Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat - Susan Mallery страница 3

Magus lepitus. Keyesi õed, III raamat - Susan Mallery

Скачать книгу

probleeme sellest uksest sissetungimisega. Naine neelatas, et jagu saada äkilisest jäikustundest kehas, tuletades endale meelde, et kõigest hoolimata tuleb jätkata hingamist, ja vajutas kella.

      Kusagil sügaval maja sisemuses kõlas helin. Jesse ootas, teades, et läheb tükk aega, kuni keegi jõuab läbi terve maja tulla. Ta luges kümneni, siis kahekümneni. Kas ta peaks uuesti helistama? Oli pool kümme laupäeva hommikul. Ta oli lootnud, et Matt on kodus. Muidugi oli tuhat paika, kus mees võib viibida. Spordisaal, töökabinet, võib-olla mõne sõbra maja. See võis olla ka naissõber. Selles, et Matt võiks olla toidupoes, Jesse kahtles, sest mees oli...

      Eesuks avanes. Jesse võttis end kokku, et taas Matti näha, kuid leidis end otsa vaatamas pikale saledale punapeale, kel oli seljas väga lühike ja seksikas öösärk ning ilmselt muud mitte midagi.

      Naine oli veidi üle kahekümnene ja äraütlemata kaunis. Ta silmad olid suured, tumerohelised ja ääristatud muinasjutuliste ripsmetega. Tema nahk oli kreemjas, rinnad lae poole kikkis ja suur suu oli täiuslikult mossis.

      „Ma...att,” kiunus ta, venitades mehe nime kahe silbi pikkuseks. „Üks asi on see, kui sa aina räägid, et meie suhe pole sulle ainus. Ma lepin sellega. Mulle see ei meeldi, kuid ma lepin sellega. Aga et üks neist ilmub siia minu päeval? See lihtsalt ei sobi.”

      Jesse polnud sellist hetke ette kujutanud. Kui ta seda oleks teinud, siis oleks ta taibanud, et on täiesti võimalik, et ust tuleb avama mõni naine. Sellest oli möödas juba viis aastat – muidugi oli Matti elu muutunud. Võib-olla isegi mitu korda.

      „Mina pole kohtamist kokku leppinud,” sõnas Jesse kiiresti, soovides, et oleks tol hommikul pühendanud rohkem aega oma välimusele. Ta polnud teinud muud kui vaid duši all käinud, endale niisutuskreemi ja ripsmevärvi peale pannud ning lasknud oma pikkadel sirgetel juustel õhu käes ära kuivada.

      Punapea kortsutas kulmu. „Ma...att!”

      Uks avanes laiemalt ja Jesse astus instinktiivselt sammu tagasi, kuigi meetrine vahemaa poleks suutnud vähendada seda mõju, mida talle avaldas Matti nägemine.

      Mees oli just nii pikk, nagu Jesse mäletas, kuid ta oli muutunud jõulisemaks. Lühikeste varrukatega, eest lahtine särk oli vajunud kulunud teksadele. Jesse nägi tema lihaselist rinda ja selle musti karvu.

      Naise pilk tõusis mehe näole, silmadele, mis olid nii poja silmade moodi. Äratundmine tõmbas ta kõhu krampi, sundides naist mõistma, et hoolimata lahus veedetud aastatest igatses ta ikka veel tolle mehe järele. Võib-olla oli põhjus selles, et kuna Gabe oli kogu aeg Jesse’i lähedal, siis ei suutnud naine kuidagi Matti unustada.

      Matt oli alati olnud võimekas ning viimase viie aasta jooksul oli ta oma võimeid ära kasutanud. Temast õhkus jõudu ja eneseusaldust. Ta oli sedasorti mees, kes sundis naisi mõtlema, milline ta on ja kuidas nemad ise võiksid koos temaga olla.

      „Jesse.”

      Matt hääldas seda nime rahulikult, nagu polekski ta naist nähes üllatunud, nagu oleksid nad alles möödunud nädalal kokku puutunud.

      „Tere, Matt.”

      Punapea pani käed puusa. „Minge ära. Kõtt!”

      Kõtt? Jesse varjas naeratust. Kas see on parim, mida too naine suudab?

      „Oota mind köögis, Electra,” ütles Matt, pilku Jesse’ilt pööramata. „Sellega ei lähe kaua.”

