stseeni. Erinevalt Edwardist oli ta praegugi sale ja trimmis, seljas tumehallid kaunistusteta, kuid hästiistuvad ning kvaliteetsed peenvillast ja sametist reisirõivad. Mõõk puusal, nägi ta east hoolimata välja nii, et on valmis kasvõi kohe teele asuma ja kuninganna eest võitlema.
Mis oli sellise mehe toonud niisugusesse närusesse paika, nagu seda oli Huntleyburg?
Söör Matthew tõstis pilgu ja nägi hämaras ruumis Johni. „Ah, John, kallis poiss, siin sa oledki. Tore sind jälle näha. Kui pikaks sa oled kasvanud!“
Enne kui John vastata jõudis, vaatas isa teda häguse pilguga, nägu vihast moondunud. „Ta sõnus mind jälle ära,“ karjus ta. „Sina ja su ema olete mu elu ära rikkunud! Mind ei lasta ikka veel õukonda.“ Söör Matthew pani käe Edwardi õlale ja surus ta sundimatult, aga kindlakäeliselt toolile tagasi. „Tead väga hästi, et Maria-Caterinal pole sinu õukonda mittelubamisel mingit pistmist. Tõtt-öelda ainult tänu temale pole katus sulle juba aastate eest kaela kukkunud.“
John vaatas söögisaali iidvanu talasid, mida oli krohvikihiga lapitud. Tõsi, ema oli olnud osav perenaine, aga raha oli juba tema eluajal ammu otsas.
„Ta needis mu ära,“ vingus Edward. „Ta ütles, et siin kunagi elanud mungad nõuavad neile õigusega kuuluva paiga tagasi ja teevad mu maatasa.“
Söör Matthew heitis Johni isale põlgliku pilgu. Ta valas karahvinist veini, surus peekri Edwardile pihku ja naeratas rõõmutult, kui too selle alla kulistas.
„Meil on tähtis kõnelus pooleli, Edward,“ sõnas söör Matthew. „Maria-Caterina on ammu surnud ja sina oled tuulde heitnud kõik võimalused, mis sul kunagi olid. Kuid Johni jaoks pole veel hilja.“
„John? Mida saaks tema ära teha?“ küsis Edward pojale otsa vaatamata põlglikult.
„Õigupoolest päris palju. Kuulsin sinu õpetajatelt, et oled andekas, John, eriti keelte osas,“ ütles söör Matthew. Ta pööras Edwardile selja ja viipas Johni lähemale. „Nende arvates peaksid sa järgmisel aastal Cambridge’i minema. Kas sulle meeldib õppida?“
Johni hinges, kohas, mis tema arvates oli ammu tuimaks muutunud, liighatas miski. „Väga, milord. Ma valdan kaunis korralikult ladina, kreeka, prantsuse ja hispaania ning oskan veidi itaalia keelt.“
„Kuidas on vibu ja mõõgaga? Kui osav sa nendega oled?“
John mõtles ainsa vibunoolega tapetud hirvesokule, kes lõpetas nende lõunalaual. „Arvan, et mitte halb. Võite küsida kooli mõõgameistrilt, kellega ma igal nädalal harjutan.“
„Hm.“ Söör Matthew trummeldas sõrmedega käisele ja uuris Johni põhjalikult. „Nägus oled sa ka.“
„Ta päris selle oma neetud emalt,“ pomises Edward. „Need silmad…“
Söör Matthew kummardus Johnile lähemale. „Jah, oled tõmmu nagu hispaanlane, John.“ Ta kallas veel veini ja ulatas selle otsa vaatamata Edwardile. „Tule, John, jalutame veidi aega väljas. Pean varsti tagasi sõitma.“
John järgnes ristiisale kloostriaeda. Nagu majagi, oli see kunagi olnud suurejooneline paik, kus vulisesid purskkaevud ja lõhnasid kõikvõimalikes värvides haruldased roosid. Nüüd oli aed pruun ja surnud. Kuid John polnud enam ammu nii lootusrikas olnud. Kool andis talle ettekäände põgeneda kodust – kohast, kus elu oli vaevarikas. Kas ränk töö tasus end lõpuks ära? Milline on preemia?
