juures mugavalt. Järgmine punkt on šoppamine. Sa pead hankima endale mõned uued rõivaesemed.”
Matt heitis endale pilgu. „Mis mu riietel viga on?”
„Kui palju sul aega on? Pole viga. Kõike annab parandada. Tegelikult olen ma rohkem mures prillide pärast.”
Matt põrnitses teda. „Ma ei saa kontaktläätsi kasutada.”
„Kas oled mõelnud LASIK-operatsioonile?”
„Ei.”
„Vaata Internetist järele. Sul on väga ilusad silmad. Kena oleks, kui saaksime neid näha. Nii et mida sa arvad Marineride võimalustest sel hooajal?”
Poisi pilk oli tühi. „See on pesapall, eks?”
Jesse ägas. „Jah. Sel hooajal jälgi nende mänge. Pane see oma koduülesannete juurde kirja.”
Matt lükkas tooli eemale ja tõusis püsti. „See on tobe. Ma ei tea, miks sa sellega vaeva näed. Unusta ära.”
Jesse tõusis ja haaras tal käsivarrest. Poiss oli temast palju pikem ja väga lihaseline. See oli hea. „Matt, ära tee seda. Tean, et see näib sulle ülejõukäivana, kuid kui me suuremad asjad korda saame, siis pole asi enam nii hull. Sulle võib see meeldimagi hakata. Kas sa ei taha leida endale kedagi erilist?”
„Vist mitte nii kangesti.”
„Sa ei mõtle ju niimoodi.”
„Miks sa seda teed?” küsis poiss. „Mis kasu sinul sellest on?”
„Ma naudin seda,” tunnistas Jesse. „Mulle meeldib sinust mõelda. See on lihtsam kui iseendast mõelda.”
„Miks?”
„Sellepärast, et ma olen omadega paigale takerdunud.” Tal polnud karjääri ega midagi, mis eemaltki vaadates oleks sarnanenud eesmärgi või sihiga. Ta vahetas mehi nii tihti, kui enamik naisi vahetab püksikuid ning polnud selle üle kaugeltki uhke.
Poisil oli üllatunud ilme. „Sina ise oled ju see, kes kangesti hindab muutusi.”
„Kes oskab, see teeb. Kes ei oska, see õpetab.”
Poiss silmitses teda korraks tähelepanelikult. „Sa põikled kõrvale.”
„Mõnikord küll.”
„Miks?”
Huvitav küsimus. „Sellepärast, et mulle sugugi alati ei meeldi see, keda ma endast kujutan,” tunnistas tüdruk. „Sellepärast, et ma ei tea, kuidas ise muutuda, kuid näen täpselt, kuidas sind muuta. Mu enesetunne paraneb, kui saan midagi ette võtta.”
„See oli ausalt öeldud.”
„Tean. See üllatas mind ennastki.” Ta ootas, kuni Matt istet võttis. „Anna mulle üks kuu. Tee kuu aja jooksul nii, nagu mina ütlen. Kui sulle muutused ei meeldi, siis võid tagasi pöörduda oma vana elu juurde ja kõik on nii, nagu midagi poleks juhtunud.”
„Siis mitte, kui ma lähen LASIK-operatsioonile.”
„Kas see oleks halb?”
„Vist mitte.”
„Sa pead mind usaldama,” ütles Jesse poisile. „Tahan, et sul sellest kasu oleks.” Sellepärast, et kui Mattil sellest kasu on, siis toimib see ehk ka Jesse’i puhul. Vähemalt teoorias on see nii.
Kümme päeva hiljem Kirklandis „Oliiviaia” kohviku ees pidi Jesse peaaegu pingilt maha kukkuma. Ta tõusis püsti ja osutas sõrmega.
„Kes sa oled?” küsis ta.
Tema ette astudes muheles Matt laialt. „Sina ütlesid mulle, milliseid riideid osta. See ei peaks sind üllatama.”
„Nad paistavad sinu seljas välja paremad, kui mulle meelde jäi,” pomises tüdruk, näidates Mattile käeliigutusega, et ta aeglaselt ümber pööraks.
Oli üllatav, mida saab korda saata, kui on veidi aega ja krediitkaardil paar tuhat dollarit. Poiss oli pealaest jalatallani teistsuguseks muutunud. Kaheksakümnedollariline juukselõikus ühes peenemas Bellevue juuksurisalongis oli olnud vaid algus. Liiga lühikesed teksad, tenniskingad ja taskuklappidega friigisärk olid kadunud. Selle asemel oli Mattil seljas kahvatusinine eest nööbitav särk ning jalas rätsepapüksid, mis tõid esile tema saledad puusad ja üllatavalt seksika tagumiku. Jesse oli õrritanud teda ostma nahkmokassiine, mis maksid peaaegu nelisada dollarit, kuid olid väärt iga senti sellest hinnast.
Peamine muutus seisnes aga selles, milline nägi Matt välja ilma prillideta.
Tal olid mehelikud näojooned ja kindlajooneline lõug, mida Jesse polnud kunagi varem tähele pannud. Poisi silmad olid isegi ilusamad, kui Jesse oli ette kujutanud, ning tema suu... kas see oli alati olnud nii seksikas ja naeratus kergelt viltune?
„Sa näed välja suurepärane,” ütles ta Mattile, õigupoolest tundes sisemuses kerget kihelust. „Tõeliselt seksikas. Ohoo!”
Poiss punastas kergelt. „Sina ise näed ka kena välja.”
Selle märkuse peale nipsutas Jesse vaid ükskõikselt sõrmi. Tema väljanägemisel polnud tähtsust. Asi oli Mattis.
Ettekandja tuli tagasi ja tegi ettepaneku, et juhatab nad istuma. Jesse märkas, kuidas naine neid laua juurde juhatades Matti silmitses.
„Kas sa seda nägid?” küsis ta vaiksel häälel, kui nad olid oma kohtadele istunud. „Ta oli sinust täitsa sisse võetud.”
Matt punastas. „Sa ainult ütled nii.”
„Mina seda ei arva. Kui ma kohe praegu püsti tõuseksin ja tualetti läheksin, siis ründaks ta sind jalamaid.”
Poiss nägi välja pigem närviline kui põnevil. „Sa ju ei lähe ära, ega?”
Tüdruk naeris. „Võib-olla järgmisel korral. Kõigepealt pead sa tähelepanuga ära harjuma, siis saad hakata seda nautima.” Ta ei pööranud menüüle tähelepanu, vaid kummardus Matti poole. „Nii et räägi mulle. Mis töö juures uudist on?”
„Korraldame uue mängu jaoks ajurünnakuid. See toetub tõesti väga edumeelsele teooriale, kuid...” Ta jäi vait, kui Jesse laskis pea lauale vajuda ja oigas. „Mis on?”
„Kas ma näen välja sedamoodi, nagu hooliksin mängudeteooriast?”
„Ei, aga sa ju küsisid.”
„Ma küsisin, mis töö juures uudist on. See käib inimeste kohta.”
„Oh.” Matt tõstis käe näo juurde, nagu kavatseks prille laubale lükata, seejärel laskis käel sülle vajuda. „Seal on teistmoodi.”
Jesse ajas end sirgu. „Mismoodi?”
„Inimesed räägivad minuga.”
Tüdruk naeratas, mõistes, et poiss
