Katharina kood. Horst, Jørn Lier

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Katharina kood - Horst, Jørn Lier страница 4

Katharina kood - Horst, Jørn Lier

Скачать книгу

läksid. Praegu tahtis ta vaid need kõik silma alt ära saada.

      Ta tõstis Amalie teisele puusale, sulges pappkasti kaaned ja lükkas selle jalaga seina äärde. Istus siis koos Amaliega põrandale ja vaatas teda. Riided olid rikutud. Kuna need paistsid talle juba väikseks jäävat, pakub ta Linele, et ostab ise uued.

      Nutt oli järele jäänud ning nad olid parasjagu süvenenud puuklotsidest torni ehitusse, kui Line sisse astus. Ta naeratas neid mängimas nähes, kuid kangestus, märgates sinist värvi Amalie suu ümbruses ja riietel.

      „Mis siin juhtunud on?“ küsis ta ja tõstis tütre sülle.

      „Ta sai pastaka kätte,“ vastas Wisting.

      „Kas sa ei vaadanud teda?“

      „Ta oli käbe,“ vastas Wisting.

      „Aga sa olid temaga ikka koos?“

      „Loomulikult,“ vastas Wisting. „Aga äkitselt istus ta siin, nägu tinti täis. Ma arvan, et see oli su enda pastakas. See oli ilmselt kotist välja kukkunud, kui sa mulle parkimistrahvi näitasid.“

      Line tegi pöidla märjaks ja hakkas Amalie lõuga hõõruma.

      „Ma rääkisin kiirabiga,“ selgitas Wisting. „Väikestes kogustes tinti ei ole ohtlik. Vähe keeruline on seda maha saada, aga ohtlik ei ole.“

      Line ohkas.

      „Ma viin ta koju ja panen vanni.“

      Ta istus toolile ja hakkas tütart riidesse panema. Wisting korjas senikaua maast mänguasjad kokku.

      „Ma võin talle uued riided osta,“ pakkus ta. „Või vähemalt kinni maksta.“

      Line raputas pead.

      „Ei ole oluline,“ ütles ta ja tõusis. „Aitäh, et sa teda vaatasid.“

      „Ma vabandan,“ ütles Wisting. „Ma olen ilmselt täiesti lootusetu lapsehoidja.“

      Line naeratas talle hetkeks.

      „Kõik on hästi,“ vastas ta ja viskas pilgu juhtumi dokumentidega kastile.

      „Ära siis unusta, et Thomas tuleb nädalavahetuseks koju,“ ütles ta.Thomas oli Line kaksikvend.Ta töötas Kaitseväes helikopteripiloodina ja tuli koju vaid paar korda aastas.

      „Ma teen pitsat,“ naeratas Wisting.

      See oli miski, mis oli saanud alguse ajast, mil Line ja Thomas teismelised olid. Igal reedel peale tööd tegi ta pitsataigna, Line ja Thomas aitasid kattega. See oli olnud nende traditsiooniks läbi 90ndate, kuni Thomas kaitseväkke läks.

      „Meie tuleme kohale,“ ütles Line ja kallistas tütart. „Teed sa vanaisale tšau?“

      Wisting läks nende juurde, kallistas mõlemat ja saatis nad ukseni. Ta seisis ja vaatas, kuidas nad läbi vihma tänavat pidi alla, Line maja suunas läksid.

      Talle jõudis kohale, et oli valetanud, ja millise kergusega oli ta väitnud, et oli veetnud aega Amaliega, selle asemel, et tunnistada, et oli tegelenud Katharina juhtumiga. Ja ta polnud mitte ainult valetanud, vaid lükanud osa süüst Line kaela. Ta oli väitnud, et tema süül oli pastakas mänguasjade hulgas olnud.

      Ta sulges ukse, läks tagasi elutuppa ja jäi põrnitsema kasti, mille oli kõrvale lükanud.

      Vale oli iga uurimise osa. Kõik valetasid. Mitte alati polnud tegemist otseste valedega, kuid kõige sagedamini hiiliti lihtsalt tõest mingil moel mööda. Räägiti kahemõtteliselt, üksikasjadest vaikiti, liialdati, kaunistati asju, et end huvitavamaks teha, või hoiti tagasi infot, mis kedagi halba valgusse oleks seadnud. Lisaks mäletasid inimesed sageli valesti. Kogetut mäletati tegelikkusest teisiti. Ja selle asemel, et tunnistada, et ei mäletata, täideti tühjad augud kujutlustega, kuidas see oleks võinud või pidanud olema, see aga oli kujunenud enamasti teistelt kuuldu või nähtu järgi. Et taolisi valesid paljastada, oli oluline leida teistsugust infot, millega öeldut kõrvutada.

