ei saanud aru, kas need sõnad olid ladina keeles või lihtsalt teaduslikud, aga nende kuulmine mõjus erutavalt.
„Kui ilus,” õhkas ta. „Panen selle kontorisse ega räägi sellest oma parimale sõbrannale, mis näitab, et ma olen paha tüdruk – ja see kõik on sinu süü.”
„Teen, mis suudan.”
Jeff võttis leti ääres istet. Oma tavalisel kohal. Kohal, millest Helen mõtles kui Jeffi toolist. Kui tal tekib päeva jooksul hingamispaus, istub ka tema samal toolil. Kurb, aga tõsi.
„Menüüd tahad näha?” küsis Helen.
Jeff kergitas kulmu. „Kas see on sinu arust naljakas?”
Jeff oli käinud siin kohvikus kogu oma elu ja teadis, mida pakutakse.
„Üritan vaheldust tekitada,” ütles Helen.
„Võtan omleti.”
„Peekoni, avokaado ja juustuga.” See polnud küsimus.
„Sa ju tead, mis mulle meeldib.”
Kui see vaid oleks nii. Kui Helen vaid teaks neid sõnu või nõkse, millega panna mees nägema temas rohkemat kui sõpra. Kui just pole nii, et Jeff ei tunnegi tema vastu huvi. Ja küllap ei tunne, sest küllap oleks ta muidu midagi ette võtnud. Nii et Helen peaks katsuma temast üle saada ja oma eluga edasi minna. Ainult et ta ei tahtnud Jeffist üle saada. Tema tahtis Jeffi alla saada…
„Pean endale veel kohvi valama,” pomises ta. Ja laskma teha hormoonide siirdamise. Või siis kuulama rohkem Billy Joeli.
KOLMAS PEATÜKK
NELJAKÜMNENDATES töödejuhataja Leo Meierotto pistis pea Griffithi kabinetti. „Boss, sulle on külaline.” Leo tavaliselt nii tõsine ilme oli asendunud millegi lõbusamaga. „Kelly Murphy.”
Leo oli kohalik ja Tulpen Crossingi suuruses linnas tunnevad kõik kõiki.
„Tänan.”
„Ei tea, kas ta tahab väikest maja osta?”
Võttes arvesse, et Kelly elas majas, mis oli olnud tema suguvõsa oma viis sugupõlve, polnud see eriti tõenäoline. „Kahtlen selles.”
Võib-olla tuli Kelly talle ligipääsukeeldu üle andma? Või peab selle tooma ametiisik? Griffith ei osanudki öelda. Tema oli püüdnud ikka seadusekaitsjatega mitte vastuollu minna.
Ta rahustas end, et tulgu mis tuleb, tema saab hakkama, ning läks siis suuremasse laohoonesse esitlussaali. Kelly seisis väikese maja läbilõike ees ja uuris selle plaani.
Griffith nautis hetke naise vaatamist. Kelly oli umbes meeter kuuskümmend viis, heas vormis, kitsaste puusade ja sirge seljaga. Olles nii sünni kui ka elukutse poolest maainimene, kandis Kelly tööks sobivaid riideid. Teksaseid, töösaapaid ja pikkade varrukatega T-särki. Oli küll juunikuu algus, aga Ameerika loodeosas Vaikse ookeani ääres tähendas see vihmahooge. Täna oli taevas hall ja sooja pidi tulema kaheksateistkümne kraadi kanti. Mitte just rannailm.
Kelly hobusesabasse kinnitatud laines juuksed langesid seljale. Ta ei kasutanud meiki ega vaevunud maniküüri tegema. Temas polnud mingeid edevuse märke. See oli üks asi, mis Griffithile tema juures meeldis. Temas polnud midagi võltsi. Mitte mingit teesklust. Kelly puhul pole vaja karta, et pealtnäha tundub ta üks, tegelikult on aga hoopis teine inimene. Vähemalt nii Griffith lootis.
„Tere, Kelly.”
