style="font-size:15px;"> Alys raputas pead. Ema oli halba enesetunnet kurtes võõrastemajja jäänud, niisiis oli Alys tulnud ainult isaga. Tüdrukul polnud aimugi, kuidas võõrastemajja tagasi minna. „Ta on külas. Mu isa…“
„Kas ta tuli kuninganna jutule?“
„Kuninganna? Kui see on kuninganna kodu, pole ime, et palee on nii suursugune. Aga miks läks isa kuninganna juurde? Alys oli suuremas segaduses kui kunagi varem. „Ma polnuks tohtinud enne tema naasmist trepi juurest ära minna. Sellest tuleb suur pahandus!“
„Ei, jään teie juurde, mileedi, ning selgitan juhtunut teie isale, kui ta tagasi tuleb.“
Alys vaatas poisile kahtlevalt otsa. „Kindlasti on teil tähtsamatki teha.“
Poisi naeratus venis laiemaks. „Ausõna, sellest pole miski tähtsam.“
Huntley saatis Alysi trepimademele, kuhu isa oli ta ootama jätnud, ja aitas tüdruku istuma. Poiss istus tema kõrvale ja katsus ettevaatlikult ta laupa. „Kardan, et see läheb siniseks. Loodetavasti on teie emal midagi muhu vastu.“
Huntley naeratas, ta kenad rohelised silmad läksid kissi. „See on nagu lahingumedal. Teil veab, et teil on hoolitsev ema.“
„Kas teie ema ei anna teile rohtu, kui haigeks jääte?“ küsis Alys, mõeldes kõigile ravimtaimedele ja salvidele, mis alandasid palavikku ja leevendasid valu sama tõhusalt kui ema jahe paitus, mis pühkis tütre tusatuju minema.
Poiss vaatas mujale. „Minu ema on ammu surnud.“
„Oh kui kahju!“ hüüatas Alys, südamest ematule poisile kaasa tundes. „Aga kas teil isa on? Vendi-õdesid?“ Tüdrukule meenus George’i õel märkus Huntley joodikust isa kohta ja ta soovis, et oleks suu kinni hoidnud.
„Ma näen isa harva. Ristiisa korraldab mu haridust. Vendi-õdesid mul pole. Aga teil?“
„Minul ka mitte. Soovin, et oleks. Mõnikord on kodus väga vaikne.“
„Kas te sellepärast jälgisitegi mängu?“
„Jah. See tundus olevat väga lõbus. Mis mäng see on?“
„Kas te pole kunagi jalgpalli mänginud?“
„Ma pole sellest kuulnudki. Olen näinud tennist, aga teiste pallimängude kohta tean väga vähe.“
„Jalgpall on kõige vahvam! Alustate nii…“ Huntley hüppas püsti ning jooksis Alysile väravaid ja penalteid selgitades edasi-tagasi. Võidust rääkides heitis ta käed pea kohale.
Tüdruk läks poisi vaimustusega kaasa, plaksutas ja naeris. Huntley kummardas.
„See on imetore,“ ütles Alys. „Soovin, et kodus oleks keegi, kellega saaksin selliseid mänge mängida.“
„Mida te kodus mängite?“ küsis poiss. Ta viskas tüdrukule palli. Alys püüdis selle vaistlikult kinni ja viskas tagasi.
„Enamasti loen või jalutan. Mängin nukuga ja mõnikord räägin temaga. Kardetavasti pole palju tegevusi, mida saaks üksi teha.“
„Saan aru. Enne kooliminekut olin sageli üksi.“ Huntley nägu oli mõtlik, justkui viibiks ta mõtetes mujal. Alys põles uudishimust. Ta tahtnuks poisi ja tema elu kohta rohkem teada.
„Alys! Mida sa teed?“ kuulis tüdruk isa hüüet.
Tüdruk pööras ringi ning nägi lähemale tõttavat ja ähvardavalt kulmu kortsutavat isa. „Papa! Palun andeks, ma ainult …“
„Kardetavasti sattus teie tütar väikesesse sekeldusse, milord,“ ütles Alysi uus sõber ja astus tema kõrvale. Tüdruk tundis end tema kõrval kindlamalt. „Ma nägin seda pealt ja …“
„Ta tuli mulle vapralt appi,“ ütles Alys.
