Aa. Ei ole. Tüdruku oleksime minu ema järgi Lucindaks nimetanud. Või siis Germaine. See oli Deirdre soov.”
„Wormwood on kena nimi,” arvas nunn klassikalisi teoseid meenutades. „Või Damien. See on väga populaarne.”
Anateema Device – Anateema ema, kes usuasjadest suurt midagi ei teadnud, sattus kord seda sõna lugema ja leidis, et vaat kus kena nimi tüdruklapsele – oli kaheksa ja pool aastat vana ning luges voodis Raamatut, tekk üle pea tõmmatud ja taskulamp käes.
Teised lapsed õpivad lugema aabitsatest, kus on värvilised pildid ahvidest, banaanidest, diivanitest ja nii edasi. Device’ide perekonnas käis see teisiti. Anateema õppis lugema Raamatu järgi.
Selles polnud mingeid ahve ega banaane. Seal oli küll üks üsna hea 18. sajandi puulõige, mis kujutas rõõmsa näoga Agnes Nutterit tuleriidal.
Esimene sõna, mis Anateema selgeks õppis, oli „soodne”. Väga vähesed kaheksa ja poole aastased inimesed teavad, et sõna „soodne” tähendab vanamoodsas keeles ka „ülimalt täpne”, kuid Anateema oli üks nende hulgast.
Teine sõna oli „täpne”.
Esimene lause, mis ta oma elu jooksul valjusti ette luges, oli järgmine: „Pajatan nüid paljust, mu perran tulewa suggu. Nelli ratsa tuleva, ja veel nelli nende perra. Kolm tuleva taivast ja üks soitwa tulle ses; ja neid esz woi mitte takista – ei kala, ei wihm, ei te, ei wannatühi, ei ingel. Ja sina olled kah tääl, Anateema.”
Anateemale meeldis iseenda kohta lugeda.
(Maailmas leidub raamatuid, mida tellivad hoolitsevad lapsevanemad, kes loevad õigeid pühapäevalehti; sinna trükitakse kangelaste nimedeks nende laste nimed. Asja mõte on tekitada lastes raamatu vastu huvi. Anateema juhtumi puhul polnud tegemist üksnes temaga – ja teda oli seal seni mainitud üsna vähe –, Raamatus räägiti tema vanematest, vanavanematest ja kõigist teistest kuni 17. sajandini välja. Ta oli liiga noor ja liiga enesekeskne ega pööranud veel mingit tähelepanu faktile, et Raamatus ei mainitud tema lapsi ega üldse mingeid temaga seotud sündmusi kaugemas tulevikus kui üheteistkümne aasta pärast. Kaheksa ja poole aastaselt näib üksteist aastat terve elueana, ja kui Raamatut uskuda, siis sellega ta eluiga pidigi piirduma.)
Ta oli tark laps ning tal oli kahvatu nägu, mustad silmad ja mustad juuksed. Ta oli pärinud perekonnale iseloomuliku ande panna inimesi end ebamugavalt tundma ning lisaks oli tal rohkem selgeltnägijavõimeid, kui tarvis olnuks; selle oli ta pärinud oma vanavanavanavanavanavanaemalt. Ta oli varaküps ja hea enesevalitsusega. Ainus asi, mille pärast õpetajad teda iial noomida julgesid, oli ta õigekiri, mis polnud küll kõige hirmsam, küll aga kolmsada aastat hiljaks jäänud.
•
Nunnad vahetasid lapse A lapse B vastu otse atašee ja salateenistuse meeste nina all, kasutades selleks kavalat võtet, nii et üks laps veeretati välja („kaaluma, kullake, nii on vaja, seadus on selline”) ning teine toodi natuke aega hiljem sisse tagasi.
Kultuuriatašee Thaddeus J. Dowling ise oli paar päeva varem kiirkorras Washingtoni tagasi kutsutud, kuid ta oli kogu sünnituselamuse vältel Mrs. Dowlingiga telefoniühenduses, aidates tal regulaarselt hingata.
Kahjuks vestles ta samal ajal oma investeerimisnõunikuga. Mingil ajal oli ta sunnitud naise kahekümneks minutiks ootele jätma.
Aga sellest polnud midagi.
Lapsesaamine on kõige rõõmurikkam ühine elamus kahe inimese elus ja atašee ei kavatsenud ühestki sekundist ilma jääda.
Ta oli lasknud salateenistuse meestel kogu sündmuse videosse võtta.