Kelly keeras ringi. Griffith nägi ta silmis mingit välgatust. Kõhedust? Närvilisust? Kindlameelsust? Kas Kelly käsib tal end rahule jätta? Seda ei saaks ju talle pahaks panna. Griffith oli oma plaani liiga jõuliselt käiku lasknud, ta oleks pidanud käituma märksa väljapeetumalt. Kelly käsib tal end rahule jätta.
Kuna Griffith polnud valmis võitluseta alla andma, leidis ta, et vaja oleks midagi, mis viiks mõtted mujale, ning õnnekombel seisid nad just sobiva asja kõrval.
„Sa polegi mu kontoris käinud,” ütles ta. „Kuidas see küll nii on läinud?”
„Ei tea. Sa tulid umbes aasta eest tagasi. Oleksin vist jah pidanud läbi astuma.” Kelly pöördus tillukeste majade poole. „Kas sina ehitad neid?”
„Jah. Oled sa mõnd sellist varem näinud?”
„Ainult telekas.”
Griffith naeratas. „Pole midagi paremat kui tasuta reklaam.” Ta viipas läbilõike kõrval oleva mudeli suunas. „Mikromajad on väiksemad kui viiskümmend ruutmeetrit. Erinevate inimeste jaoks võivad need teenida erinevaid eesmärke. Aafrikas pakuvad need korraliku ja suhteliselt odavat peavarju, mida õnnestub kohalikele vajadustele vastavaks muuta.” Ta osutas katusele. „Me võime näiteks paigaldada päikesepaneelid, nii et omanik saab elektrit. Linnades võivad sellised majad olla alternatiiviks kallile korterile. Ühtlasi võivad need pakkuda peavarju kodututele. Need rahuldavad iga kliendi vajadusi. Võid osta ämmale või äiale ühekorruselise maja või katusealuse magamisasemega külalistemaja. Sellega võib minna isegi rändama ja elada soovi korral kuskil rahus ja vaikuses.”
Kelly pidas Griffithit rääkimise ajal teraselt silmas, just nagu imaks iga sõna endasse. „Minule ei meeldi rahu ja vaikus, aga ju on asi minus.”
„Selles olen sinuga sama meelt. Ja mugavused on head. Tule, ma näitan, kus me neid ehitame.”
Ta juhatas Kelly ümber vaheseina laohoone tagumisse osasse, kus toimus tegelik ehitustöö. Pooleli olevate majade ümber askeldas pool tosinat meest. Griffith märkas, et Ryan toetus tööpingile ja pigem rääkis kui töötas. See polnud mingi üllatus. Ta surus ärrituse maha ja pöördus uuesti Kelly poole.
„Kliendid saavad valida olemasolevate plaanide seast endale kõige sobivama või kavandada selle ise. Viimasel juhul töötan nendega koos, veendumaks, et konstruktsioon ei kannataks. Nõudmised paigal seisvale majale erinevad liikuvale esitatavatest nõudmistest.”
Kelly noogutas mõtlikult. „Maja peab ju treileri peal tasakaalus olema. Ega tohi olla liiga kõrge, sest siis oleks probleem sildadega. Ja ilmselt tuleb pidada silmas ka raskust.”
„Just nimelt. Paljud arvavad, et tahavad väikest maja, aga kui seda tegelikkuses näevad, tuleb selle suurus üllatusena.”
„Või siis suuruse puudumine?” Kelly naeratas. „Mina küll ei kujuta ette, et peaksin elama viiekümnel ruutmeetril.”
„Või vähemalgi. Siin läheb vaja kompromisse ja loovat mõtlemist.”
„Ja asju ei tohi olla liiga palju.”
Nad läksid tagasi esitluspoolele. Kelly läks äraviimist ootavat maja uurima.
„Lausa uskumatu, et siia õnnestub panna kombineeritud pesumasin-kuivati,” hüüdis ta seest.
„Riided tahavad ju pesemist.”
„Aga ikkagi. Kombineeritud pesumasin-kuivati on ju suur.” Ta väljus majast. „Nii tore, et sa oled siin klientidele väljapaneku korraldanud. Oma silm on ikkagi märksa parem kui pelgalt kujutlusvõime.”
Griffith
