töötan, Stacey,” ütles ta.
„Oh, kirjutad, tahad öelda?”
Carl ohkas. Inimesed ütlesid seda alati, otsekui oleks kirjutamine kiire ja lihtne. Peaks ta mainima DNP-d? Ei, siis ta ei jääkski vait. Otse vastupidi, see tooks ta siia ja nii palju kui Stacey talle ka meeldis, pidi ta töötama. Selle asemel ta kuulas, tehes kaastundlikke helisid, kuni ütles talle hädavale, mida need, kes kodus töötavad, peavad mõnikord kasutama.
„Ma pean minema, Stacey. Keegi on ukse taga.”
Ta ei suutnud ikkagi kirjutada. See oli absurdne ja mõnevõrra häbiväärne, et ta tundis end järsku õnneliku ja muretuna, sest ta oli saanud ümbriku tuhande kahesaja naelaga. Raha oli õiguspäraselt tema oma, see võlgneti talle. Kui ta sellest nüüd mõtlema hakkas, oli üüriraha tema ainus kindel sissetulek. Ta ei saanud pikka aega arvestada rohkema raamaturahaga. See üüriraha tõi talle kergendust ja heameelt.
Kindlasti ei oleks ta võimeline täna kirjutama. Päike paistis ja ta läheb pigem välja, jalutab suurele rohelisele väljakule, mis oli Paddingtoni puhkeala, heidab rohule päikese kätte ja vaatab läbi okste sinist taevast.
KOLMAS PEATÜKK
See polnud naljapäev ega isegi maipüha, vaid 2. mai, kui saabus järgmine üüriraha.
Carl ei olnud nii närviline, nagu ta oli olnud eelmisel kuul. Nicola oli veetnud öö koos temaga, kuid ta polnud naisele aprilliüüri hilinemisest midagi rääkinud. Lõppude lõpuks oli see tulnud ja kõik oli hästi olnud. Nicola oli 2. mail tööle läinud, enne kui Dermot majast lahkus, seega polnud teda seal, et näha, kuidas Carl kuulatas oma üürniku samme trepil, või üllatust Carli näol, kui eesuks sulgus Dermoti koputuseta köögiuksele. Arvatavasti tuleb üüriraha päeval hiljem ja tegelikult just nii juhtuski.
Nad kohtusid koridoris, kui Carl oli majast lahkumas, et minna toitu ostma, ja Dermot tuli lemmikloomakliinikust kella poole kuue ajal tagasi.
„Mul on sinu jaoks midagi,” ütles Dermot, ulatades talle ümbriku.
Carl pidas kummaliseks, et Dermot oli tuhat kahtsada naela sisaldavat ümbrikku terve päeva kaasas kandnud, kuid sellegipoolest, see polnud tähtis: ta oli oma raha kätte saanud. Ta ei pea tungima oma väga kasinatesse ja kahanevatesse säästudesse, selleks et Nicolaga nädalasele puhkusele minna. Nad pidid minema ainult Cornwalli, mitte kuhugi välismaale, ent Carl ootas nende puhkust Foweys.
Stacey oli jälle mõnetises ahastuses helistanud enne nende lahkumist, kuid seekord Carli mobiilile. Carl ütles talle, et ta sõidab ära, kuid Stacey peab teda vaatama tulema, kui ta tagasi jõuab. Nad läheksid välja sööma ja ta vaataks, mida ta saab teha, et Staceyt tema kaaluprobleemi puhul aidata. Miks ta oli seda öelnud? Kindlasti oli see DNP, mis talle pähe oli turgatanud. Ta heitis selle kõrvale. Ta ei saaks kellelgi aidata kaalust alla võtta.
Carl ja Nicola läksid Foweysse koos abielupaariga, kes oli neid tutvustanud ja olid osaliselt sel põhjusel ikka veel erilised sõbrad. Neil oli tore ja selleks ajaks, kui nad jõudsid tagasi Paddingtoni jaama, oli Carl palunud Nicolal Falcon Mewsi tulla. „Ma mõtlen, elama koos minuga,” ütles ta. „Alatiselt.” Ta tundis end koos Nicolaga hästi. Nad hoolisid samadest asjadest – raamatutest, muusikast, loodusest. Nicola armastas, et ta oli kirjanik. Carl armastas teda.
„Ma lähen tagasi oma korterisse ja räägin korterikaaslastele, kuid siis ma tulen. Ma tahan tulla. Kavatsesin sinult küsida, aga… nojah, ma olen kindlasti veidi vanamoeline. Mõtlesin, et see poleks õige, kui küsiksin mina ja mitte sina. Kuna ma olen naine, tahan öelda.”