      „Ma ei lähe kuhugi. Kes see on, Matt?”

      Electra? Kas naise nimi on Electra? Kas tal on ka kuldne lasso ja lendav hobune nagu populaarses samanimelises koomiksis?

      „Oota mind köögis,” kordas mees kurjal häälel.

      Punapea kõmpis minema. Matt ootas, kuni naine oli kadunud, enne kui tagasi astus.

      „Tule sisse,” ütles ta.

      Jesse astus majja.

      Hetke jooksul tajus ta avarust, märkas, kui palju on kasutatud puud ning millised uskumatud vaated avanevad järvele ja Seattle’i kaugele siluetile. Siis pöördus ta Matti poole ja tõmbas hinge.

      „Anna andeks, et tulin ilma ette teatamata. Olen püüdnud helistada.”

      „Kas tõesti?”

      Mehe pilk oli sama sügav, kui Jesse mäletas, kuid palju raskemini mõistetav. Tal polnud aimugi, mida mees mõtles. Kas ta oli häiritud? Pahane? Või oli Jesse lihtsalt üks naine, keda ta kunagi oli tundnud, keegi, kes ei lasknud teda hommikukohvi jooma?

      Mehe nägemine viis Jesse’i tasakaalust välja – teda valdav tunne oli kummaline kombinatsioon tuttavast ja võõrast. Viimasel korral, kui nad selles ruumis viibisid, oli mees olnud nii vihane, nii solvunud. Ta oli Jesse’it rünnanud, et teda hävitada, ja see oli tal õnnestunud.

      „Kas sa minu sõnumeid kätte ei saanud?” küsis naine, olles veendunud, et need olid meheni jõudnud.

      „Mida sa tahad, Jesse? Sellest on palju aega möödas. Miks sa nüüd tulid?”

      Niipalju siis väikesest lobisemisest, mõtles Jesse, tundes end äkitselt kohmaka ja närvilisena. Kas nad poleks võinud alustada mõne lihtsama küsimusega, nagu näiteks: „Kuidas läheb?”

      Ta oleks võinud rääkida tuhandest asjast, tuua tuhat vabandust või selgitust. Ükski neist ei tundunud olevat tähtis.

      Jesse avas rahakoti, tõmbas pildid välja ja ulatas need siis mehele.

      „Viis aastat tagasi rääkisin sulle, et olen rase ja et sina oled isa. Sa ei uskunud mind, isegi siis mitte, kui ütlesin, et DNA-proov tõendaks seda. Nüüd on poiss nelja-aastane ja küsib sinu järele. Ta tahab sind tundma õppida. Loodan, et on möödunud küllalt palju aega selleks, et ka sina seda tahaksid.”

      Naine tahtis edasi rääkida, selgitada, end kaitsta. Selle asemel sundis ta end huuli kokku suruma ja vait jääma.

      Matt võttis fotod ja laskis neil sõrmede vahelt läbi libiseda. Kõigepealt ei näinud ta muud kui ainult poisikest. Poisikest, kes naeris ja naeratas kaamerasse. Naise sõnad ei tähendanud talle midagi. Laps? Ta teadis, et Jesse oli rase. Tema laps? Võimatu. Ta oli keeldunud seda uskumast tookord ega uskunud seda ikka veel. Jesse oli tagasi tulnud, sest mees oli edukas ja naine tahtis endale tükki sellest pirukast. Muud midagi.

      Peaaegu vastu tahtmist vaatas ta pildid veel kord läbi ning siis veel kolmandat korda, märgates, et põngerjas nägi välja peaaegu tuttav. Tema silmis oli midagi, mis...

      Siis nägi mees seda. Sarnaseid jooni. Lõua kaarjoon peegeldus talle vastu igal hommikul, kui ta habet ajas. Silmade kuju. Ta tundis ära osakesi iseendast, viiteid oma emale.

      „Mida see tähendab?” urises ta.

      Tema laps? Tema laps?

      „Poisi nimi on Gabe,” ütles Jesse vaikselt. „Gabriel. Ta on neli aastat vana ja tõesti tore laps. Ta on tark ja lõbus ning tal on palju sõpru. Ta on tugev matemaatikas ja see on vist päritud sinult.”

      Matt ei suutnud naise sõnadele keskenduda. Need valgusid temast üle nagu vihm, ilma mingi tähenduseta,

Скачать книгу