võitlesid põliselanikud ja asunikud, iirlaste eri klannid ja isegi asunike eri rühmitused. Elizabeth I-l ei õnnestunudki Iirimaal Inglise ülemvõimu kehtestada ja lähetus sinna tähendas sageli kuninganna ebasoosingut. Tõlkija
2 Kuningas Henry VIII (1509–1547) viis Inglismaal läbi reformatsiooni ja rajas anglikaani kiriku. Kiriku- ja kloostrimaad riigistati ning oli tavaline, et kõrgaadlikud need endale häärberiks ostsid. Tõlkija
3 Elizabeth I taunis sõda ja üritas Mandri-Euroopa siseasjadesse mitte sekkuda, kartes sealsete riigipeade invasiooni Inglismaale. Kriis saabus 1584. aastal, kui mõrvati Madalmaade iseseisvuslaste juht Oranje Willem. Näis, et Parma hertsogile on mässu mahasurumiseks teed valla ja kui Felípe II on Madalmaad korrale kutsunud, keskendub ta Inglismaale. Tõlkija
4 Sir Francis Walshingam (1532–1590) oli alates 1573. aastast Elizabeth I peasekretär, kuid ajalukku on ta läinud peamiselt salateenistuse ülemana. Riigisekretäri tööülesanded polnud ametlikult kindlaks määratud, aga kuna ta haldas kogu kuninganna kirjavahetust ja määras riiginõukogu istungite päevakava, oli tal suur mõjuvõim nii sise- kui ka välispoliitikas. Tõlkija
Teine peatükk
Galway, varasuvi, 1588
Alys tassis pesukorvi linadega Dunboytoni kindluse köökide kohal asuvasse pesukööki ja kuulis kivitrepil nüüdseks juba liigagi tuttavat nooremate teenijannade nuuksumist. Nende paanika oli kestnud juba päevi ja lasunud musta pilvena Dunboytoni kohal.
Ega Alys neid süüdistanudki. Ta isegi tundis ennast nagu mõõgateral, valmis kukkuma ühele või teisele poole, kuid hoolimata kohutavast ebakindlusest oli tal seni õnnestunud tasakaal säilitada. Räägiti, et Hispaania laevastik on Lissaboni sadamast välja purjetanud ja teel Inglismaa poole, et vallutada saareriigi rahvas ja maa, kaasa arvatud Iirimaa. Sajad laevad tuhandete meestega pardal tulid sõda tooma.
Alys soovis, et suudaks peletada kuulujutud, mis lehvisid nagu sünged tondid kindluse koridorides. Ta tahtnuks pettumusest karjuda.
Aga ta ei tohtinud. Ta oli nüüd lossiemand, nagu ta oli seda olnud kõik need ema surmale järgnenud üheksa aastat. Ta võttis eeskuju ema rahulikkusest ja meelekindlusest.
Alys astus pesukööki ja pani korvi teiste juurde. Ta märkas, et päevatöö polnud isegi poolenisti tehtud. Kateldes keesid omapäi voodilinad ja lavendlilõhnaline õhk oli aurust nii paks, et sellest nägi hädavaevu läbi.
„Oh, mileedi!“ ulus üks teenijannadest, noor Molly Alyst nähes. „Räägitakse, et hispaanlased piinavad meid kohutavalt! Et neil on laevadel kaasas piitsad, poomisnöörid ja põletusrauad, millega imikuid märgistada.“
„Ka mina kuulsin seda,“ sõnas teine teenijanna sünge leppimusega. „Kõik vanemad lapsed tapetakse ja nooremad märgistatakse, et nad ei unustaks iial alistamise häbi.“
„Ärge olge rumalad,“ ütles vanempesunaine südilt. „Lööme nad kõik maha ja viskame müüri taha merre, enne kui nad kedagi märgistada jõuavad.“
„Räägitakse, et sakslased põletasid Leideni maani maha, enne kui hispaanlased selle vallutasid,“ ütles teenijanna. „Peaksime sedasama tegema.“
„Aitab!“ käratas Alys rangelt. Ta hakkab karjuma, kui kuuleb veel ühte kuulujuttu hispaanlaste julmusest, nende meeste tegudest, kes on kusagil Iirimaa ranniku lähistel. Mida ema ütleks? „Kui nad üldse merele seilasid, suunduvad nad Inglismaale, mitte siia, ja nad lüüakse tagasi, enne kui nad isegi ranniku lähistele jõuavad. Meid ei ähvarda mingi oht.“
„Aga miks kõik need sõdurid Fort Hilli marsivad?“ küsis Molly. „Ja miks tuli söör Richard Bingham5 Galway kindlustusi üle vaatama?“
Alys soovis, et teadnuks seda. Paari aasta taguse mässu mahasurumisega oli Bingham omandanud verise maine ning tema ringkäik ei tähendanud midagi head. Kuid teenijannad ei tohtinud sellest aru saada. „Suurim oht, mis meid ähvardab, on linade puudus,“ ütles Alys ja pistis Mollyle linahunniku pihku. „Armaada või mitte, päevatöö tuleb ära teha.“
Teenijannad pomisesid, kuid asusid linu küürima ja pesukateldes segama. Lahkuv Alys kuulis, kuidas sosin taas tuurid üles võttis. Piitsad ja põletusrauad…
Kindluse kivimüürid rõhusid. Päevi kestnud hirm ja ebakindlus tegid haigeks. Alysi, kes ta oli uhke oma visaduse ja praktilisuse üle! Kuid Dunboytoni-sugustes kohtades elavatel inimestel pidi visa hing olema. Lakkamatu külm meretuul, ühtede ja samade nägude nägemine päevast päeva, kummaline maa – nõrganärvilised ei pidanud siin vastu.
Alysil polnud Dunboytonis elamise vastu midagi. Kuigi ta unistas mõnikord kaugetest maadest, kuningliku õukonna hiilgusest või ema sünnikohast päikesepaistelisest Granadast, teadis ta, et peab rahul olema isa seltskonna ja oma kohustustega kindluses. Elu on selline ja unistused seda ei muuda.
Aga praegu… Praegu tundus Alysile, et ta on lõksus segases ja pahupidises õudusunenäos, millest ta ei suuda üles ärgata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
