selgitas Mina, et suuremat muutust oli ta Katharinas märganud viimase aasta jooksul. Mina pidas teda inimeseks, kes oli tavaliselt energiline ja alati rõõmus. Elust pulbitsev, oli väljend, mida ta oli kasutanud. Kuid midagi pidi olema juhtunud, mis ta isiksuse muutuma pani. Ta hoidis end koduseinte vahele. Läks harva välja ega veetnud peaaegu mitte kunagi enam sõpradega aega. Ta muutus endassetõmbunuks, rusutuks ja vaikseks.
Mina Ruudi selgituses oli lõik, mis oli Wistingule eriliselt silma jäänud. Et Katharina justkui varjas midagi tumedat enda sees, oli ta öelnud üle kuulanud uurijale. Justkui olnuks tal saladus, mida kellegagi jagada ei saanud.
Mitmed teisedki, nii sõbrad kui kolleegid, kirjeldasid Katharina Haugenit kadumiseelselt depressiivsena. Enamus arvas, et seda põhjustas igatsus pere ja sõprade järele Austrias.
Wisting hüppas tekstis edasi ja luges mõningaid teisi Mina Ruudi selgituse lõike. Äkitselt peatus ta lause juures, mille juures ta varem polnud peatunud. Mina Ruud püüdis ajaliselt paika panna üht Katharinaga peetud vestlust. Katharina oli rääkinud, et oli kaks päeva tagasi kohtunud ühe Austria päritolu mehega. Tegemist oli olnud juhusliku kohtumisega kohvikus. Mees oli küsinud, kas tema laua ääres olev tool on vaba, ja Katharina, märganud tema aktsenti, oli küsinud, kas mees on Austriast. Oli olnud meeldiv kohtuda kellegagi, kes on pärit sinu kodumaalt.
Uurijad olid kasutanud kõvasti ressursse, et seda meest leida. Seetõttu oli olnud oluline kindlaks määrata, millal kohtumine aset oli leidnud. Mina mäletamist mööda oli see toimunud ühel pärastlõunal, augusti keskpaigas.
Nii Wisting luges, kuid see polnud see, mis paberil seisis.
Ta luges lauset uuesti: pärastlõunal, augusti keskpaigas.
Üks sõna oli puudu. Ta oli alati lugenud lauset, nagu seal seisnuks: ühel pärastlõunal augusti keskpaigas. Kuid sõna ühel puudus sealt. See oli üks tavalisi vigu. Ta tegi seda aeg-ajalt isegi. Mitte kõik mõttes olevad sõnad ei jõudnud paberile. Seda lugedes sai aju petetud, uskudes, et vastav sõna seisab seal, sest inimesed ei loe ju tegelikult sõna-sõnalt, vaid lasevad pilgul üle lausete libiseda.
See, et sõna sealt puudus, ei omanud mingit tähtsust. Siin konkreetselt ei muutnud see midagi, kuid pani teda mõtlema, kui palju teisigi asju selles mahukas uurimismaterjalis võib olla, millest ta üle on vaadanud.
Ta pani aruande käest ning asus lõkkele löönud huvi ja entusiasmiga lähima virna kallale. Kui keegi läheb kaduma nii nagu Katharinaga oli juhtunud, saab siin olla neli võimalust: enesetapp, õnnetus, põgenemine või midagi kriminaalset. Nad olid uurinud kõiki teooriaid, kaasa arvatud võimalust, et ta oli kellelegi ütlemata maalt lahkunud, et alustada uut elu kas siis kodumaal või mujal maailmas.
Wisting polnud kunagi uskunud, et Katharina oli kadunud omal tahtel. Kuigi neil polnud ei laipa ega sündmuspaika, oli ta suhtunud Katharina loosse alati kui mõrvajuhtumisse. Ta ei järeldanud seda ühe kindla asja pärast, vaid asjaolude kogusumma tõttu. Nagu voodil olnud kohver, riiulist võetud raamatud või raamist väljavõetud foto. Ja lisaks see köögilaual olev kood.
Ta otsis foto jälle välja ja uuris seda uuesti. Kolm kõverat joont jagasid lehe kahte tulpa. Alla oli tõmmatud risti üks joon. Ülejäänud leht koosnes arvudeseeriast. 362 oli kirjas kaks korda ja sellele oli ring ümber tõmmatud. Sama käis 334 kohta. Ka 18 oli kirjas kaks korda, sellel oli kast ümber. Muidu oli vaid palju mööda lehte laiali olevaid arve: 206, 613, 148, 701, 404, 49. Krüpteeritud sõnumi tegi huvitavaks, et lehe serva oli joonistatud rist, mille üks joon oli teisest pikem, meenutades ristimärki. Seda oli musta pastakaga nii palju kordi üle tõmmatud, et lehele oli peaaegu auk sisse kulunud.