„Ütlesite, et saan paljugi ära teha, milord,“ ütles John allasurutud innukusega. Ta püüdis jätta muljet, et on Cambridge’i minekuks ja selle lõpetamise järel ootavaks karjääriks piisavalt küps. Võib-olla pääseb ta isegi õukonda. „Loodan, et see on tõsi. Soovin kõigest hingest kuningannat teenida.“ Ja võib-olla ühtlasi taastada Huntleyde hea nime, kui selleks pole liiga hilja. Perekonnaau taastamisest saaks ta eluülesanne.
Söör Matthew naeratas. „Oivaline, John. Kuninganna vajab sinusuguseid andekaid ja lojaalseid mehi praegu rohkem kui kunagi enne. Kardan, et Inglismaad ootavad ees sünged ajad.“
Kas süngemad kui praegu, mil Hispaania ja Prantsusmaa nihkuvad lähemale ning Šotimaal ootab Mary kallalekargamiseks õiget hetke? „Milord?“
„Kuningannal on alati olnud palju vaenlasi, kuid nüüd muutuvad nood üha ähvardavamaks. Loodan peagi kokku kutsuda rügemendi, mida Madalmaadesse saata.“3
„Kas tõesti?“ küsis John kasvava innuga. Olla sõdur, võita lahingutes kuulsust – see oleks kindel viis Huntleyde hea nime taastamiseks. „Kas teil leiduks ka minu jaoks kohta, milord?“
Söör Matthew naeratas virilalt. „Ehk kunagi tulevikus, John. Kõigepealt pead õpingud lõpetama. Mõistusest ja keeleandest võib sulle veel suurt tulu tõusta.“
John varjas pettumust. „Kus mu koht võiks siis olla?“
„Ehk…“ Söör Matthew tundus kõhklevat. „Oled võib-olla kuulnud minu sõbrast söör Francis Walsinghamist?“4
Loomulikult oli John Walsinghamist kuulnud. Too oli kuninganna kõige usaldusväärsem sekretär, kes teadis palju riigisaladusi ja ohuallikaid. „Jah, ma tean teda.“
„Hiljuti päris ta minult sinu õpingute kohta. Kui Hispaaniaga peaks sõda puhkema, on tema sidemete ja sinu oskustega mehed kõrges hinnas.“
Johni peas tormlesid mõtted. Teadmine, et Walsinghami-sugune mees tegi tema kohta järelepärimisi, uhtis temast üle nagu tõusulaine ning tekitas kerget peapööritust. „Kas seepärast, et olen pooleldi hispaanlane?“
„Selle ja muidugi su mõistuse pärast. Võib-olla räägib sinu kasuks ka vaist. Märkasin seda, kui sind lapsepõlves jälgisin. Sa oskasid jälgida, sa – teadsid. See on sul praegugi olemas. Õigesti arendatud ja suunatud, võib see su veel kaugele viia.“
„Kas arvate, et Hispaania on meile ohtlik? Kas te sellepärast lähetegi Madalmaadesse?“’
„Hispaania on alati ohtlik, kallis poiss. Kes teab, mis juhtub mõne aasta pärast, kui oled oma õpingud lõpetanud. Mis oleks, kui räägiksid mulle rohkem oma õpingutest? Mida sa matemaatikas ja astronoomias oled õppinud?“
John tegi söör Matthew’ga aiale ringi peale ja lõpetas kloostri peaukse ees, kus ristiisa teener tema ratsuga juba ootas. John rääkis oma õpingutest ja esitas mõned küsimused õukonna kohta, millele söör Matthew põgusalt ka vastas.
„Õpi hoolega, John, ja ära isa pärast muretse. Tagan, et tema poolt ei sünni sulle midagi halba,“ ütles söör Matthew ja vinnas end sadulasse. „Pean nüüd minema, aga kas sa mõtled sellele, millest ma sulle rääkisin?“
„Loomulikult, milord.“ John oli üpris kindel, et ei suuda millestki muust mõelda. Ta kummardas ja söör Matthew kappas minema.
John pööras ringi ja vaatas maja. Kehvas valguses, mis varjas lappe ja pragusid, nägi Huntleyburg Abbey tavalisest parem välja. Nii väga kui John tahtis ka selle endist hiilgust ja ilu taastada, polnud tal aimugi, kuidas seda teha. Võib-olla aitavad saladused – Walsinghami ja Inglismaa omad. Aga milline ta elu siis oleks? Millise tee ta peaks valima? John ei teadnud.
Aga seda teadis ta kindlalt, et kui isa määritud Huntleyde hea nime taastamiseks tuleks tal hakata salakuulajaks, elada
