sa kutsusid teda endaga välja?”
„Mida? Ei.” Poiss nägi välja šokeeritud. „Ma ei saanud seda teha. Ta oli, tead ju, vanem.”
Jesse kergitas kulme. „Kui palju vanem?”
„Ehk viis või kuus aastat. Ma ei paku talle huvi.”
„Oh, kullake, sul on naiste kohta veel nii palju õppida. Sa oled pikk, sul on suurepärane keha, sa näed hea välja. Sul on mõnus töökoht, sa oled põhiliselt sümpaatne, tore ja tark. Mis on siin sellist, mis ei peaks meeldima?”
Poiss punastas. „See ei käi minu kohta.”
„See käib täpselt sinu kohta. See kõik oli kogu aeg olemas, lihtsalt taskuklapi taga peidus.” Jesse tõmbas silmad pilukile. „Ma käskisin sul kõik need välja visata. Kas viskasid?”
Poiss pööritas silmi. „Jah. Ütlesin ju, et viskasin.”
„Hästi.”
Jesse’i mobiiltelefon helises. Ta tõmbas selle kotist välja ja vaatas ekraani.
„Kas Andrew või Zeke?” päris Matt.
„Joe.” Jesse lülitas telefoni välja. „Vabandust.”
Matt uuris teda. „Kui palju neid mehi on?”
See polnud küsimus, millele Jesse tahtnuks vastata. „See pole kuigi huvitav teema.”
„Minu jaoks on see huvitav.”
„Käin kohtamas, kuid ei võta seda tõsiselt. See pole oluline.”
„Sa käid paljude meestega kohtamas?”
„Muidugi. See on lihtne. Neid on kõikjal.” Ning meeste ahvatlemine ei kujutanud endast mingit väljakutset. Tema muide polnud huvitatud sellest, et neid pikema aja jooksul enda läheduses hoida.
Ilmus kelner. Jesse tundis kergendust, et nende vestlus katkestati. Tema isiklikust elust rääkimine oleks teda vaid kurvastanud ja oleks pannud poisi mõtlema, et ta on...
Milline? Litsakas? Kas just nii ei nimetanud teda õde? Lõpeta Nicole’i peale mõtlemine, käsutas Jesse end ja avas menüü.
Matt ootas, kuni tüdruk oli esimesena tellimuse esitanud ja siis luges ette oma tellimuse, kuhu kuulus isegi klaas veini.
„Väga ladus,” ütles tüdruk, kui nad olid üksi jäänud. „Klaas veini on väga hea mõte. Tead, me võiksime mõnikord minna Chateau St. Michelle’i veinikeldrisse. Seal saab veine proovida. Sa saaksid harjutada, kuidas end snoobi moodi ülal pidada.”
Poiss naeris. „Sa tahad, et ma oleksin snoob?”
„Iial ei või teada, millal seda vaja võib minna.”
Kelner tõi neile joogid. Jesse segas oma jääteed. „Sa oled mitmes mõttes tugevasti muutunud. Kuidas sa end tunned?”
„Sul ei õnnestu panna mind oma tunnetest rääkima,” kostis Matt. „See on meestejutt.”
„Hea vastus.”
„Kas sa mängid minuga?”
„Võib-olla natukene.”
„Tulen sellega toime.”
Matti hääles oli vaikne enesekindlus, mida Jesse polnud varem kuulnud. See sobis kokku sirge seljaga ja sellega, kuidas poiss talle otse silma vaatas.
Ikka veel Jesse’ile silma vaadates lisas Matt: „Milline on su enda lugu? Tean, et tegelikult pole sa elustiili kujundaja. Kes sa oled ja mida teed siis, kui sa parajasti ei sunni mind kaubanduskeskusse minema?”
Vähemalt me ei räägi minu isiklikust elust, mõtles Jesse nina krimpsutades. Ega ülejäänud osa tema elust kah palju parem polnud. „Siin pole suurt midagi rääkida. Töötan pagaritöökojas, mis kuulub mulle ja mu õele. Minu osa on küll seni investeerimisfondis, kuni saan kahekümne viie aastaseks. Mulle seal töötamine kuigi hästi ei meeldi, kuid põhjuseks on pigem see, et ma ei saa Nicole’iga läbi.”
„Miks te ei saa omavahel läbi?”
Jesse mõtles, kui palju poisile rääkida. „Mul on ka teine õde, Claire. Ta mängib klaverit ja on päris kuulus. Ta läks maailmareisile kohe pärast minu sündi ja sellepärast ma teda õigupoolest ei tunne. Kui olin kuueaastane, siis läks ema minema, et olla koos Claire’iga, ja Nicole jäi mind kasvatama. Isast polnud palju abi. Minuga, nagu öeldakse, oli kõvasti tegemist. Nicole arvab, et ma ajan kõik alati vussi, ja mina arvan, et tema on siin lääneosariikides kõige suurem mõrd. Nagu näiteks pagaritöökoja puhul. Olen palunud, et ta ostaks minu osa välja, et ma saaksin lihtsalt ära minna, aga tema pole nõus.”
„Mida sa rahaga peale hakkaksid?”
„Pole aimugi.”
„Võib-olla sellepärast ta seda sulle ei annagi.”
Jesse naeratas. „Kui sa tahad olla arukas, siis me ei peaks sellest rääkima.”
„Vabandust.”
„Pole viga. Aitab juba minust. Tean, et sa elad koos emaga. Kus su isa on? Kas nad on lahutatud?”
„Nad polnudki abielus. Ema ei räägi temast kunagi. Oleme alati olnud kahekesi. Ta töötas väga kõvasti, kui ma olin väike. Rahaga oli kitsas. Ta tegi minu jaoks kõik.”
See kõlas kuidagi hirmutavalt, ehkki Jesse mõtles, et ei hakka selle üle otsustama enne, kui teab kõiki fakte. „Ta tundub olevat hea inimene.”
„Enamasti ongi. Tal polnud sellest midagi, et ma olen arvutihull. Ta ei käinud mulle kunagi peale, et ma õue läheksin, ega muretsenud sellepärast, et mul pole palju sõpru. Ta ütles ikka, et minust tuleb see, mis mulle on määratud ja et ei pea närveerima, kui asjad pole just nii, nagu ma tahaksin, et nad praegu oleksid.”
„Väga tore temast,” sõnas Jesse.
„Kui olin viieteistkümneaastane, siis ajas üks arvutimäng, mida ma mängisin, mind tõeliselt vihale. Murdsin nende süsteemi sisse, pääsesin koodi juurde ja kirjutasin selle ümber. Siis viisin tolle uue versiooni firmasse. Nad ostsid mult sellele mängu litsentsi. Siis läks meie rahaline olukord paremaks.”
Jesse vaatas talle otsa. „Sa müüsid oma arvutimängule litsentsi, kui olid viieteistkümneaastane?”
Poiss noogutas.
„Kas suure summa eest?”
„Paar miljonit aastas.”
Kui Jesse oleks parajasti kohvi rüübanud, siis oleks ta selle kätte lämbunud. „Tähendab, sa oled rikas.”
„Vist küll. Ma ei mõtle sellest kuigi palju.”
„Sa oled rikas ja su taskud on klappidega?”
„Lõpeta nendest rääkimine.