Veel kord jäi Wisting risti ja arve silmitsema. Seekord tundis ta, et miski tema alateadvuses liigahtas. Et arvud olid andmas mingit mõtet.
Ta tõmbas õhku sisse ja hoidis hinge kinni. See oli just selline silmapilk, mida ta oli lootnud kogeda neid vanu juhtumidokumente taaskord välja otsides. Et järjekordse mööda läinud aastaga oli ta õppinud miskit uut – kuulnud, näinud või muul moel kogenud midagi, mis on avardanud tema kogemuste baasi nii, et ta oleks võimeline juhtumidokumentide sisu mingil uuel moel tõlgendama. Ja just siin ta nüüd oli, tundis ta. Arusaamise äärel. Mingi repliik, pilt, tähtsusetu detail, mis viimase kaheteist kuuga tema alateadvusse oli kinnitunud, oli andmas talle juhtumi lahenduseks niidiotsa.
Ta luges arve kõva häälega, et aidata ajul midagigi pealispinnale tuua.
„206, 613, 148 ...“
Väike Amalie tegi teda järele. Ta püüdis öelda samu arve ja naeris häälekalt oma ebaõnnestunud katsete peale.
Wisting heitis talle pilgu. Kogu ta suu ümbrus oli sinine. Ta hoidis käes pastakat, millesse oli augu hammustanud ja millest tint mööda ta kätt allapoole nirises.
Ta naeris ja toppis pastaka suhu tagasi.
Wisting heitis paberid kõrvale, hüppas tema juurde ja võttis tal pastaka käest.
Ta huuled, hambad ja kogu alumine näopool olid siniseks värvunud. Ta haaras tüdruku kaenlasse ja jooksis vannituppa, pani vee jooksma ja hoidis teda kraanikausi kohal. Ta lasi peo vett täis ja loputas sellega ta nägu, ikka uuesti ja uuesti. Amalie hakkas karjuma. Ta tõstis veel vett, nüüd ka tema avatud suhu. Amalie köhis ja läkastas. Kraanikaussi sorises sinist vett. Ta jätkas hoolimata protestist loputamist, kuni oli kindel, et suu sai tindist puhtaks. Istus siis tualetipotile, lapselaps süles ja püüdis teda lohutada.
„Kõik on hästi,“ ütles ta püüdlikult reipa häälega.
Amalie rahunes väheke. Wisting otsis taskust välja mobiiltelefoni ja helistas kiirabisse. Ta jutustas lühidalt juhtunust.
Medõde küsis nime.
„Ingrid Amalie Wisting,“ vastas ta ja andis tema sünni kuupäeva.
Ta kuulis teisest otsast klaviatuuri klõbinat.
„Kui palju tinti ta alla neelas?“ tahtis medõde teada.
„Ma ei tea ju,“ tunnistas Wisting ja vedas Amalie endaga tagasi elutuppa. Pastakas vedeles põrandal ja oli teinud vaibale pleki.
„Enam kui pool tindist on alles,“ vastas ta. „Kuid suur osa on muidugi kätel ja riietel.“
„Väike kogus tinti on tavaliselt täiesti ohutu,“ rahustas medõde. „Hullem on see, kui ta on plastmassi tükke alla neelanud.“
Wisting uuris pastakat. Selle ots narmendas.
„Mis võib juhtuda?“ küsis ta.
„Need võivad kurku jääda,“ vastas õde. „Kuid tundub, et kõik on hästi läinud. Tal võib kõht natuke valutama hakata, aga tükid tulevad loomulikul teel välja.“
Wisting tänas ja viis Amalie jälle vannituppa. Ta tegi ühe lapi niiskeks ja püüdis puhastada ta nägu ja väikesi sõrmi. Kuigi see natuke asja parandas, ei tulnud sinine värv siiski maha. Siis võttis ta oma hambaharja, pani sellele väheke pastat ja püüdis harjata ta väikesi siniseid hambaid. Amalie protesteeris ja hakkas jälle röökima. Ta andis alla, võttis lapse endaga elutuppa ja istus maha, lapselaps süles. Hirm, mida ta oli tundnud, oli muutumas ärrituseks. Ta oli ärritunud iseenda peale.
Amalie nuttis edasi. Ta oli ilmselt väsinud, lisaks kandus vanaisa rahutus ka talle üle. Ta tõusis,
