kellega sul on kauge ühine esiisa,“ selgitas Line Amaliet toites.
„Ja millisest esiisast me siin räägime?“
„Arthur Thorsen,“ ütles Line. „Ta oli ema vanavanaisa.“
„Pole temast kunagi kuulnud,“ tunnistas Wisting.
„Sündinud 1870 Askøyl,“ teadustas Line.
Wisting raputas pead ja haaras raporti, mida ta oli lugema tahtnud hakata.
„Ja sina arvad, et mina sobran vanades paberites?“ naeratas ta.
„Kuid see, mida sina otsid, pole ju siin,“ vaidles Line. „Sa oled tegelenud sellega kakskümmend viis aastat, vastust ei ole ju.“
„Kakskümmend neli,“ parandas Wisting ja tõusis. Ta teadis, et vastus ei peitunud üheski riidekapis olevas mapis, kuid oli siiski kindel, et üks neist 763-st nimest, mis uurimismaterjalidest läbi käis, kuulus inimesele, kes teadis, mis tookord oktoobris, pea kakskümmend neli aastat tagasi, oli juhtunud.
Wisting võttis ühe punastest mappidest ja lõi lahti juhusliku dokumendi. Tunnistus. Paber, millele see oli kirjutatud, oli kulunud ja tekst tuhmunud. Wisting luges kuskilt keskelt ühe juhusliku lause algust, teades juba peast, millega see lõppes. Tegemist oli rutiinse ülekuulamisega. See ei sisaldanud mingeid märkimisväärseid infokilde ega huvitavaid üksikasju, kuid iga kord, kui ta seda või ükskõik, millist teist dokumenti luges, tekkis tal lootus, et sel korral avastab ta siit mingi detaili, millest seni oli mööda vaadanud, või suudab tõlgendada seal seisvat uues, selgust toovas kontekstis.
„Sa lähed?“ küsis Line, tõmmates ta mõtetest välja.
Ta pani mapi kinni ja mõistis, et polnud jälle kuulnud, mida Line ütles.
„Lähed sa temaga jälle maamajja?“ küsis ta.
„Kellega?“ küsis Wisting, olles tegelikult aru saanud, keda ta silmas pidas.
„Temaga,“ vastas Line alla andvalt juhtumi dokumentide virna poole noogutades.
„Ma ei usu,“ vastas Wisting.
„Aga lähed talle homme külla?“
Wisting noogutas. Nii oli see välja kujunenud. Ta külastas Martin Haugenit igal aastal, 10. oktoobril.
„Anna andeks,“ ütles ta ja pani mapi käest.
Ta teadis, kuidas aastapäeva lähenedes mehega lood olid. See vana juhtum täitis kogu ta teadvuse, lükates kõrvale kõik muu.
„Mida teie täna õhtul teete?“ küsis isa ja läks akna juurde. Väljas oli pime. Aknal olid vihmapiisad.
Line andis tütrele viimase lusikatäie jogurtit.
„Ma tahan trenni minna,“ vastas ta last põrandale tõstes. „Ma lootsin, et sa teda vaadata saad. Talle ei meeldi lastehoius eriti.“
Väike Amalie jäi põrandal kõikudes seisma.
„Sa võid ta siia parkida,“ naeratas Wisting ja plaksutas käsi, et lapselast enda juurde meelitada. Ta paterdas edasi ja hakkas naerma, kui Wisting ta kinni püüdis ja õhku tõstis.
„Ettevaatlikult,“ hoiatas Line. „Ta just sõi.“
Wisting pani ta maha, läks kõrvaltuppa ja tõi sealt mänguasjakasti. Kallas sisu välja ja istus koos lapsega põrandale.
Amalie haaras punase puuklotsi ja ütles midagi, millest Wisting aru ei saanud.
„Ole tänatud,“ ütles Line ja tõusis. „Paari tunni pärast olen tagasi.“
Ta lehvitas, kuid Amalie oli liiga hõivatud, et ema lahkumist märgata.
Kümme minutit istusid nad koos põrandal, kuid aegamisi huvitus lapselaps järjest enam omaette mängimisest.
Wisting ajas end põlveliigeste nagisedes püsti. Ta läks pappkasti juurde, otsis sealt välja märkmeploki ja istus toolile. Ta lehitses märkmikku eest taha ja tagant ette, sirutus siis prillide järele ja sättis need ninale.