      Ta kummardus ja võttis maast pastaka, mida Amalie oli närinud. Hambajälgede alt oli veel nähtav politseiteenistujate ametiühingu logo. See oli tema enda pastakas. Ta pidas aru, kas seda Linele mainida. Igal juhul polnud mõtet pastakat alles hoida. Ta läks kööki ja viskas selle prügikasti. Tagasi elutuppa jõudes avas uuesti pappkasti kaaned ja võttis juhtumi ette.

      1 Lühend norrakeelsest nimest Verdens Gang, mis on üks suurimaid üleriigilisi päevalehti. [ ↵ ]

      2

      Garaažist välja tagurdades lõikasid peened siravad vihmavihud autotulede valguses põiki alla pimedusse. Vihm oli öö jooksul tugevnenud. Ta oli istunud üleval veel peale keskööd, püüdes tulutult tabada niidiotsa, mida õhtul oli tajunud.

      Ta heitis pilgu üle õla Line maja suunas. Köögis olid tuled sees. Ta teadis, et Amalie ärkas kuue paiku. Ta pidas hetke rooli taga aru, kas peatuda ja Linelt küsida, kuidas tal oli läinud. Temal oli piisavalt aega. Hommikuti oli tal alati aega. Tööpäev algas alles tunni pärast. Kuid ilmselt püüdis Line Amaliet uuesti magama saada. Ja sel juhul oleks ta ainult seganud.

      Kakskümmend neli aastat tagasi oli 10. oktoober olnud pilvitu ja kerge edelatuulega, oli talle aruannetest meelde jäänud. Õhtupoole oli pilvisus tihenenud, tuul tõusnud ja temperatuur langenud kaheksa kraadini.

      Ta sõitis rahulikult läbi elamurajooni ja keeras Larviksveieni teele jõudes vasakule. Ta teadis, et tööpäev ei tule produktiivne. Ta ei suutnud kontsentreeruda, ei enne ega peale Martin Haugeniga kohtumist.

      Katharina oli ka varem kaduma läinud. Siis oli ta nimi olnud Katharina Bauer. Ta oli kahekümneüheaastasena istunud Pergi kodust mootorratta selga, sõitnud väikesest Austria linnakesest minema ega sinna kunagi naasnud.

      Tol korral oli ta põgenenud düsfunktsionaalsest perest, kus oli vägivaldne alkohoolikust kasuisa ja ebastabiilne, vaimsete probleemidega ema. Katharina oli õega kokku hoidnud, et hoolitseda väiksema venna eest, kuid niipea, kui ta piisavalt vanaks sai, pakkis ta seljakoti ja lasi jalga.

      Reis oli lõppenud Norras. Kuskil siin oli ta isa. Või vähemalt oli ema öelnud, et isa oli norrakas. Tal polnud mingit lootust isa leida. Kõik, mida ta tema kohta teadis, oli tema nimi Richardt ja et ta oli olnud püsikunde restoranis, kus ema 1958 suvel töötas. Seejärel oli isa edasi kolinud ja oli kahtlane, kas ta üldse teadiski, et temast oli isa saanud.

      Tegelikult polnud ta Norrasse oma tundmatu isa pärast tulnud. Eelkõige oli tal vaja kodust minema saada. Ning Norra oli talle huvi pakkunud. Enne ärasõitu oli ta õppinud nii selle geograafiat, ajalugu kui ka natuke keelt.

      Alles Norrasse jõudes oli ta püüdnud oma isa leida. Temast järelejäänud paberite hulgas oli palju märkmeid erinevate Richardtinimeliste meeste ja nende aadressidega, kuid paistis, et ta oli sellest projektist loobunud juba mitu aastat enne kaduma jäämist. Mõned nimedest olid maha tõmmatud, kuid enam kui kolm neljandikku olid loendis alles. Politsei oli nendega kontakti võtnud, viimse kui ühega. Nimekirjast mahatõmmatud kinnitasid, et nendega oli ühendust võetud, kuid nad ei olnud otsituiks osutunud.

      Wistingul tuli klaasipuhastid kiiremale käigule lülitada. Keskusele lähenedes

Скачать книгу