erutavamaid aspekte.
„Seal oli kindlasti kõik teistmoodi, kus te enne olite,” jätkas õde Mary.
„Natuke küll,” arvas Mr. Young, kes polnud selle peale kunagi mõtelnud. Luton, nagu ta mäletas, oli peaaegu nagu Tadfield. Samasugused hekid maja ja raudteejaama vahel. Samasugused inimesed.
„Majad olid kindlasti kõrgemad,” püüdis õde Mary meeleheitlikult abiks olla.
Mr. Young vaatas talle ainiti otsa. Ainsate hoonetena torkasid talle pähe Alliance&Leicesteri pangakontorid.
„Ja te käite kindlasti tihti aiapidudel,” arvas nunn.
Ahaa. Sellel teemal tundis mees end kindlamalt. Deirdre oli sellistest asjadest vaimustatud.
„Väga tihti,” kinnitas ta tunderõhuga. „Deirdre keedab neile moosi. Ja mina pean tavaliselt Valget Elevanti segama.”
See aspekt Buckinghami peenema seltskonna elust polnud õde Maryle kunagi pähe turgatanud, kuigi paksunahaline sobis pildiga hästi.
„Elevandid on ilmselt andamiks,” arvas ta. „Ma olen lugenud, et igasugu väljamaised võimukandjad toovad kuningannale kõiksugu asju.”
„Kuidas, palun?”
„Ma olen kuningliku perekonna suur austaja.”
„Oo, mina ka,” lausus Mr. Young, hüpates tänulikult uuele jääpangale, mis ulpis mööda teadvuse metsikut jõge. Jah, kuningliku perekonnaga ei saanud mööda panna. Aga ainult nende õigetega, kes piirdusid osalemisega lehvitamise ja sildade avamise osakonna töös. Mitte nendega, kes käisid öösiti diskodel ja oksendasid paparatso peale5.
„Vaat kui tore,” lasi õde Mary edasi. „Mina arvasin, et teie pool ei armastata neid eriti. Muudkui mingid revolutsioonid ja teeserviiside merreloopimine.”
Ta lobises edasi, julgustatuna ordu põhikirjast, mille järgi õeksed pidid alati välja ütlema, mis neil parasjagu mõtteis mõlgub. Mr. Young ei saanud enam millestki aru, aga oli samas liiga väsinud, et selle pärast muretseda. Ta otsustas, et religioossed eluviisid teevad inimesed imelikuks. Ta soovis vaikselt, et Mrs. Young üles ärkaks. Siis aga panid paar sõna õde Mary jutuvoolus tema mõtteis kõlama paar lootusrikast nooti.
„Kas oleks mõeldav, et mul oleks ehk võimalik saada üks tassike teed?” uuris ta.
„Oh taevake,” hüüatas õde Mary ja lõi käe suule. „Mida ma küll ometi mõtlesin?”
Mr. Young ei öelnud midagi.
„Ma kohe toon,” kinnitas nunn. „Aga olete te kindel, et ei soovi selle asemel kohvi? Ülemisel korrusel on üks müügiautomaat.”
„Teed, palun,” kordas Mr. Young.
„Tõesõna, olete teie siin alles hästi kodunenud,” põrutas õde Mary lustakalt ja kiirustas välja.
Mr. Young jäi omapäi ühe magava naise ja kahe magava imikuga ning vajus tugitooli. Jah, ilmselt tuleb kõik sellest varasest tõusmisest ja põlvitamisest ja nii edasi. Head inimesed, kahtlemata, aga kergelt nikastanud. Ta oli kunagi näinud üht Ken Russelli filmi. Seal oli ka paar nunna. Seal midagi sellist küll ei näidatud, aga kus suitsu, seal tuld ja nii edasi…
Ta ohkas.
Just siis ärkas üles laps A ning lasi kuuldavale korraliku kisa.
Mr. Young polnud juba aastaid pidanud ühtki karjuvat last rahustama. Ega ta olnud iial sellel alal tugev olnud. Ta oli alati olnud Sir Winston Churchilli suur austaja ning riigimehe minikoopiate pepule patsutamine tundus talle häbematusena.
