kuldjuukselise poisi, keda me nimetame lapseks B.
Õde Mary Tatraveski oli sünnist saadik olnud paadunud satanist. Lapsena käis ta sabatikoolis ning võitis käekirja ja maksahaakide eest musti tähekesi. Tal kästi astuda Latatarade Ordusse ja ta tegi seda kuulekalt, sest ta oli sellel alal loomu poolest andekas ning teadis, et teda ootavad seal ees sõbrad. Ta olnuks päris nutikas, kui teda vaid mõttetöös kunagi proovile oleks pandud, kuid juba ammu oli ta aru saanud, et tuulepäisus, nagu ta ise seda nimetas, aitas palju kergemini läbi elu heljuda. Praegusel hetkel ulatatakse talle heledapäine poisslaps, keda me nimetame Peavaenlaseks, Kuningate Hävitajaks, Põhjatu Mülka Ingliks, Suureks Elajaks, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitsejaks, Valede Isaks, Saatana Sigitiseks ja Pimeduse Isandaks.
Vaadake hoolega. Üha ringi ja ringi…
„Kas see on tema?” küsis õde Mary last vaadates. „Ma arvasin, et tal on silmad kuidagi imelikud. Punased või rohelised. Või on tal siis pisikesed kabjakesed. Või seasabake.” Ta keeras lapse teistpidi, ise rääkides. Sarvi polnud tal samuti. Saatana lihane laps nägi välja kurjakuulutavalt tavaline.
„Jah, see on tema,” kinnitas Crowley.
„Mõelda, et mina hoian süles Antikristust!” hüüatas õde Mary. „Ja vannitan Antikristust! Ja loen üle tema tillukesed varbakesed…”
Ta rääkis nüüd otse lapsega, eksinud omaenese salamaailma. Crowley vehkis ta nina all käega. „Kuulge? Hei? Õde Mary?”
„Vabandust, sir. Aga ta on nii armsake. Kas ta on oma isa nägu? Kindlasti on. Kas ta on oma issikese…”
„Ei,” sõnas Crowley kindlalt. „Mina teie asemel kiirustaksin nüüd kohe sünnitustuppa.”
„Mis te arvate, kas ta mäletab mind, kui ta suureks kasvab?” küsis õde Mary lootusrikkalt, samal ajal mööda koridori eemaldudes.
„Palvetage, et nii ei läheks,” arvas Crowley ja lasi jalga.
Õde Mary kõndis ööpimedusse vajunud haiglas, süles Peavaenlane, Kuningate Hävitaja, Põhjatu Mülka Ingel, Suur Elajas, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitseja, Valede Isa, Saatana Sigitis, Pimeduse Isand. Ta leidis käru ja pani lapse sellesse lamama.
Antikristus kurises rõõmsalt. Nunn kõdistas teda.
Ukse tagant ilmus nähtavale kellegi väärikas pea. See küsis: „Õde Mary, mida sa siin teed? Kas sa ei peaks viibima palatis number neli?”
„Isand Crowley ütles…”
„Hakka aga minema, ole nüüd tubli nunn. Ega sa kusagil abikaasat näinud pole? Ootetoas teda pole.”
„Mina nägin ainult isand Crowleyt ja ta ütles…”
„Loomulikult,” sõnas õde Grace Soravsuu kindlameelselt. „Ma lähen ja otsin selle armetu mehenässi üles. Mine hoia seni naisel silma peal. Ta on veidi uimane, aga laps on terve.” Õde Grace peatus hetkeks. „Miks sa silma pilgutad? Kas su silmaga juhtus midagi?”
„Tead ju küll!” susistas õde Mary kelmikalt. „Lapsed! Vahetus…”
„Selge see. Kõik omal ajal. Aga me ei saa ju lasta isal mööda maja ringi hulkuda, või mis?” arvas õde Grace. „Ta võib sedasi tont teab mida näha. Jää siia ja valva last, ole kallis.”
Ta purjetas mööda poonitud põrandat minema. Õde Mary sisenes käru enda ees lükates sünnitustuppa.
Mrs. Young oli rohkem kui uimane. Ta magas sügavalt, näol otsustav enesega rahulolu, nagu inimesel, kes teab, et üks kordki peavad teised tema pärast jooksma. Kaalutud ja nimesildiga varustatud laps A magas tema kõrval. Õde Mary, kellele oli lapsest saadik räägitud abivalmidusest kui voorusest, eemaldas nimesildi, kopeeris nime tühjale sildile ning kinnitas selle oma hoole all oleva lapse külge.
