.
Jeff nägi välja vapustav. Oma sassis juuste ja suurte pruunide silmadega meenutas ta pisut näitleja Jason Batemani. Ta oli pikka kasvu, heas vormis, naljahimuline, heasüdamlik ja mängis kitarri nagu ei keegi teine. Ühesõnaga: ta oli vastupandamatu.
Ühtlasi oli Jeff vaba ja vallaline, nii et milles probleem? Miks ta ei võiks Jeffile oma tunnetest lihtsalt rääkida? Või kutsuda ta õhtust sööma? Või kiskuda endal riided seljast ja võluvalt naeratada? Jeff polnud ju loll. Küllap ta saaks sõnumile pihta.
Kuid Helenit takistas kolm asja. Esiteks oli Jeff vanem. Täpsemalt kuusteist aastat. Ja kuigi temale ei läinud see korda, võib see Jeffi häirida. Teiseks need viisteist lisakilo. Helen oli otsustanud, et kui ta võtab kaalus maha, siis on tal nii palju julgust, et Jeffile kaela viskuda.
Ta tunnistas, et võib-olla takistab teda kaalulangetamisega tõsisemalt tegelemast katastroofiaimus, kuid ta polnud selles kindel.
Kolmandaks – ja õigupoolest oli see vast kõige olulisem ja peaks olema seega esimene – oli Jeff ta parima sõbranna isa.
Jah, Jeff oli Kelly isa, mis tegi olukorra palju keerulisemaks. Sest kui ta peaks kunagi nimetatud parimale sõbrannale tõde tunnistama, siis kuuleks ta selliseid väljendeid nagu „mida kuradit” ja „sa teed nalja, on ju?!?”. Ja neid mitte ei öeldaks, vaid karjutaks.
Oot-oot! Neljas põhjus oli ju veel. Jeff polnud talle mingit pidi märku andnud, et ta võiks talle meeldida. Ja seda enam oli põhjust peita vastamata armastus/iha kaneelsaiakesse.
„Näe, mis ma sulle täna tõin,” ütles Jeff paberit lahti harutades. „Havran.”
Helen astus lähemale, et ilusaid tulpe uurida. Õied olid lillad ja pisut teravate otstega. Varred olid helerohelised ja siledad.
„Kui ilusad. Suur tänu.”
Ta ei hakanud lillede eest raha pakkumagi. Ta oli seda paar korda üritanud, aga Jeff oli üksnes pead raputanud. „Mina kasvatan tulpe. Ma tahan seda teha.”
Helen oli üritanud leida ta sõnades tagamõtet, kuid möödusid nädalad ja siis kuud, ilma et nende suhtes oleks midagi muutnud. Jeff ei andnud mitte millegagi mõista, et peaks Helenit enamaks kui sõbraks. Helen oli leppinud sellega, et lilled on lihtsalt kingitus. Jeff ju kasvatas tulpe ise. Ta polnud neid ju ostnud.
Helen võttis kandiku väikeste vaasidega ja käärid. Nad panid koos lilled vaasidesse ja jagasid laudadele laiali. Kui Helen leti taha naasis, ulatas Jeff talle väikese ühe õie kujuga paki.
„Sinule. Ära Kellyle räägi.”
Ta tumepruunides silmades välgatas naer. Helenil oli tahtmine neisse silmadesse uppuda. Kui Jeff võtaks tal ehk pikkamööda riided seljast ja…
„Helen?”
„Mis on? Oh, tänan. Kuigi ma pole kindel, kas peaksin sind selle eest tänama, et käid oma tütre erakasvuhoones vargil.”
„Ühe õie kadumist ta ei märka.”
„Aga sa tood sealt iga nädal õie. Mingil hetkel paneb ta tähele.”
Jeff pilgutas silma. „Siiani pole veel pannud.”
Ei ole jah. Sest muidu oleks Kelly sellest talle rääkinud.
Jah, nii see oli – isa ja tütar töötasid oma tulbiaiandis koos. Lisaks lilleseadjatele ja kaubanduskettidele saadetavatele miljonitele õitele oli Kellyl väike erakasvuhoone, kus ta aretas erilisi lilli, mida Jeff aeg-ajalt näppas ja tõi Helenile.
Tänane kingitus
