veega. Helekollased kapslid olid pillatud üle helekollase vaiba.
Lizzie teadis, et Stacey on surnud, kuigi ta ei osanud öelda, kuidas ta teadis. Ta ei hakanud karjuma. Ta uskus sisimas, et naised, kes hakkasid karjuma, kui nad nägid laipa või leidsid selle, tegid seda ainult efekti pärast. Nad oleksid kergesti suutnud end valitseda. Lizzie ei teinud üldse mingit häält.
Ta põlvitas põrandale ja katsus Stacey pulssi. Kuid ta ei pidanudki seda tegema; ta pidi tundma ainult Stacey näonaha külmust ja tema käte jäist niiskust, teadmaks, et Stacey on seal olnud kaua aega, võibolla eelmisest õhtust peale. Samuti ta teadis, et peab helistama politseisse või ehk kiirabisse ja et nüüd, kui Stacey on surnud, ei vajanud ta tegelikult mingit ettekäänet selles korteris olemiseks. See oleks ainult veidi piinlik. Ta lõi oma mobiilil hädaabinumbri ja kiirus, millega talle vastati, hämmastas teda.
„Politsei,” ütles ta, kui talle esitati valikud. „Leidsin just praegu oma parima sõbra surnult.”
Stacey ei olnud tema parim sõber, aga väike vale oli hädavajalik. Ta oleks võinud tunduda petisena, kui ta oleks öelnud midagi tõe vaimus. Ütlemine, et ta tuli korterisse oma võtmekomplektiga, mille Stacey talle oli andnud, oli ainus viis toetada seda parima sõbra väidet. Ta ei tohi sellega liialdada.
Operaator küsis, kas ta jääks korterisse, kuni politsei saabub, ja ta vastas, muidugi. Ta istus, sest oma bravuurist hoolimata tundis ta end päris vapustatult ja kartis, et võib kukkuda, kui jääb seisma. Kuni ta politseinike ja võibolla ka teiste tulekut ootas, pani ta kalendermärkmiku jälle elutuppa ja võttis oma salvrätirõnga tagasi. Kõige parem seda teha – mis siis, kui nad sellelt tema DNA leiavad?
Üksi oma mõtetega ja tundes end tugevamana, istus Lizzie elutoas tugitoolis ja mõtles, mis saab korterist. See oli kuulunud Staceyle, vaba hüpoteegist, ostetud tema vanematelt saadud pärandi eest. Stacey oli olnud uhke oma finantsilise sõltumatuse üle ja kindel, et ta saab jätkata oma näitlemise ja suurte osadega teleseriaalides, kui ta on kaalust maha võtnud. Tema vanemad olid hukkunud autoõnnetuses M25-l, kui Stacey käis ülikoolis. Ta oli elanud oma tädi Yvonne Weatherspooni ja tädilaste juures, kui see õnnetus juhtus, ning oli jäänud nendega kogu ülikooliajaks. Lizzie mõtles, kas ta peaks Yvonne’ile helistama ja talle Stacey surmast rääkima, kuid jättis selle tegemata. Las politsei teeb seda. Tal ei olnud Yvonne’i telefoninumbrit ja kuigi ta Stacey tädi põgusalt tundis, polnud ta temaga kunagi läbi saanud.
Kontrastina Staceyle elas Lizzie Iverson Roadil Kilburnis üüritud ühetoalises, kus polnud muud kui voodi, laud, toolid ja keetmisvõimalus. Üür oli väga kõrge korteri eest, mida see endast kujutas, ning koht oli väike, rõske ja vajas hädasti remonti. Ta mõtles sellest, istudes Stacey korteris, ja sellest, kui vähe tahtis ta sinna tagasi minna. Tema töö eest abiõpetajana ühes erakoolis maksti väga viletsalt, kuigi sel olid oma eelised. Võimalus jalgsi tööle minna oli üks neist ja prii lõuna teine. Ta ei pidanud saama koolis prii lõunat või tegelikult üldse mingit lõunat, kuid kedagi polnud märkamas, kui ta tühjendas ühe või rohkem paljudest puudutamata taldrikutest, mille ta lastekohvikust ära tõi. Samuti sõi ta kord nädalas õhtusöögi oma vanemate juures mitte sellepärast, et ta tahtis, vaid pidades meeles – kunagi hetkekski unustamata –, et isa maksis poole tema üürist. Nojah, isa ja ema, nagu ema nõudis, et ta peaks ütlema, kuigi Lizzie ei mõistnud, miks, kuna ta ema ei töötanud või ei olnud palgateenija, nagu ema eelistas seda öelda. Toitja, ütles ta isa, kes oli olnud kuni pensionileminekuni päris heal järjel.
Lizzie mõtles üsna igatsevalt karjasepirukale ja pudingute kuningannale, mida ta ema täna õhtul serveerib, kui uksekell helises.
Politsei oli saabunud.
VIIES PEATÜKK
Carl polnud kunagi ühelgi eeluurimisistungil viibinud ja tal polnud mingit kavatsust ka sellele minna. Et see siiski juhtub ja õige varsti, terendas ta teadvuses väga intensiivselt. Ta mõtles sellest pidevalt, kuigi tahtmata, sest ta eelistas kõik unustada ja kogu Stacey asja oma peast minema ajada. Kui ta ainult teaks, millal see on, saaks ta kuhugi ära minna, võibolla Brightonisse või Broadstairsi, kus ta oli kord veetnud nädala ühe sõbratariga. Kuid linnast lahkumine ei aitaks tal vältida ajalehe nägemist või teleuudiste vaatamist. Pealegi, nagu kõike muud oma elus, ei saanud ta endale veel üht reisi lubada.
Dermot lahendas selle küsimuse tema eest. Ta koputas elutoa uksele 1. juunil, päev pärast üürimaksmise päeva, ulatas talle rahaümbriku (seekord tšeki) ja ütles, et ta on teel Stacey Warreni eeluurimisistungile. Ta loodab, et näeb Carli seal, ütles ta.
Carl mõtles kiiresti. Tema närvid ei peaks vastu, kui Dermot kuulab kõiki tõendeid, teeb isegi märkmeid, tuleb siis siia tagasi ja räägib talle üksikasjalikult, mis oli toimunud. Ta tahtis küsida, miks Dermot läheb. Ta oli Staceyt vaevalt tundnud, olles temaga ainult korra kohtunud. Carl tahtis talle öelda, et Stacey ja tema surm ei ole Dermoti asi; Stacey oli olnud Carli
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