Lapsed nägid sarnased välja; mõlemad olid väikesed, lapilised ja meenutasid veidi – kuigi mitte väga – Winston Churchilli.
Ja nüüd, mõtles õde Mary, tahaksin ma tassikest teed.
Enamik kloostrielanikest olid vanamoodsad satanistid, nagu seda olid olnud ka nende vanemad ja vanavanemad. Neid oli lihtsalt niimoodi kasvatatud, ja kui mõtlema hakata, siis polnud nad eriti kurjad. Tavaliselt inimesed seda ju polegi. Nad lihtsalt lasevad uutel ideedel ennast kaasa haarata – näiteks võivad nad jalga panna läikivad säärsaapad ja hakata inimesi maha laskma, riietada ennast valgetesse voodilinadesse ja inimesi lintšima hakata või tõmmata jalga kivipesuteksad ja inimestele kitarri mängida. Anna inimestele uus usk koos kostüümiga ning nende süda ja meel on peatselt sinuga. Kuid satanistina üles kasvamine võttis kogu värgilt osa võlust. See on lihtsalt midagi, mida sa teed laupäevaõhtuti. Ülejäänud aja lihtsalt elad, nagu oskad, nagu kõik teisedki. Pealegi oli õde Mary halastajaõde, ja halastajaõed, olgu nad mis tahes usku, on eeskätt halastajaõed, ja selle juurde käib tagurpidi kaelas rippuv kell, hädaolukordades säilitatav rahu ja hirmus teeisu. Ta lootis, et keegi tuleb peatselt; ta oli kõik tähtsad asjad ära teinud ja tahtis nüüd oma teed.
Inimloomuse mõistmiseks on vaja aru saada, et enamjagu ajaloo suurtest võitudest ja tragöödiatest ei ole põhjustatud mitte sellest, et inimesed on läbinisti head või halvad, vaid sellest, et inimesed on läbinisti inimesed.
Uksele koputati. Ta avas selle.
„Kas laps juba sündis?” küsis Mr. Young. „Mina olen isa. Abikaasa. Kes iganes. Mõlemad.”
Õde Mary oli arvanud, et Ameerika kultuuriatašee näeb välja nagu Blake Carrington või J. R. Ewing. Mr. Young ei sarnanenud ühegi ameeriklasega, keda õde Mary oli televiisorist näinud, välja arvatud ehk onulik šerif paremat sorti mõrvamüsteeriumis4. See mees valmistas talle pettumuse. Ja ka kampsun oli mõneti inetu.
Ta neelas pettumuse alla. „Oojaa,” kinnitas ta. „Palju õnne. Teie proua abikaasa magab, vaene väsinuke.”
Mr. Young vaatas üle ta õla. „Kaksikud?” küsis ta. Ta käsi sirutus piibu järele. Ta käsi peatus poolel teel. Ta haaras uuesti piibu järele. „Kaksikud? Keegi ei rääkinud sõnagi kaksikutest.”
„Oh ei!” kiirustas õde Mary seletama. „See siin on teie oma. Teine on… eee… kellegi teise oma. Ma ainult vaatan tema järele, kuni õde Grace tagasi tuleb. Ei,” kordas ta, osutades Peavaenlasele, Kuningate Hävitajale, Põhjatu Mülka Inglile, Suurele Elajale, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitsejale, Valede Isale, Saatana Sigitisele ja Pimeduse Isandale, „see siin on igastahes teie oma. Pealaest pisikeste kabjakesteni – mida tal muidugi pole,” lisas ta kiirustades.
Mr. Young vaatas hälli sisse.
„Jajah,” arvas ta kõhklevalt. „Ta on minu suguvõsa nägu. Kõik normis ja korras, eks ole?”
„Muidugi, ta on väga normaalne laps. Väga, väga normaalne.”
Järgnes paus. Nad vaatasid magavat last.
„Te ei räägigi aktsendiga,” sõnas õde Mary. „Kas te elate siin juba kaua?”
„Kümmekond aastat,” vastas Mr. Young kergelt hämmeldunult. „Mu tööandja kolis ja mina