•
Kurjus kui selline ei maga kunagi ega saa sellepärast aru, miks keegi teine seda tegema peaks. Kuid Crowleyle meeldis magada – see oli üks maistest rõõmudest. Eriti pärast külluslikku einet. Näiteks oli ta maha maganud suurema osa 19. sajandist. Mitte et tal magada vaja olnuks – lihtsalt see meeldis talle7.
Üks maistest rõõmudest. Igatahes oli tal targem neid rõõme täiel rinnal nautima hakata, kuniks veel sai.
Bentley kihutas läbi öö ida poole.
Loomulikult oli ta üldiselt ikka veel armageddoni poolt. Oleks keegi temalt küsinud, miks ta kõik need sajandid inimkonna asjade kallal susserdas, oleks ta vastanud: „Oh, eks ikka selleks, et armageddon tuleks ja põrgu võidule pääseks.” Aga üks asi oli selle tuleku nimel tegutseda ja hoopis teine asi, kui see päriselt lahti läks.
Crowley oli alati teadnud, et ta näeb maailma lõppu pealt, sest ta on surematu ja tal pole teist võimalust. Aga ta oli lootnud, et sinna on veel kõvasti aega.
Sest inimesed täitsa Oh, muidugi tegi ta kõik, et nende kasinad eluaastad väljakannatamatuks teha, sest see oli tema töö; aga mitte miski, mis ta välja mõtles, ei olnud pooltki nii jube kui see, millega inimesed ise hakkama said. Neil näis selle peale annet olevat. See oli neisse kuidagi sisse kodeeritud. Nad sündisid maailma, mis niigi tuhandel silmatorkamatul viisil neile vastu töötas, ent pühendasid suurema osa oma ajast sellele, et asja veel hullemaks teha. Aastatepikku oli Crowley pidanud tohutult vaeva nägema, et saata korda midagi deemonlikku, mis üldise pahatahtlikkuse loomulikul foonil üldse välja paistaks. Viimase aastatuhande jooksul oli tal korduvalt ette tulnud hetki, mil ta tahtnuks Alla teate saata: Kuulge, me võime selle asja sama hästi ka katki jätta, Disi, Pandemoniumi8 ja kõik muud värgid kinni panna ning siia Üles kolida; pole olemas õudust, mida nad ise endaga toime ei pane, ja lisaks teevad nad asju, mille peale me ise ei tulekski, kusjuures sageli lastakse käiku elektroodid. Neil on olemas see, mis meil puudub. Neil on fantaasiat. Ja muidugi elekter. Üks neist on selle isegi kirja pannud… „Põrgu on tühi, kõik deemonid on maa peal.”
Crowley oli Hispaania inkvisitsiooni eest ametikõrgendust saanud. Ta oli küll sel ajal Hispaanias viibinud, aga veetnud aega linna parimates cantina’des ega olnud isegi asjast teadnud, enne kui saabus teade ülendusest. Ta läks, et asja oma silmaga vaadata, tuli tagasi ja purjutas nädal aega.
See va Hieronymus Bosch. Oli alles veidrik.
Ja just siis, kui sa arvad, et nad on õelamad, kui põrgu iial olla oskaks, võivad nad üles näidata sellist headust, mis taeval isegi pähe ei tuleks. Sageli oli tegemist ühe ja sama isikuga. See kõik tuli sellest vaba tahte värgist. Keeruline värk.
Aziraphael oli korra püüdnud seda Crowleyle seletada. Kogu asja mõte, oli ta öelnud – kõik see toimus muide 1020. aasta paiku, kui nad oma väikese Lepingu sõlmisid – asja mõte oli selles, et inimene on kas halb või hea vastavalt sellele, kumb ta olla tahab. Sellised aga nagu Crowley ja loomulikult ka tema ise olid algusest peale kindlatele rööbastele seatud. Inimesed ei saagi pühakuks saada, kui neil pole samas võimalust olla läbinisti rikutud.
Crowley oli asja üle mõnda aega järele mõelnud; 1023. aasta paiku tegi ta suu lahti ja ütles: kuuled sa, see kehtib ju ainult siis, kui kõik on alguses võrdsed, on ju? Sa ei saa oodata, et keset sõjavälja muldonnis alustanud inimene tuleb sama hästi toime kui lossis sündinu?
Ahaa, oli Aziraphael selle peale kostnud, hea küsimus. Mida madalamalt sa alustad, seda rohkem võimalusi sul on.
Täitsa jabur, oli Crowley arvanud.
Ei,
