oli Austriast maamõõtja ja maastikuarhitekti haridus ning siia jõudes sai ta töö kohalikus maanteeametis. Tänu heale keelevaistule õppis ta kiirelt ära norra keele ja täiendas end siinses tehnikakoolis. Ajapikku sai ta töökoha Riiklikus Maanteeametis, osaledes Telemarki lõunaosa läbiva uue kiirtee projekteerimises ja ehituses. Seal kohtus ta Martin Haugeniga. Tema töötas juhatajana ja oli üks neist tee-ehituse juhtidest, kes pidevalt kontori vahet käis.
Liiklus venis. Üks vihmariietes jalgrattur traageldas autode vahelt ettepoole.
Wisting pidi minema Martin Haugeni juurde kaheteist paiku. Mingit kokkulepet neil ei olnud. Polnud kunagi olnud. Kuid ta oli pärast Katharina kadumist igal aastal seal käinud, samal kellaajal ja ta teadis, et Martin Haugen teda ka sel aastal ootas. Kohv on valmis. Poest ostetud kook laual. Ilmselt glasuuriga sidrunikook või vaarikamoosiga rullbiskviit. Alguses räägivad nad tühjast-tähjast, siis suundub vestlus Katharinale.
Wisting oli kohtunud naisega vaid korra. Ja sedagi ta ise ei mäletanud, Martin Haugen rääkis sellest alles viis või kuus aastat peale naise kadunuks jäämist. See oli juhtunud 17. mail[1.], oli mees maininud, ja näidanud üht ajaleheväljalõiget. Pidustuste ajal oli Katharina koos sõbrannadega laulnud Bøkeskogenis kooris. Nendest oli ajalehes ilmunud sellekohane pilt ja Wisting, kes oli tol päeval tööl olnud, seisis nende taustal.
Kui leht ilmus, oli Katharina näidanud Wistingut ja rääkinud Martinile, et vahetult enne laulma hakkamist oli ta leidnud võtmekimbu. Ta oli andnud selle pildil olevale politseinikule.
Wisting ei mäletanud seda ja arvas, et Katharina oli teda mõne teise politseinikuga segi ajanud. Ta oli otsinud välja vana leitud asjade protokolli, lehitsenud tagasi vastava kuupäevani ja leidnud endalegi üllatuseks enda kirjutatud teate leitud võtmekimbu kohta, mille oli politseile edastatud Katharina Haugen. Seega oli ta naisega rääkinud, kirjutanud üles tema nime ja kandnud selle hiljem leitud asjade protokolli. Seda meenutada püüdes suutis ta manada esile vaid õrna mälestuse juhtunust, kuid nendevaheline kohtumine oli mälust kustunud. Ka Martin Haugen oli selle unustanud, kuid sahtlit koristades oli leidnud väljalõike ja Wistingu ära tundnud.
Auto tema taga lasi signaali. Wisting rebiti mõtetest välja ja ta sõitis järele autodele, mis olid eest ära sõitnud ajal, mil ta liiklust ei jälginud.
Kesklinna tänavatel liikus autodevool kiiremini, ta jõudis politseimajja hea ajavaruga, jättes talle aega kohvimasina tööle panemiseks ja kohvi valmissaamiseks enne, kui teised osakonda jõudsid.
Möödunud õhtust ega ööst ei olnud raporteeritud ainsastki tõsisemast juhtumist. Ta suunas olulisemad juhtumid uurimisse, sorteerides välja need, mille lähemaks vaatlemiseks vajadus puudus. Kell kümme oli eelarvekoosolek, kus tal tuli koos ühe prokuröriga vaadata läbi nimekiri tegemata asjadest. Lisaks tuli tal esitada ettepanekud uurimisosakonda puudutava mõjuanalüüsi jaoks juhuks, kui politseijaoskond peaks naabervaldade omadega ühendatama, kuid see võis oodata kuni kohtumine Martin Haugeniga läbi saab.
Ta vajus kontoritoolile, jäädes istuma käed kuklal. Kummardus siis ette ja tõmbas lahti alumise sahtli. Ta oli teinud 17. mai ajalehes ilmunud fotost koopia. Ta otsis selle välja ja uuris fotot.
Ajalehe foto oli must-valge. Katharina seisis pidulikult riietatud sõbrannaderingis, seljas hele suvine kleit. Juuksed olid pikad ja Wisting teadis, et ta oli punakasblond. Tal olid sinised silmad, kuid pildil oli tema pilgus midagi sünget. Süngus oli märgatav hoolimata sellest, et ta naeris laia suuga. Huuled tundusid pehmed, mõtles ta seda silmitsedes. Pehmemad kui silmad.
Ta uskus, et naine ei ole enam elus, ja pidas aru, kuidas ta võiks praegu välja näha. Tema ise oli muutunud. Fotol oli naine kolmekümnele lähenev. Sale. Juuksed, mis mingil määral vormimütsi alt paistsid, olid tumedad. Ja ta seisis sirge seljaga.
