oli üle läinud jäiteks. Vastu vana aknaklaasi peksid jäänõelad, saatjaks tuule leinaline ulumine. „Miks su ema sellisest kohast ära tuli?“
„Ta armastas minu isa ja järgnes talle Inglismaale, kui isa pidi töö pärast siia tulema. Tema koht oli mehe kõrval.“
„Kas nii, nagu sinu koht on isa kõrval?“
„Muidugi. Naine peab olema abikaasale hea kaaslane. Selles elus on see naise kohus.“
„Sest sa armastad teda.“ See oli veel üks lugu, mida Alys oli sageli kuulnud. Lugu sellest, kuidas isa oli banketil kohtunud emaga – maailma kauneima naisega – ja abiellus temaga oma perekonna soovide kiuste. Alys teadis, et vanemad pole kunagi kahetsenud, et valisid ühise elutee. Ta oli sageli peale sattunud, kui isa ja ema salaja suudlesid, näinud neid koos naermas, pead lähestikku.
Ema naeris ja toppis Alysi vallapääsenud juuksesalgu tagasi väikese mütsi alla. „Seda ka, kuid oled veel liiga noor, et sellistele asjadele mõelda.“
„Kas mul on ka kunagi selline abikaasa nagu isa?“
Ema naeratus kustus ja ta kummardus teed segades poti kohale. Ema loor langes ettepoole ja varjas tema ilme. „Kardan, et sinu isa suguseid mehi on väga vähe ja oled kõigest kümneaastane. Sul pole veel kaua aega vaja sellele mõelda. Abiellutakse paljudel põhjustel: perekonna turvalisuse kindlustamise, raha, maa, mõnikord ka armastuse pärast. Aga luban, et kellega sa ka ei abielluks, on ta hea ja tugev mees. Sa pole Iirimaal igavesti.“
Alys oli kuulnud selliseid jutte sageli. Nende päriskodu polnud Iirimaal, isa tegi siin ainult mõnda aega kuninganna heaks tööd. Ühel päeval naasevad nad oma Inglismaa koju ja Alys läheb õukonda. Võib-olla hakkab ta isegi kuningannat teenima ning abiellub tugeva ja nägusa mehega. Aga peale Dunboytoni müüride, kaljude ja ümbritseva taltsutamatu mere oli tüdruk vähe maailma näinud. Ta oli saanud ainult põgusa pilgu heita kuninglikule õukonnale, jalgpalli taguvatele poistele ja siis oli seegi ainult mälestus.
„Nuusuta, querida, mis see on?“ küsis ema väikest pudelit Alysi poole sirutades.
Tüdruku ninna tungis kirbe, vaevutuntava sidruni alatooniga rohulõhn. „Majoraan!“
„Täpselt. Sobib sinu isa tänaõhtuse veini maitsestamiseks ja tema kõhuhädade leevendamiseks.“
„Kas isa on haige?“
Ema näol vilksatas naeratus. „Üldsegi mitte. Olen teda ikka ja jälle hoiatanud, et ta vürtsikate lihakastmetega ei liialdaks. Ah, olgu. Tule siia, niña, mul on midagi sinu jaoks.“
Alys hüppas toolilt püsti ja plaksutas rõõmsalt käsi. „Kas kingitus, madre?“
„Si, ja haruldane.“ Ema võttis nikerdatud, vanadusest tumenenud ning selles aastate jooksul hoitud ravimtaimede lõhnast läbi imbunud puitlaeka. Ta tõmbas sellest välja tillukese musliini mähitud pakikese ja pani selle ettevaatlikult tütre värisevasse pihku.
Alys mähkis musliini lahti ja leidis pakikesest mõned tillukesed, täiuslikult erkkollased suhkrustatud sidrunikoore viilud. Need olid kollased nagu päikesepaiste, puiste nagu lumehelbed. „Sidrunisukaad!“
See oli tüdruku lemmikmaius. See maises nagu päikesepaiste, millest ta alati puudust tundis. Alys ei suutnud kiusatusele vastu panna, pistis ühe tüki suhu ja lasi sel sulada magusaks kleepuvaks massiks.
Ema naeris. „Kallis tütreke, alati nii kärsitu. Seekord õnnestus mu vennal Hispaaniast väga vähe saata.“ Ta ohkas ja valas melissitee välja. „Ilm hoiab paljud laevad eemal.“
Alys vaatas taas jäätunud aknast välja. Tõsi mis tõsi, viimasel ajal oli sadamas olnud vähe laevu. Tavaliselt oli seal palju Hispaaniast ja Madalmaadest tulnud aluseid, mis tõid sealt haruldasi luksusesemeid ja emale uudiseid kodumaalt.