Märkmed kõikide juhtumite kohta, millega ta töötas, kogunesid tema paksu, siniste kaantega märkmiku vahele. Kõigepealt märksõnad juhtumi esmaste faktide kohta, seejärel üksikasjad, tunnistajate selgitused, dokumentatsioon ja laboratoorsed tulemused. Märkmeplokk oli juhtumi ankruks. Selles leidus info iga läbiviidud ülekuulamise ja iga viimase kui tõestusmaterjali kohta, luues alati aluse järgmise sammu astumiseks.
Ta ei mõistnud, mispärast oli Line nii negatiivselt meelestatud, et ta seda vana juhtumit ikka ja jälle uuesti läbi vaatas. Tavaliselt teda tõmbas lahenduseta mõistatuste ja vastamata küsimuste poole. Seesama uudishimu, mis oli teinud temast uurija, oli teinud Linest ajakirjaniku. Kui Line tee jagunes ja ta valis suuna paremale, tahtis ta alati teada, mis oleks saanud, kui ta oleks valinud teise suuna. Pärast Amalie sündi oli ta alustanud suguvõsa uurimisega. Ilmselt oli selle taga soov pakkuda tütrele suuremat perekonda, kuna lapse isa oli pildilt peaaegu välja jäänud. Kuid ajendas teda siiski seesama sügaval pesitsev teadmistejanu. Isa mõistis rahuldustunnet, mida andis järjest uutelt peresidemetelt katete eemaldamine ja võimalus näha aina terviklikumat pilti. See ei erinenud eriti politseijuurdlusest.
Vastuste leidmine oli ajendiks kõigele, mida Line ajakirjanikuna oli teinud. Tema jaoks ei tähendanud töö vaid uudissündmusest raporteerimist. Ta tahtis teada, mis oli sündmuste taga. See oli omadus, mida VG[1.] toimetus hindas. Nad tahtsid teda jätkuvalt endale hoida ja olid pikendanud ta lapsepuhkust lootuses, et ta ükspäev ikkagi täiskohaga tagasi tuleb.
Wistingul ei olnud mingit soovi, et Line Katharina juhtumit uurima hakkaks, kuid ta ei suutnud mõista, et tal selle vastu huvi polnud. Võib-olla seetõttu, et juhtum oli alati siin olnud. Line oli olnud kuuene, kui Katharina Haugen kadunuks jäi. Võibolla oli ta harjunud, et isa vanad dokumendid aeg-ajalt välja otsis ja neisse kaevus. Või oli ta ehk leppinud selle lahendusega, millega paljud teisedki. Et Katharina Haugen oli ühel pimedal oktoobriööl, kakskümmend neli aastat tagasi, otsustanud endalt elu võtta.
Kuid kuhu oli sel juhul kadunud surnukeha?
Alternatiivseks teooriaks oli juhtunud õnnetus. Et ta oli läinud jalutuskäigule, kukkunud kuhugi ja jäänudki sinna. Kuid see selgitus andis enam küsimusi kui vastuseid.
Mis iganes põhjusel ta kadunuks oli jäänud, leidus siin nüansse, mis sundisid Wistingut aasta aasta järel juhtumit uuesti ette võtma. Nagu näiteks müstiline kood köögilaual, mees naabermajast, kes eriti mõistlik polnud, ja lisaks lugu tema tundmatu isaga. Ja siis lilled. Neliteist punast roosi.
Amalie oli end püsti ajanud. Ta oli oma maailmas, hoides tooli käepidemest ja närides samal ajal värvilist plastmassist kõristit.
Wisting naeratas talle ja avas ühe mappidest, võttes välja ülekuulamiseprotokolli kelleltki, kes ühena viimastest Katharina Haugenit elusana oli näinud. See oli sõbranna nimega Mina Ruud. Nad olid laulnud Katharinaga koos kooris ja tundsid teineteist viis aastat. Viimastel nädalatel polnud Katharina proovides käinud. Telefonis oli ta sõbrannale selgitanud, et vorm ei ole just parim ja et ta on omadega päris läbi. Seetõttu oli Mina kaks päeva enne kadunuks jäämist tal
