kokkulepitud aega. Mis veelgi ebaharilikum – tegelikult võttis ta seda muutumisprojekti entusiastlikult. Ta ei mäletanud, millal teda viimast korda miski oli erutanud. Kuigi, kui ta Mattile helistas, et nende kohtumist kindlaks määrata, polnud poisi häälest kostnud erilist põnevust. Siiski oli ta nõustunud Jesse’iga kohtuma.
Viie minuti pärast astus noormees Starbucksi. Ta oli riides just niisama halvasti, kui sel esimesel korral, mil Jesse teda nägi. Mis suhe tal küll oli nende liiga lühikeste teksadega? Ja taskuklappidega? Need peavad kaduma kõigepealt.
Poiss viipas talle ja läks leti juurde, et midagi tellida. Jesse’i telefon helises.
Ta haaras selle kätte. „Halloo?”
„Hei, tibi. Andrew. Kas täna õhtul?”
„Andrew, kas sulle pole kunagi pähe tulnud, et su päev edeneks paremini, kui sa kasutaksid tegusõnu?” Tüdruk tõstis pilgu ja naeratas, kui Matt tema juurde astus. „Mul läheb vaid sekund,” sosistas ta.
„Mul pole tegusõnu vaja, tibi. Mul on vajalik varustus. Nii et kas oleme kokku leppinud või kuidas? On üks labrakas. Läheme koos sinna, tuleme tagasi siia. Kõigil on kasud sees.”
Ohoo – peaaegu terve vestlus. „Ahvatlev, kuid jääb ära,” sõnas Jesse. Seekord polnud tal mingit tuju ei Andrew’ ega tema „varustuse” jaoks, nagu poiss nimetas oma peenist. Mis oli Jesse’i meelest veidi parem, kui nimetada seda Andrew juunioriks.
„Kaotaja oled sina.”
„Kindlasti kahetsen seda mitu nädalat ühtejutti. Nägemiseni.” Ta pani telefoni ära. „Anna andeks. Lülitan ametlikult oma telefoni välja. Enam ei sega meid keegi.”
Matt istus teisele poole lauda. „Kas ka sinu poiss-sõber mitte?”
„Kas sa küsid või teed teatavaks?”
„Too eelmine tüüp oli Zeke. See oli Andrew.”
„Sa oled tähelepanelik. Suurepärane omadus. Ja vastus on ei, kumbki neist pole mu poiss-sõber. Ma ei võta seda nii tõsiselt.” Mis mõte sel oleks? Ta polnud kunagi kohanud kedagi, kellega oleks tahtnud kohtuda rohkem kui vaid paar korda.
„Huvitav. Miks siis mitte?”
Tüdruk vaatas tema tumedatesse silmadesse. „Ära sekundikski kujutle, et esitades küsimusi minu enda kohta, suudad sa panna mind unustama, milleks me siin oleme.”
Poiss kehitas õlgu. „Proovida on ikka mõtet.”
„Mh-mh. Lähme edasi. Täna peame võtma läbi hulga materjali.” Jesse tegi pausi, et muljet avaldada. „Olen koostanud plaani.”
Matt rüüpas jooki ja vaatas silmi pilgutades talle otsa.
Tüdruk ei lasknud end segada poisipoolse toetuse puudumisest. „Esiteks on mul mõned küsimused. Millega sa endale elatist teenid? Kas tegeled arvutitega?”
Matt noogutas. „Programmeerimisega. Töötan üsna palju mängudega. Microsoftis.”
„Seda ma arvasin. Kas sul hobisid on?”
Poiss jäi korraks mõttesse. „Arvutid ja mängud.”
„Muud mitte midagi?”
„Võib-olla filmid.”
See tähendas, et mitte midagi, kuid Jesse pidi rutuga midagi välja mõtlema. „Kas oled näinud filmi „Kuidas mehest kümne päeva jooksul ilma jääda?” See tuli välja möödunud nädalal.”
Poiss raputas pead.
„Mine seda vaatama,” käskis Jesse ja koputas siis tema ette lauale. „Sa peaksid märkmeid tegema. Sa saad koduse ülesande.”
„Misasja?”
„Sul on paljugi õppida. Pead end pingutama. Kas oled sellega nõus või ei ole?”
Matt kõhkles hetke. „Nõus,” vastas ta, kuigi see väljavaade ei paistnud teda kuigi palju erutavat.
Jesse andis talle paar paberilehte. Matt kirjutas filmi pealkirja kohusetundlikult üles.
„Sinu korteriga tegeleme hiljem. Täna tahan rääkida kultuuriküsimustest ja sinu garderoobist.”
„Mul pole korterit.”
Jesse pilgutas silmi. „Kuidas palun?”
„Elan kodus. Koos emaga.” Noormees lükkas prillid laubale. „Enne kui sa midagi ütled – see on tõesti mõnus elamine. Paljud poisid elavad kodus. See on mugav.”
Heldeke. Olukord oli hullem, kui Jesse arvas. „Kui vana sa oled?”
„Kakskümmend neli.”
„Oleks vist nagu aeg tiibu sirutada. Mis mõtet on leida endale tüdruk, kui sul pole teda kuhugi viia?” Ta märkis selle üles. „Nagu ma ütlesin, on see õpingute kõrgema astme jaoks.”
„Kus sina elad?”
Jesse jäi talle otsa vaatama ja hakkas naerma. „Koos õega.”
Poiss nägi välja endaga rahulolev. „No näed siis.”
„Mina pole mees.”
„Mis sellest?”
„Saan aru. Aga kõigepealt pead sa välja kolima.” Jesse tuhnis seljakotis ja tõmbas välja paki ajakirju. „People on nädalakiri. Telli see endale. Cosmo ning Car and Driver on kuukirjad. In Style samuti. Loe neid. Nende kohta tuleb kontrolltöö.”
Matt tegi grimassi. „Need on naisteajakirjad, välja arvatud see, mis autode kohta käib, ja autod mind ei huvita.”
„Need on kultuuriõpikud. Ajakirjas In Style on suurepärane rubriik meeste kohta, kes riietuvad hästi. Seal on ka palju pilte ilusatest naistest. Sulle need meeldivad. People hoiab sind kursis uudistega prominentide kohta, kellest sina võib-olla ei hooli, kuid vähemalt tunned sa ära mõned neist nimedest, kellest inimesed räägivad. Autoajakiri teeb sind voolujoonelisemaks ja Cosmo on kõigi veidi üle kahekümneste naiste seltsiline. Mõtle sellest kui vaenlase mänguplaanist.” Ta lükkas ajakirjad Matti poole.
„Järgmine punkt,” jätkas Jesse. „Televisioon.”
„Ma ei vaata seda kuigi palju.”
„Sa hakkad vaatama „Ameerika Iidolit” ja „Gilmore’i tüdrukuid”. „Gilmore’i tüdrukute” vanu episoode saad iga päev näha Perekonnakanalil. Salvesta need ja vaata, kui sul on vaba aega. See õpetab sind, kuidas naisega tuleb rääkida, või vähemalt, kuidas naised kujutavad ette, et mehed nendega räägivad. Tegevus toimub seal kiiresti, see on lõbus ja seal on palju vihjeid. „Ameerika Iidol” on kõige populaarsem tele-show. Tunne asja vastu huvi. Aruta seda töökaaslastega.”
„Seda, kuidas naistega rääkida, ei saa õppida televiisorist,” sõnas Matt.
„Kust sa seda tead?