Wistingu jaoks oli Katharina juhtum alanud kolmapäeval, 11. oktoobril, kui ta abikaasa naise kadumisest teatas. Nemad kaks olid olnud uurijad, kes Kleiverveieni tänavale sõitsid ja esimesed vaatlused läbi viisid. Wisting ja Eivind Larsen. Wisting oli istunud koos Martin Haugeniga elutoas sellal, kui Eivind Larsen käis maja läbi, et leida midagi, mis võiks reeta, mis Katharinast saanud oli. Mitte miski majas ega vestluses ei viinud neid vastusele lähemale.
Wisting tõusis, läks akna juurde ja jäi seisma, tundes kehas imelikku, kuid tuttavlikku pakitsevat tunnet. Nagu rahutus, mis järgneb millegi tegematajätmisele.
Kahtlus, et Martin Haugenil on tema kadumisega midagi tegemist, oli esimene, mida välja selgitama asuti. Sel ajal töötas ta ühel tee-ehitusel Trøndelagis ja elas Malvikus asuvates barakkides. See aga jäi nende kodust vähemalt kaheksatunnise autosõidu kaugusele.
Juhtudel, mil keegi Katharina kombel kadunuks jäi, oli esimeseks kahtlusaluseks abikaasa, kuid ajajoon ei andnud mingit võimalust kinnitada, et mees selle taga võis olla. Martin Haugen oli helistanud Katharinale 9. oktoobri õhtul kella kümne paiku. Telefonifirma kinnitas, et kell 22.06 oli helistatud sööklabaraki telefoniautomaadist Katharina ja Martin Haugeni Larvikus asuva Kleiverveieni tee koju. Vestlus oli kestnud 8 minutit ja 17 sekundit. Järgmisel hommikul kell 07.00 oli Martin Haugen tööl kopa hoobade taga. Siia oli tekkinud ajaliselt 9tunnine tühimik, kuid tal oleks Larvikusse ja tagasi sõitmiseks kulunud kuusteist tundi.
Peale vahetust oli ta püüdnud koju helistada, kuid keegi polnud vastanud. Mitmed kolleegid olid märganud, et ta oli üritanud õhtu jooksul korduvalt naisele helistada ja jätnud mures olija mulje. Ta oli helistanud ka sõpradele ja tuttavatele, kuid keegi polnud naist näinud. Hilisõhtul oli ta saanud lähima naabri nõusse nende juurde koju minema ja olukorda uurima. Miski ei olnud viidanud sellele, et naine kodus on. Mees oli käinud ümber maja ja vaadanud akendest sisse. Tal polnud teatada muud, kui et köögilauale paistis olevat jäetud käsitsi kirjutatud sõnum.
Vahetult peale keskööd oli Martin Haugen istunud autosse ja sõitnud koju. 11. oktoobril kell 08.47 helistas ta politseisse ja kuulutas abikaasa kadunuks.
Tõele au andes ei teadnud nad praeguseks mitte midagi enamat kui seda, mida teadsid ka siis. Nad teadsid palju sellest, mis ei olnud juhtunud, mida Katharina ei olnud teinud ja kus ta ei olnud käinud, kuid mitte seda, miks, kuidas ja kuhu ta oli kadunud.
1 17. mai on Norra konstitutsioonipäev ja rahvuspüha. [ ↵ ]
3
Kolmveerand kaksteist lahkus Wisting kontorist. Ta läks autosse ja võttis suuna Kleiverveieni tee poole. Vihm oli peaaegu järele jäänud ja taevas selginemas.
Möödunud aastate jooksul oli tema suhe Martin Haugeniga teisenenud. Professionaalselt väljendudes oli see muutunud mitteformaalseks. Nad võisid koos nalja visata ja naerda ning rääkida ka muudel teemadel kui kadumisjuhtum. Mõni aasta tagasi oli Martin Haugen laenanud kopa, et aidata Wistingul ta aiast mõned kännud välja juurida. Igal sügisel ostis Wisting temalt mõned kotid lõhutud puid ja sai Martini maja tagant metsast omale jõulukuuse. Koos olid nad käinud nii maamajas puhkamas kui kalastamas, lisaks oli Martin Haugen käinud Ingridi matustel. Samas ei olnud see päris sõprus. Ja selleks ei võinud see ka kunagi saada. Nende suhe oli saanud alguse traagilise juhtumise tõttu ja nende vahel püsis siiani miski, mis pani Wistingut distantsi hoidma. Olles eakaaslased, arutles Wisting, et muudel tingimustel ja teises olukorras oleks Martin Haugen võinud olla üks tema vähestest, kuid headest sõpradest.
Kaks aastat peale Ingridi surma oli Wistingul tekkinud uus suhe. Kuigi see praeguseks oli läbi, oli see seni, kuni kestis, olnud soe ja tõeline, ja Wisting oleks väga soovinud, et suhe oleks jätkunud. Martin Haugen aga polnud kunagi kedagi uut leidnud. See-eest
