kolm sissetungi arvutisüsteemidesse, kaks sissemurdmist, üks väike altkäemaks, ja kui miski muu enam ei aidanud, siis vihmasel ööl kaks tundi mudas sumpamist, kui ta maamõõdumärke mõne, ent okultistlikust seisukohast olulise meetri võrra ümber tõstis. Kui ta siis seda esimest, kolmekümne miili pikkuseks veninud ummikut vaatas, valdas Crowleyt rõõm hästi tehtud pahateost.
Ta sai selle eest kiita.
Crowley sõitis parasjagu 110-miilise tunnikiirusega Slough’ lähedal maanteel. Ta ei jätnud eriti deemonlikku muljet, vähemalt mitte klassikaliste standardite järgi. Ei mingeid sarvi ega tiibu. Ta kuulas küll „The Best of Queeni” kassetti, aga sellest ei maksaks midagi järeldada, kuna kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad „The Best of Queeni” kogumikeks. Samuti ei mõelnud ta eriti deemonlikke mõtteid. Tegelikult mõtiskles ta parasjagu laisalt selle üle, kes võiksid olla Moey ja Chandon.
Crowleyl olid tumedad juuksed, kõrged põsesarnad ja jalas maonahast kingad – vähemalt võis oletada, et tal olid kingad jalas – ning ta oskas oma keelega veidraid vigureid teha. Vahel ennast unustades kippus ta sisisema.
Ja silmi ta eriti ei pilgutanud.
Ta sõitis 1926. aasta musta Bentleyga, millel oli algusest peale olnud vaid üks omanik, ja see omanik oli Crowley. Ta oli auto eest hästi hoolitsenud.
Ta jäi hiljaks seepärast, et 20. sajand meeldis talle kohutavalt. See oli palju etem kui 17. sajand ning äraütlemata parem kui neljateistkümnes. Crowley ütles sageli, et Aja meeldivaim omadus on see, et see viib teda peatumatult eemale neljateistkümnendast sajandist, kõige äraneetumalt igavamast aastasajast siin Issanda – vabandust! – päikese all. Kahekümnes sajand oli igavusest kaugel. Lisaks oli tahavaatepeeglist paistev vilkuv sinine tuli Crowleyle juba viimased viiskümmend sekundit märku andnud, et teda jälitavad kaks meest, kellel on isu see sajand talle veelgi huvitavamaks teha.
Ta viskas pilgu kellale, mis oli valmistatud sellisele rikkale süvameresukeldujale, kes tahab ka vee all teada, mida näitab kell kahekümne ühes pealinnas üle kogu maailma.2
Bentley põrutas kiirteelt alla, võttis kahe ratta peal kurvi ja kihutas mööda varjulist alleed minema. Sinine vilkur järgnes talle.
Crowley ohkas, lasi ühe käega roolirattast lahti ning tegi end pooleldi taha pöörates üle õla mingi keerulise žesti.
Sinine vilkurituli ähmastus eemal, kui politseiauto, seesistujate suureks imestuseks, seisma jäi. Kuid see oli vaid köömes võrreldes üllatusega, mis tabas neid siis, kui nad avasid kapoti ja avastasid, milleks oli muutunud mootor.
•
Surnuaias ulatas pikem deemon Hastur pooliku pläru tagasi Ligurile, lühemale ja varitsemises palju osavamale deemonile.
„Sealt paistab valgust. Va eputis jõuab ka viimaks kohale.”
„Mis asjaga ta sõidab?” küsis Ligur.
„Autoga. See on nagu ilma hobuseta vanker,” seletas Hastur. „Selliseid vist polnud veel, kui sa viimati siin käisid. Vähemalt mitte üldises kasutuses.”
„Siis seisis ninas punase lipuga mees.”
„Sellest ajast peale on nad kõvasti edasi arenenud.”
„Milline see Crowley on?” päris Ligur edasi.
Hastur sülitas maha. „Ta on liiga kauaks siia üles jäänud. Ta on siin Algusest peale. Minu arust kohalikuks kätte läinud. Sõidab autoga, kuhu on telefon sisse ehitatud.”
