„Ajad muutuvad. Aga mis teil siis mureks on?”
Hastur sirutas käe hauakivi taha.
„See siin.”
Crowley jõllitas korvi.
„Ah nii,” lausus ta. „Ega ometi?”
„Jah,” vastas Hastur muiates.
„Juba?”
„Jah.”
„Ja… Eee… Mina pean siis…”
„Jah.” Hastur mõnules.
„Miks mina?” hüüatas Crowley meeleheites. „Sa ju tead, Hastur, et see pole… eee… minu eriala.”
„On küll, on küll, see on sinu eriala. Sinu tähetund. Võta. Ajad muutuvad.”
„Jajah,” lõi ka Ligur irvitades sekka. „Algatuseks saavad ajad otsa.”
„Aga miks just mina?”
„Ilmselt oled sa suures soosingus,” arvas Hastur õelalt. „Ma kujutan ette, et Ligur oleks nõus sellise võimaluse eest oma parema käe ohverdama.”
„Tõsijutt,” kinnitas Ligur. Kellegi parema käe vähemasti. Paremaid käsi on külluses; milleks raisata oma kasutuses olevat.
Hastur tõi oma kasimata kuuehõlmade alt lagedale klade.
„Allkiri. Siia,” sõnas ta kahe sõna vahele hirmuäratavat pausi jättes.
Crowley kobas pintsaku rinnataskus ning leidis sulepea. See oli sile ja mattmust. See nägi välja, nagu oleks see võimeline kiiruspiiranguid ületama.
„Lahe pliiats,” arvas Ligur.
„Sellega saab vee all kirjutada,” pomises Crowley.
„Mis nad küll järgmiseks välja ei mõtle?” imestas Ligur.
„Mis see ka poleks, kiireks läheb neil omajagu,” torkas Hastur. „Ei! Mitte A. J. Crowley. Su päris nimi.”
Crowley noogutas kurvalt ja joonistas paberile keeruka vinkleva kujundi. See ergas pimeduses hetke punaselt ja haihtus siis.
„Ja ei tea, mis ma sellega nüüd siis tegema peaksin?” küsis ta.
Hastur kortsutas kulmu. „Sa saad juhised. Miks nii murelik, Crowley? Peagi saabub hetk, mille nimel me kõik need sajandid vaeva oleme näinud!”
„Õige jah.” Crowley ei olnud enam sugugi see nõtke olend, kes paar minutit tagasi nii graatsiliselt Bentleyst välja libises. Tema nägu varjutas mure.
„Ees ootab meie igavene triumf!”
„Igavene. Jajah,” kordas Crowley.
„Sinust saab tööriist meie võiduka saatuse teel!”
„Tööriist. Jajah,” pomises Crowley. Ta haaras ettevaatlikult korvi sangast, nagu kartes, et see plahvatab. Piltlikult öeldes pidigi see peagi juhtuma.
„Nojah siis,” kohmas ta. „Ma hakkan siis minema. On ju? Saaks asja kaelast ära. Mitte et ma tahaks seda kaelast ära saada,” kiirustas ta lisama, olles teadlik tagajärgedest, mis leiaksid aset, kui Hastur esitaks laitva ettekande. „Aga teate ju mind küll. Ma olen selline agar.”
Vanemad deemonid ei lausunud sõnagi.
„Ma siis panen ajama,” mulises Crowley edasi. „Kohtumiseni siis… eee… Kohtumiseni. Hmmm. Tore on. Hüva siis. Tšau!”
Bentley sahises ära pimedusse ja Ligur küsis: „Mis see’s tähendas?”
„See on itaalia keelest. Minu arust tähendab see toitu.”
„Imelik, et ta nii ütles.” Ligur põrnitses kaugenevatele tagatuledele järele. „On ta sinu arust usaldusväärne?” küsis ta.
„Ei,” vastas Hastur.
„Mnjah,” arvas Ligur. Talle torkas pähe, et oleks see vast naljakas, kui deemonid kõik üksteist muudkui usaldaksid.
•
Crowley tuhises Amershamist natuke lääne pool mööda teed; ta haaras esimesena kätte sattunud kasseti ning püüdis seda teelt välja sõitmata haprast plastkarbist kätte saada. Salongilambi valgel selgus, et tegemist on Vivaldi „Nelja aastaajaga”. Rahustav muusika, just see, mis tal vaja.
Ta surus kasseti Blaupunkti makki.
„Ohkuradikuradikurat! Miks just praegu? Miks mina?” pomises ta, samal ajal kui Queeni tuttavad akordid ta kõrvu paitasid.
Ja järsku hakkas Freddy Mercury temaga rääkima: SEST SA OLED SELLE ÄRA TEENINUD, CROWLEY.
Crowley pidi ehmatusest äärepealt Jumala nime suhu võtma. Elektroonika kasutamine kommunikatsioonivahendina oli olnud tema idee; Allilm oli ometigi kord mõttest kinni haaranud ja nagu alati kõigest valesti aru saanud. Crowley oli lootnud neid mobiiltelefonidega varustada, aga selle asemel lõikasid nad lihtsalt vahele kõigele, mida ta parasjagu kuulama juhtus, ning keerasid laulusõnad pea peale.
Crowley neelatas.
„Tänan väga, isand,” vastas ta.
ME USALDAME SIND TÄIELIKULT, CROWLEY.
„Tänan sind, isand.”
SEE ASI ON VÄGA TÄHTIS, CROWLEY.
„Ma tean, ma tean.”
TÄHTIS HETK ON KÄES, CROWLEY.
„Jäta kõik minu hooleks, isand.”
SEDA ME JUST NIMELT TEEMEGI, CROWLEY. KUI MISKI VALESTI LÄHEB, SAAVAD KÕIK ASJAGA SEOTUD ISIKUD SUURTE KANNATUSTE OSALISEKS. ISEGI SINA, CROWLEY. ERITI SINA.
„Arusaadav, isand.”
SIIN ON SINU JUHTNÖÖRID, CROWLEY.
Ja äkitselt teadis ta kõike. Ta ei võinud seda värki seedida. Nad oleks võinud sama hästi talle lihtsalt öelda, neil polnud ometi tarvis seda õõvastavat teadmist otse talle ajudesse pillata. Ta pidi sõitma ühte teatud haiglasse.
„Jõuan sinna viie minutiga, isand, käkitegu.”
VÄGA HEA. I see a little silhouetto of a man scaramouche scaramouche will you do the fandango…
Crowley virutas rusikaga vastu rooliratast. Kõik oli nii hästi läinud, viimased paar sajandit oli kogu värk tal kenasti käpas olnud. Nii see kord juba on – mõtled, et enam paremini minna ei saakski, ja korraga läheb viimnepäev lahti. Suur Sõda, Viimane Lahing. Taeva võitlus põrguga,