„Tere tulemast siia maailma,” sõnas ta väsinult. „Eks sa natukese aja pärast harjud ära.”
Laps pani suu kinni ja vaatas talle otsa nagu tõrksale kindralile.
Õde Mary valis just selle hetke, et teekandikuga siseneda. Olgugi satanist, oli ta lisaks otsinud ühe taldriku ning sellele glasuuritud piparkooke sättinud. Need olid sellised, mida võib leida mõnede teeassortiikarpide põhjast. Mr. Youngi oma oli roosa nagu kirurgi kummikinnas ja sellele oli valge glasuuriga peale kantud lumemees.
„Teil neid vist pole,” arvas õde Mary. „Teie nimetate neid küpsisteks. Meie ütleme bisk-viidid.”
Mr. Young avas just suu kinnitamaks, et jah, ka tema ütleb nii, ja nii öeldakse isegi Lutonis, kui korraga kihutas sisse veel teinegi, hingeldav nunn.
See vaatas õde Maryle otsa, taipas, et Mr. Young pole iial pentagrammi olemust mõistnud, ning piirdus sellega, et osutas lapsele A ning pilgutas silma.
Õde Mary noogutas ja pilgutas vastu.
Nunn kärutas lapse välja.
Nagu kõik teisedki inimsuhtlemise vahendid, on silmapilgutus äärmiselt mitmetähenduslik. Ühe pilgutusega võib öelda nii mõndagi. Meile tundmatu nunna pilgutus ütles:
Kus kurat sa nii kaua olid? Laps B on juba sündinud ja me oleme valmis vahetust tegema, sina aga istud täiesti vales toas koos Peavaenlase, Kuningate Hävitaja, Põhjatu Mülka Ingli, Suure Elaja, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitseja, Valede Isa, Saatana Sigitise ja Pimeduse Isandaga ning jood teed. Tead sa ka, et mind oleks äärepealt maha lastud?
Ja tema arusaamist mööda tähendas õde Mary vastupilgutus järgmist:
See siin on Peavaenlane, Kuningate Hävitaja, Põhjatu Mülka Ingel, Suur Elajas, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitseja, Valede Isa, Saatana Sigitis ja Pimeduse Isand ning ma ei saa sinuga praegu rääkida, sest siin viibib võõras.
Õde Mary aga arvas, et sanitari silmapilgutus tähendas midagi sellist:
Tubli, õde Mary – vahetasid lapsed täitsa üksi ära. Nüüd näita mulle, milline on üleliigne laps, et ma saaksin ta ära viia ja jätta sind rahumeeli koos tema kuningliku ekstsellentsi Ameerika kultuuriatašeega teed jooma.
Ning sestap oli tema silmapilgutus tähendanud:
Lase aga käia, kullake; see seal on laps B. Vii ta ära ning las mina ajan ekstsellentsiga juttu. Ma olen alati tahtnud küsida, miks neil on nii kõrged peeglitega kaetud majad.
Infovahetuse peensused läksid Mr. Youngist mööda; temale valmistasid need salajased kiremärgid äärmist piinlikkust ning ta mõtles, et Mr. Russell teadis täpselt, millest ta rääkis.
Teine nunn oleks ehk õde Mary viga märganud, kui ta poleks olnud äärmiselt erutatud Mrs. Dowlingi palatis viibinud salateenistuse meestest, kes teda üha kasvava kahtlusega seirasid. See tuli sellest, et neid oli õpetatud teatud viisil reageerima, kui silmapiiril oli mõni pikas lehvivas rüüs ja pikka lehvivat pearätti kandev isik, ja nüüd vaevasid neid vastakad tungid. Vastakate tungide käes vaevlevad inimesed ei ole just kõige õigemad relvi kandma, eriti kui nad on just olnud tunnistajaks loomulikule sünnitusele, äärmiselt ebaameerikalikule maailma saabumise viisile. Samuti olid nad kuulnud, et hoones leidub missaale.6
Mrs.
