nagu sõbrad.
Crowley sirutas käe ja haaras autotelefoni.
Deemonlus tähendas ühest küljest vaba tahte puudumist. Kuid inimestega pikka aega koos elades õppis tahes-tahtmata nii mõndagi.
•
Mr. Youngile ei meeldinud ei Damien ega Wormwood. Ega ka ükski teine õde Mary Tatraveski muudest soovitustest, mis seostusid poole põrgu ja suurema osa Hollywoodi kuldse ajastuga.
„Nojah,” arvas kergelt haavunud nunn viimaks. „Minu arust pole Errolil midagi viga. Ja Caryl ka mitte. Mõlemad on väga ilusad ameerika nimed.”
„Mina mõtlesin midagi… traditsioonilisemat,” õigustas end Mr. Young. „Meie perekonnas on alati eelistatud korralikke lihtsaid nimesid.”
Õde Mary lausa säras. „Täitsa õige! Vanad nimed on alati paremad, kui te minu arvamust kuulda tahate.”
„Korralik inglise nimi, just nagu piiblis olid,” jätkas Mr. Young. „Matthew, Mark, Luke või John9,” mõtiskles ta. Õde Mary võpatas. „Ainult et minu arust pole need tegelikult päris korralikud piiblinimed. Kõlab rohkem kauboide ja jalgpallurite moodi.”
„Saul on päris kena,” püüdis õde Mary asja paremuse poole pöörata.10
„Ega ma päris vanaaegset nime ka ei taha.”
„Või Kain. See kõlab väga moodsalt,” ponnistas õde Mary edasi.
„Hmmm.” Mr. Youngi näole tekkis kõhklev ilme.
„Või siis… Noh, Adam sobib ju ka alati,” lõpetas õde Mary. Üsna ohutu variant, mõtles ta.
„Adam?” kordas Mr. Young.
•
Oleks ju tore mõelda, et satanistidest nunnad andsid allesjäänud lapse – laps B – vaikselt adopteerida. Ja et temast sai normaalne, õnnelik ja naerusuine lapsuke, liikuv ja vallatu, ning pärast seda normaalne ning eluga rahulolev täiskasvanu.
Võimalik, et nii see läkski.
Mõelge hetkeks tema algkoolis pälvitud õigekirjaauhindadele, tähelepandamatult möödunud, kuid siiski meeldivale ülikooliajale, tema ametikohale Tadfield-Nortoni Ehitusseltsi raamatupidamisosakonnas ning tema armsale naisukesele. Ilmselt meeldiks teile ette kujutada ka paari lapsukest ja mõnd hobi – vanade mootorrataste restaureerimist või troopikakalade kasvatamist.
Te ei taha mõelda sellele, mis laps B-ga juhtuda võiks.
Igatahes meeldib meile teie versioon rohkem.
Ilmselt saab ta oma kalade eest veel auhindugi.
•
Surrey krahvkonnas Dorkingis põles ühes magamistoa aknas tuli.
Newton Pulsifer oli kaksteist aastat vana, kõhn ja prillidega, ning ta oleks pidanud juba mitu tundi tagasi magama minema.
Kuid tema ema oli kindel, et ta laps on geenius, ja lasi tal õhtul hilja üleval olla ning „eksperimente” teha.
Tal oli parasjagu käsil eksperiment, mille käigus ta lootis ära vahetada pistiku vanal bakeliitraadiol, mille ema oli talle mängimiseks andnud. Ta istus asjandusel, mida ta uhkelt oma töönurgaks nimetas, vanal ärakriibitud lauarondil, mis oli täis juhtmejuppe, patareisid, väikesi elektripirne ja kus oli veel käsitsi valmistatud kristallikomplekt, mis ei olnud kunagi töötanud. Ka bakeliitraadiot ei olnud ta seni tööle saanud, aga kui mõelda, siis läks see tal enamiku asjadega nii.
Ta magamistoa laes rippusid nööri otsas kolm kergelt väändunud metallist lennukimudelit. Iga võhik oleks täheldanud, et nende valmistaja on äärmiselt püüdlik ja hoolas, aga ei oska sealjuures lennukimudeleid teha. Ta ise oli nende üle koletu uhke, isegi Spitfire’i üle, kuigi selle tiivad olid päris valesti küljes.
Ta lükkas prillid ninale tagasi, kõõritas pistikut ja pani kruvikeeraja käest.
Seekord olid ta lootused kõrgele kruvitud; ta oli hoolega jälginud kõiki pistikuvahetamise õpetusi, mis olid kirjas raamatu „Poiste praktilise elektroonika käsiraamat ning 101 ohutut ja arendavat asja, mida elektriga teha saab” viiendal leheküljel. Ta oli ühendanud õiget värvi juhtmed õigete otstega, kontrollinud kaitset ja siis kõik kokku tagasi kruvinud. Seni oli kõik kenasti sujunud.
Ta pistis pistiku kontakti. Siis lülitas ta kontakti sisse.
Kõik tuled majas kustusid.
Newton säras uhkusest. Tal hakkas juba paremini minema. Viimane kord oli ta pimendanud kogu Dorkingi ning elektrikompanii mees oli emaga rääkimas käinud.
Tema armastus elektriliste riistade vastu oli kirglik ja ühepoolne. Koolis oli neil arvuti ja pool tosinat õpihimulist last jäid pärast tunde koolimajja, et perfokaartidega hookuspookusi teha. Kui arvuti eest vastutav õpetaja viimaks rahuldas Newtoni palve nendega ühineda, õnnestus tal masinasse sööta üksainuke tilluke kaart. Arvuti neelas selle alla ja lämbus seepeale.
Newton oli kindel, et tulevik on arvutite päralt, ja ta plaanis selle saabumist oodata uue tehnoloogia loojate esirinnas.
Tulevikul oli selle kohta oma arvamus. See kõik oli Raamatus kirjas.
•
Adam, mõtles Mr. Young. Ta lausus seda valjusti, et kuulata nime kõla. „Adam.” Hmmm…
Ta silmitses Peavaenlase, Kuningate Hävitaja, Põhjatu Mülka Ingli, Suure Elaja, Keda Nimetatakse Draakoniks, Selle Maailma Valitseja, Valede Isa, Saatana Sigitise, Pimeduse Isanda heledaid juukseid.
„Teate, ta näeb tõesti pisut Aadama moodi välja,” sõnas ta mõne aja pärast.
•
See ei olnud pime ja tormine öö.
Pime ja tormine öö saabus alles kahe päeva pärast, neli tundi pärast seda, kui nii Mrs. Dowling kui Mrs. Young neile omistatud lastega kloostrihaiglast lahkusid. See öö tuli iseäranis pime ja tormine ning kohe pärast keskööd, kui torm oma haripunkti saavutas, sähvatas välk ja tabas Latatarade Ordu kloostrihoonet, süüdates põlema käärkambri katuse.
Keegi vigastada ei saanud, kuid tuli möllas tunde ja tegi määratut kahju.
Isik, kes selles kõiges süüdi oli, varitses lähedasel künkal ja silmitses tulekahju. Pikk, kõhn ja pealekauba põrguhertsog; see oli viimane asi, mis enne madalamatele tasanditele siirdumist tegemist tahtis, ja ta oli sellega ühele poole saanud.
Kõik muu võis ta südamerahus Crowley hooleks jätta.
Hastur läks koju.
•
Vormiliselt