Isa nägu selgines. „Kas tõesti? Tubli noormees. Olen sulle palju tänu võlgu.“
„Teie tütar on ehtne daam, milord,“ ütles Huntley. „Oli rõõm temaga tuttavaks saada.“
Isa leebus veelgi ja sirutas käe rahakoti järgi, et Huntleyle münt anda. Poiss raputas pead ja isa sõnas: „Tänan veel kord. Kena päeva, noormees, ja edu sulle.“ Isa võttis tütre sülle ja hakkas suurjoonelise palee juurest eemalduma.
Tüdruk heitis üle tema õla viimase pilgu sõbrale. Poiss naeratas ja lehvitas. Alys lehvitas vastu, kuni poiss silmist kadus. Ta mõtles, et ei unusta oma uut sõpra ja kangelaslikku päästjat kunagi.
Esimene peatükk
Dunboytoni kindlus, Galway, Iirimaa, 1578
„Ja see, niña querida? Mis see on? Mida see teeb?“
Leedi Alys Drury oli kümne ja poole aastane ja temalt oodati majapidamise õppimist. Tüdruk kummardus kandiku kohale, mida ema tema ees hoidis, pani silmad kinni ja nuusutas. Hoolimata Dunboytoni pakse kivimüüre piitsutavast kõledast tuulest hoovas kuivatatud ürdist roheluse ja päikesepaiste lõhna. Alys haistis lilli, puid ja ristikheina – kõike, mida ta suve juures armastas.
Aga suvest enam armastas tüdruk ema ja moonakambris koosveedetud päevi. Pikas kitsas ruumis rippusid ravimtaimede kimbud ning riiulitel olid reas õlipudelid ja salvitopsid. Siin oli alati soe ja valge ning õhus heljusid imepärased lõhnad. See oli pühapaik, kuhu peita end isa ja tema meeste pärusmaaks olevate koridoride lakkamatu kära ja pideva sagina eest.
Moonakambris oli Alys emaga kahekesi. Kümme aastat, niikaua kui tüdruk mäletas, oli see olnud tema lemmikpaik. Ta ei suutnud midagi paremat ette kujutada.
Tüdruk pani laubale libisenud lahtipääsenud pruuni juuksesalgu kõrva taha ja nuusutas uuesti. Lisaks taimelõhnale haistis ta veel midagi. Kas see oli magusa veini lõhn?
„Querida?“ ärgitas ema.
Alys tegi silmad lahti ja vaatas emale otsa. Elena Drury naeratas ja ta tumedate silmade nurkadesse tekkisid kanavarbad. Nagu ikka, oli emal seljas täiuslikult istuv ja elegantne hispaaniapärane must-valge riietus, mis meenutas emale kodumaad, kuid tema helges naeratuses polnud midagi sünget või karmi.
„Kas see on… sidrunmeliss, mi madre?“ küsis tüdruk.
„Väga hea, Alys“ hüüatas ema ja plaksutas käsi. „Si, see on melissa officinalis. Suurepärane abiline nukrusega võitlemiseks, kui talv venib liiga pikale.“
Alys kihistas. „Aga ilm on alati hall, madre!“ Pärast toda päeva kuninganna õukonnas, millest talle olid jäänud päikselised mälestused, tundusid tüdrukule kõik päevad hallid. Mõnikord oli ta kindel, et nägi kõike seda unes, eriti toda nägusat poissi. Tegelikkus oli ainult siin ja praegu.
Ema naeris ja puistas ettevaatlikult sidrunmelissi puru keevasse vette. „Ainult siin, Galways. Mõnes paigas on kogu aeg soe ja päikesepaisteline.“
„Kas nagu sinu sünnikodus?“ Alys oli ema pajatusi palju kordi kuulnud, aga igatses alati taas kuulda jutustusi ema sünnikoha Granada valgetest müüridest, punastest viilkatustest, soojast meretuulest,
