on täitsa head,” ütles Griffith. „Tahaksin paremat, aga ma ei saa viimistlusdetailidega hakkama.” Ta võis teha kolmekümne ruutmeetriga imet, aga kui asi puudutas viimistlusvärvi ja diivanipatju, oli ta sama koba kui iga teine mees sisustuspoes.
„Tahaksin sind aidata, aga ei oska,” tunnistas Kelly naerdes. „Ka minule käivad sellised asjad üle mõistuse. Aga kui tahad teada, milline on selle aasta Pantone värv, siis seda võin ma sulle küll öelda.”
„Mis asi?”
„Aasta värv. Disainimaailm valib igal aastal välja värvid, millest võib oodata, et need saavad populaarseks. Noh, riietuses ja sisekujunduses.”
„Miks sinul on seda vaja teada?”
„Griffith, mina elatun ju tulpide kasvatamisest. Kui ma ei tea õigeid värve, ei taha keegi mu lilli oma pulma ega kohvilauale.”
„Õige jah. Selle peale ma ei mõelnudki.” Ta kortsutas kulmu. „Kas sa ei pea siis enne tulpide istutamist sibulaid tellima? Mis siis, kui paned värvidega puusse?”
„Siis on persses ja me võime aiandist ilma jääda. Ning just sellepärast ma pöörangi aasta värvile tähelepanu. Asi pole mitte niivõrd selles, et rahvas ei ostaks populaarsele värvile vaatamata ikkagi kollaseid tulpe, vaid pigem selles, et kui mul pole õigeid värve, jäävad müüginumbrid väikeseks. Ma tahan, et vajaduse korral tuldaks just minu juurde.”
Griffith oli teadnud, et Kelly suhtub oma ärisse väga tõsiselt, aga tal polnud aimugi, et ta on nii võiduhimuline. Aina paremaks läheb.
„Kas sa keskendud õigetele värvidele nii põllul kasvatatavate kui ka kasvuhoonelillede puhul?”
Kelly uuris teda hetke, just nagu oleks küsimusest üllatunud.
„Need on kaks erinevat asja,” tunnistas ta. „Iga-aastasel tulbifestivalil pakutav keskendub rohkem populaarsetele värvidele, aga ka erinevatele lilleliikidele. Kasvuhoonetes kasvatame lilli pulmahooajaks ja ka eksootilisemaid lilli. Protsessi on kergem kontrollida, kui ei pea maadlema emakese loodusega.”
„Kuuldavasti võib ta olla paras nõiamoor.”
Kelly puhkes naerma. „Kui on tegu kevadise rahega, siis ei vaidle ma sugugi vastu. Kümme minutit rahet võib kogu saagi hävitada.”
Griffith kirtsutas nina. „Igavene jama.”
„Nagu ma ei teaks.”
Nad naeratasid teineteisele. Griffithil oli tunne, et Kelly oli unustanud siia tulemise põhjuse, ning just seda ta oligi tahtnud.
Griffith oli teadnud Kellyt kooliajast saadik. Kelly oli temast paar aastat noorem, aga ta oli teda kooli peal näinud. Kelly oli suhteliselt vaikne. Ilus, aga mitte silmatorkav. Kui Kelly oli keskkooli esimeses klassis, olid nad mõlemad olnud aastaraamatu meeskonnas ja ta oli tüdrukut tundma õppinud. Aga tema oli olnud ikkagi populaarne poiss ja Kelly oli noorem. Ta ei osanud ise ka öelda, kas tahab Kellyle läheneda või mitte. Siis aga lahkus Kelly ema kodust ja tema solvas Kelly tundeid, ja veel enne, kui ta jõudis mõelda, mida öelda või teha, oli ta kooli lõpetanud ja läks kolledžisse.
Ausalt öelda polnud ta enne Tulpen Crossingisse naasmist eriti palju Kelly peale mõelnud, aga nüüd tabas ta end üsna sageli Kellyst mõtlemas. Kelly viis aastat kestnud suhe oli väga sobivalt poole aasta eest karile jooksnud ja Griffith leidis, et Kellyl oli olnud sellest üle saamiseks küllalt aega. Nüüd oli vaja saada Kelly niikaugele, et naine jääks tema plaaniga nõusse. Ja kui Kelly peaks keelduma, siis oli ta valmis taganema.
„Tule!” ütles ta hooneid ühendavale katusealusele viidates. „Näitan sulle midagi.”