Ligur mõtles järele. Nagu enamik deemoneid, taipas temagi tehnikast vaid õige pisut ja oleks äärepealt lausunud midagi stiilis „küll selle peale läheb palju juhet”, kui surnuaia väravas poleks peatunud Bentley.
„Ja ta kannab päikeseprille,” urises Hastur. „Isegi siis, kui vaja pole.” Ta tõstis häält. „Elagu Saatan!” hüüdis ta.
„Elagu Saatan,” kordas Ligur tema järel.
„Tšau,” kuulutas Crowley ja lehvitas tervituseks. „Vabandust hilinemise pärast, aga teate isegi, kuidas A40 Denhami kandis välja näeb, ja siis ma püüdsin läbi Chorley metsa lõigata ja siis…”
„Nüüd, kui me viimaks kõik kohal oleme,” lõikas Hastur tähendusrikkalt vahele, „peame me ette lugema Päeva Jooksul Tehtud Teod.”
„Jajah, Teod, muidugi,” nõustus Crowley pisut süüdlaslikul ilmel nagu inimene, kes pole aastaid kirikus käinud ega mäleta enam, mis kohtade ajal tuleb püsti tõusta.
Hastur köhatas kurgu puhtaks.
„Mina saatsin kiusatuse preestri teele. Ta kõndis mööda tänavat ja nägi ilusaid tüdrukuid päikesepaistel jalutamas ning mina panin Kiusatuse tema mõtteisse. Temast oleks saanud pühak, aga nüüd on ta kümne aasta pärast meie oma.”
„Päris tubli,” arvas Crowley abivalmilt.
„Mina korrumpeerisin poliitikut,” võttis Ligur jutujärje üle. „Panin tema pähe mõtte, et üks väike pistis ei tee ju paha. Aasta pärast on ta meie oma.”
Seejärel vaatasid mõlemad ootavalt Crowley otsa, kes neile laialt vastu naeratas.
„Kuulake ja imetlege,” alustas ta.
Ta naeratus muutus veelgi laiemaks ja sai vandeseltslasliku varjundi.
„Ma keerasin lõuna ajal neljakümne viieks minutiks tuksi kõik Londoni kesklinna mobiilsidevõrgud,” kuulutas ta.
Talle vastas vaid vaikus, kui mitte arvestada taamal mööduvate autode vuhinat.
„Jah, ja mis siis sai?” küsis Hastur.
„Kuulge, see polnud üldse lihtne.”
„Ja ongi kõik?” küsis Ligur.
„No vaadake…”
„Ja kuidas see aitas suurendada meie isandat teenivate hingede hulka?” küsis Hastur.
Crowley võttis end kokku.
Mida ta oskas neile öelda? Et kakskümmend tuhat inimest oli püha viha täis? Et üle terve linna oli kuulda ummistuvate arterite klõbinat? Et nad valasid oma raevu välja sekretäride, liikluskorraldajate või ükskõik kelle peale ja need omakorda teiste inimeste peale? Ja mis kõige parem, nad tegid seda mitmesugustel nurjatutel viisidel, mille nad ise välja mõtlesid. Terve ülejäänud päeva jooksul. Tagajärjed olid äraarvamatud. Tuhanded ja tuhanded hinged said külge kerge rikutusepaatina, ja seda kõike nii vähese vaevaga.
Aga Hasturi- ja Liguri-sugustele deemonitele seda juba selgeks ei tee. Nende tõekspidamised olid pärit 14. sajandist. Nad veetsid pikki aastaid ühe hinge kallal nokitsedes. Kahtlemata oli tegemist oskusliku käsitööga, aga uus aeg nõuab uusi meetodeid. Eesmärgid ei pea olema mitte suured, vaid globaalsed. Kui maailmas on viis miljardit inimest, ei saa paadunuid ükshaaval välja noppida; vaja on tööjaotust. Kuid Hasturi- ja Liguri-taolised deemonid poleks sellest aru saanud. Nemad poleks