Ta kolis sisse kolm päeva hiljem.
Päeval enne seda, kui Nicola sisse kolis, tuli sinna Stacey. Nad kavatsesid minna sööma ühte lähedasse restorani. Enne minekut kasutas Stacey Carli vannituba, et oma meiki uuendada. Võibolla tema näitlemise ja modelliks olemise pärast meikis ta end väga tugevasti, eriti silmade ümbert.
Mõne minuti pärast läks Carl üles, et võtta endale antihistamiinitablett oma heinapalaviku puhuks. Ta jättis vannitoa ukse poikvele. Stacey järgnes talle sisse. Ta oli neid inimesi, kes väitis alati, et ta kannatab sama probleemi käes, kui keegi rääkis talle mõnest kergest haigusest või probleemist. „Naljakas, et sa seda ütled, sest ka minul on heinapalavik.” Carl avas kapi ja leidis antihistamiinid ülemiselt riiulilt. Stacey seisis tema selja taga, rääkides oma sümptomitest ja vaadates üle ta õla.
„Kust kogu see kraam pärineb?” küsis ta. „Kas sa kasutad seda?”
„See oli mu papsi oma. Ma pärisin selle – tead, kui ma sain maja ja mööbli ja kõik.”
Carl pistis käe kappi ja võttis välja pakendi kollaste kapslitega. „See peaks panema sind kaalust alla võtma. Ma arvan, et ta sai selle Interneti kaudu.”
„Kas su paps kasutas seda?”
„Ta ei pidanud. Ta oli nii kõhn, et oli samahästi kui luukere.”
Stacey võttis tema käest pakendi ja vaatas seda. „DNP,” sõnas ta. „Dinitrofenool. Sada kapslit.” Siis luges ta instruktsiooni ja vaatas pakendile märgitud hinda. Sada naela.
Carl võttis temalt koti ja pani riiulile tagasi, kuid mitte päris taha.
„Ma saaksin mõned Internetist tellida,” ütles Stacey. „Kuid – noh, sul on need juba olemas. Kas sa müüksid mulle viiskümmend?”
Müüks need? Ta teadis, et peaks need lihtsalt Staceyle andma, aga hotell, kus tema ja Nicola Foweys olid peatunud, oli olnud kulukas, restoranid, mida nad mitmesugustes teistes Cornishi kuurortides olid külastanud, niisama kallid kui Londonis – seda laadi restoranid, kus nad Londonis kunagi ei käinud – ja puhkus, kuigi selle maksumust oli Nicolaga jagatud, läks kaugelt kallimaks, kui ta oli oodanud. Viiskümmend naela nende pillide eest ei olnud kuigi palju, ent sellest oleks abi. Ja Stacey saaks seda endale lubada, kindlasti lubaks, kui kaotaks selle kehakaalu ja saaks oma situatsioonikomöödia tööd jätkata.
„Olgu,” ütles ta, loendades viiskümmend pilli hambapesukruusi ja ulatades Staceyle koti sinna jäänud viiekümne kapsliga.
Ta läks alla, mõistes seda tehes, et Dermot sulges parajasti eesust teel välja. Kas ta võis pealt kuulda tema vestlust Staceyga, kui ta trepist alla tuli? Arvatavasti. Aga mis siis sellest, kui kuuliski?
Nüüdseks oli Stacey enda meikimise lõpetanud ja temaga liitunud. Nad pidid minema mööda tänavat Raouli restorani Clifton Roadil. Väljas kõnniteel ulatas Stacey talle viiskümmend naela.
Ta unustas selle tehingu ja seejuures polnud vähetähtis, et Nicola oli sisse kolinud ja ta imestas, miks nad nii kaua olid oodanud: sellest oli möödunud juba kaks aastat, kui Jonathan neid oli tutvustanud. Aga tema romaan ei edenenud hästi ja ta oli jõudnud staadiumi, kus pidi suurt vaeva nägema, et kaks või kolm lõiku päevas kirjutada. Nicola küsis selle kohta ja ta vastas alati, et kõik on korras. Tal polnud aimugi, miks see kirjutamistõrge oli tekkinud.
Mai oli Londonis ilus soe kuu ning kuna arvutiekraani põrnitsemine oli kasutu ja tulemusteta, oli Carlile harjumuseks saanud hilisel hommikul, kui Nicola oli tööl, välja minna ja võtta Evening Standardi eksemplar. Ta valis mistahes teiste päevalehtede hulgast pigem Standardi, sest see oli tasuta.
Ta silmitses tänase lehe esikülge. Seal oli kolmeveeruline