Kelly muutis kohemaid ettevaatlikuks. „Sälke voodisambal?” pomises ta, kuid punastas siis. „Vabandust. Mul polnud kavas anda mõista nagu…” Ta köhatas, keeras pilgu maha ja vaatas siis uuesti mehele otsa. Ta hingas sügavalt sisse ja küsis säravalt: „Mis sa tahtsid mulle näidata?”
„Teist laohoonet.”
„Olgu.”
Kelly häälest kostis kõhklus, kuid ta järgnes varjualuse kaudu teise hoonesse.
See oli väiksem ja hetkel tühi. Seinte ääres olid materjalihunnikud, seintel plaanid ja väikese tõstuki kõrval tühjad alused.
„Kas see on mõeldud selliseks puhuks, kui tööd tuleb palju juurde?” küsis Kelly pakendatud päikesepaneelide poole minnes.
„Ei. Siin teen ma oma teist tööd.” Griffith pistis käed teksataskusse. „Ära saa valesti aru, mulle tõesti meeldib maju kavandada. Ostjad on nii elevil ja entusiastlikud. Aga on kohti, kus inimesed vajavad meeleheitlikult peavarju. Ja seda tööd teen ma siin.”
Kelly pruunid silmad läksid suureks. „Mis sa sellega tahad öelda?”
„Ma töötan õige mitme mittetulundusorganisatsiooni heaks, mis koguvad materjali ja saadavad selle mulle siia. Kui materjali on küllalt koos, kutsun vabatahtlikud appi. Paneme majad nii-öelda poolfabrikaadina teele sinna, kus neid kõige rohkem vaja.” Ta osutas päikesepaneelidele. „Need on mõeldud Sahara kõrbest lõunasse jäävatele aladele. Nii on majad muust elektrist sõltumatud. Teen koostööd ühe Oklahoma kutiga, kes katsetab erinevaid veepuhastusviise. Praegused süsteemid on liiga suured ja kallid, aga mingil hetkel õnnestub ka need majadega kaasa saata. Need majad on lihtsamad kui müügiks ehitatavad, kuid pakuvad ikkagi peavarju.”
Ta läks seintele kinnitatud plaanide juurde. „Üks organisatsioon on palunud mul ehitada väikesi maju kodututele. Sama põhimõte, aga teistsugused materjalid – sõltuvalt sellest, kuhu need saadetakse. Paar korda aastas saadetakse praktikandid asju koordineerima. Valmistame ette järgmisel kuul aset leidvaid ehitustalguid. Levitan vabatahtlike otsimiseks sõna.”
Kelly suu polnud just lahti, aga ega palju puudunud. Väga hea. Griffith ei teinud küll seda tööd tähelepanu saamiseks, kuid tal polnud midagi selle vastu, et kasutada seda Kellyle mulje avaldamiseks. Sest Kelly-suguse naise puhul tuli lasta käiku kõik, mis jumalad suvatsesid pakkuda.
„See on tore,” kiitis Kelly. „Tahaksin ka aidata. Väga hea projekt. Mul polnud aimugi, et sa teed midagi niisugust.” Ta tõstis pilgu materjalidelt Griffithi näole. „Fantastiline. Kõik räägivad, et tahaksid oma panuse anda, aga nii vähestel on võimalik seda tegelikult teha. Nii aga saavad kodutud pered kodud. See on ju elu ja surma küsimus – ja sõna otseses mõttes!”
„Sina saad sellest aru,” ütles Griffith veel enne, kui sai sõna sabast kinni.
Kelly naeratas. „Kas siis teised ei saa?”
Ei. Jane ei saanud. Griffithi lahutatud naine oli sõitnud temaga Aafrikasse kaasa, aga see ei meeldinud talle sugugi. Ning ta andis sellest iga päev teada. Griffith pidas end selles süüdlaseks. Tema plaan oli ju asuda tööle suurde rahvusvahelisse arhitektuuribüroosse ja luua muuseume ning elegantseid pilvelõhkujaid, kuid ta armus hoopiski mikromajadesse. Jane ei kiitnud seda heaks.
„Kui sa vaid teaks, kui paljud on valmis kõigest tšeki välja kirjutama,” ütles ta hoopis. „Kuigi mul pole ka nende vastu midagi, sest nende käest tuleb raha.”
„Aga tegelikult on vaja mõlemat poolt. Ilma sinu tööta poleks tšekil mingit