Äkki oli moonakambrisse viival keerdtrepil kuulda raskeid samme. Uks läks lahti ja lävel seisis Alysi isa, söör William Drury. Ta oli pikk laiaõlgne mees, moodsalt lühikeseks pöetud helepruunide juuste ja lühikese habemega. Aga viimasel ajal oli isa habemesse tekkinud rohkem halle karvu, selg kühmu vajunud. Alysile meenus, et ema oli öelnud, et isa vaevavad kõhuhädad.
Aga nagu alati, naeratas isa neid nähes laialt ja säravalt.
„Isa!“ hüüdis Alys, hüppas püsti ja jooksis tema juurde. Isa kallistas teda tugevalt nagu ikka, aga tüdruk tajus, et ta pole mõtetega tütre juures, vaid kuskil kaugel eemal.
Alys tõmbus isast eemale ja vaatas talle otsa. Isa oli pikk, temast palju pikem ja tüdruk pidi pea kuklasse ajama. Isa naeratas talle, aga ta silmad olid kurvad. Tal oli midagi käes, aga see jäi pooleldi selja taha peitu.
„William,“ kuulis tüdruk ema häält. Järgnes vaikne siidisahin ja Alys tundis õlal ema kätt. „Kas kiri…“
„Jah, Elena,“ ütles isa väsinult. „See on Londonist.“
„Alys,“ lausus ema leebelt. „Mis oleks, kui lippaksid kööki vaatama, kas õhtusöök on varsti valmis? Anna see kokale hautise jaoks.“
Ema surus kotikese peterselli ja rosmariiniga Alysi pihku ning tõukas teda ukse poole.
Enne ukse sulgumist vaatas tüdruk segaduses tagasi. Isa läks akna alla, pigistades midagi käes ja põrnitses märga aknaklaasi. Ema läks mehe juurde ja nõjatus tema õla vastu. Alys söandas ust ainult tolli jagu irvakil hoida ja viivitas lahkumisega. Ta tahtis teada, mis toimub. Vanemad ei räägiks talle sellest iial.
„Kas õukonnas pole ikka veel kohta?“ kuulis tüdruk ema küsimas. Elena hääl oli endiselt leebe ja lahke, kuid Alysile tundus, et ema hakkab nutma.
„Ei, veel mitte, vähemalt nii onu mulle kirjutab. Mind vajatakse veel mõnda aega siin, eriti hiljutisi rahutusi arvestades. Siin! Selles jumalast hüljatud paigas, kus ma ei saa midagi teha!“ Isa lõi äkki rusikaga lauale, nii et pudelid klirisesid.1
„Kõik minu pärast,“ sosistas ema. „Madre de Dios, kui mind – meid – poleks, oleksid sulle õigusega kuuluvas kohas.“
„Elena, sina ja Alys olete minu jaoks kõik. Oleksid kuningliku õukonna ehe, kaunistaksid ükskõik millist kohta, kus sa ka ei viibiks. Need narrid ei näe seda.“
„Sest olen Lorca-Ramirez. Sa poleks pidanud minuga abielluma, mi corazón. Ma ei toonud sulle midagi kaasa. Kui sul oleks korralik inglannast naine… Kui oleksin surnud…“
„Jäta, Elena, sa ei tohi kunagi nii rääkida. Oled minu jaoks kõik. Olen parema meelega siin maailma lõpus sinu ja Alysiga kui kuningas Londoni palees.“
Uksepraost piiluv Alys nägi, kuidas isa haaras ema tugevasse embusse. Ema nuuksus tema õla vastas. Teades, et naine teda ei näe, oli isa näol tormine ja raevukas ilme.
Alys hiilis kikivarvul moonakambri trepist alla, ettevaatlikult, et mitte häält teha. Tal oli külm ja hirm. Isa polnud peaaegu kunagi vihane, aga tolles hetkes, isa ilmes, ema rõhuvas kurbuses oli midagi, mis tekitas tüdrukus tahtmise ära joosta.
Alys astus toimekasse kööki, ruttas mööda tule ääres mõõku puhastavatest sõduritest ning pottide-pannidega askeldavatest teenijatest ning seadis sammud koka poole, et talle maitsetaimed üle anda. London. Mis iganes isa vihastas, oli see Londonis.
