„Ma rääkisin. Sa keeldusid mind uskumast, kas mäletad? Sinu sõnad olid täpselt sellised, et sind ei huvita, kas ma olen sinust rase. Sa ei tahtnud koos minuga last saada.” Naine ajas selja sirgu. „Ta tahab sind tundma õppida, Matt. Ta tahab oma isa tundma õppida. Sellepärast olen ma siin. Sellepärast, et see on Gabe’i jaoks tähtis.”
Jesse’ile endale see aga tähtis polnud. Tal polnud vaja seda öeldagi – mees juba teadis, et see nii on.
Ta sirutas fotod naisele tagasi, kuid too raputas pead. „Jäta endale. Ma tean, et seda on raske mõista. Meil on vaja rääkida ja sina pead Gabe’iga kohtuma. Muidugi siis, kui sa seda üldse tahad.”
Mees noogutas, sest oli liiga raevunud, et rääkida.
„Minu mobiiltelefoni number on esimese pildi tagaküljel. Helista mulle, kui valmis oled, ja me teeme mingi plaani.” Jesse kõhkles. „Mul on kõigest kahju. Tahtsin sinuga rääkida enne, kui siia tulen, aga ei saanud sind kätte. Ma ei püüdnud teda sinust eemal hoida. Asi on lihtsalt selles, et sa tegid mulle väga selgeks, kuivõrd ükspuha see sulle on.”
Siis pöördus Jesse minekule. Mees vaatas, kuidas ta eemaldus.
Miski tema sisemuses karjus, et ta peaks naisele järele minema, kuid ta ei vaevunud seda tegema. Naine võib ju ära joosta, kuid ta ei suuda peitu pugeda. Tema eest mitte. Nüüd mitte.
Matt sulges ukse ja suundus kabineti poole. Electra hõljus koridori.
„Kes see oli? Mida ta tahtis? Sa ometi ei kohtu temaga, ega, Matt? Ta ei näinud välja nagu sinu tüüp.”
Mees ei pööranud talle tähelepanu ja astus kabinetti. Sulgenud ukse, läks ta laua juurde ja istus. Ta laotas pildid lauale ja uuris neid ükshaaval.
Electra prõmmis uksele, kuid ei avanud seda. Mees kuulis midagi selle kohta, et Electra ähvardas ära minna. Ta ei viitsinud vastata.
Tal oli poeg. Enam kui neli aastat oli tal olnud poeg, aga ta polnud sellest midagi teadnud. Täpsemalt öeldes oli Jesse püüdnud talle enne Seattle’ist lahkumist selgeks teha, et laps on tema oma, kuid oli mõistnud, et mees ei usu teda. Igatahes mitte pärast seda, mis oli juhtunud. Naine oli teinud seda meelega.
Matt võttis telefoni ja valis selle mälust ühe numbri. „Heath, siin Matt. On sul minut aega?”
„Muidugi. Me läheme paadiga sõitma, aga mul on aega. Mis lahti?”
„Mul on probleem.”
Matt selgitas kiiresti, et ootamatult on välja ilmunud üks vana pruut koos nelja-aastase lapsega, keda naine väidab olevat tema oma.
„Kõigepealt peame isaduse tuvastama,” ütles jurist. „Kui tõenäoline on see, et sina osutud isaks?”
„See on minu laps.” Matt vaatas üksisilmi fotosid, vihates Jesse’it iga minutiga aina rohkem. Kuidas võis naine seda tema eest varjata?
„Mida sa siis tahad?” küsis Heath.
„Teha talle nii palju haiget kui võimalik.”
Teine peatükk
Viis aastat tagasi...
Jesse rüüpas latte’t ja luges Seattle Times’ist tööpakkumiskuulutusi. Rangelt öeldes ei otsinud ta tööd. Ühtki sellist tööd, mida ta oleks teha tahtnud, ta ei osanud, ja ükski neist töödest, mida ta oleks osanud, polnud parem tüütust tööst pagarifirmas. Nii et mis mõte oleks olnud tööd vahetada?
„Mõnel inimesel oleks vaja oma hoiakuid muuta,” pomises ta omaette, teades, et kui ta tunneb end hädavaresena, siis ei aita see olukorda parandada. Samuti ei aita teda see, kui ta tunneb end lõksupüütuna. Ometi näisid mõlemad tunded teda ähvardavalt kummitavat.
Asi on minu viimases tülis Nicole’iga, mõtles Jesse, kuigi õega tülitsemises polnud midagi uut. Võib-olla oli asi selles, et tema elul polnud üldse mingit suunda. Ta on kakskümmend kaks aastat vana. Ka tal ei peaks olema mingeid eesmärke? Mingeid plaane? Tegelikult ta lihtsalt triivis läbi elu, nagu oodates, et midagi juhtuks. Kui ta oleks kolledžisse jäänud, siis oleks ta nüüdseks selle juba lõpetanud. Selle asemel oli ta seal vastu pidanud vaid kaks nädalat, enne kui välja langes.
Ta voltis ajalehe kokku, ajas selja sirgu ja püüdis end innustada midagi tegema. Ta ei tohi lasta endal triivida. See pole tervislik ja muudab ta kibestunuks.
Jesse võttis lonksu lattet ja kaalus oma võimalusi. Enne kui ta jõudis otsustada, millist valida, astus Starbucksi üks noormees.
Jesse oli seal üsna sage külastaja ja teadis, et polnud toda noormeest varem näinud. Poiss oli pikk ja oleks olnud päris kena, kuid kõik tema juures oli kuidagi kummaline. Soeng oli tõeline jubedus, paksudest prilliklaasidest oli kohe näha, et tegemist on arvutifriigiga. Tema ruuduline lühikeste varrukatega särk oli liiga lai ja – tüdrukule pidi kohv peaaegu kurku kinni jääma – taskud käisid klapiga kinni. Mis veelgi hullem, teksad olid liiga lühikesed ning jalas olid tal valged sokid ja mingid lollakad tennised. Vaene poiss – ta nägi välja, nagu oleks teda riidesse pannud ema, kes temast suuremat ei hooli.
Jesse pidi juba jälle ajalehe juurde asuma, kui nägi, et poiss ajas selja sirgu žestiga, mis kõneles otsusekindlusest. Kohvi tellimine polnud nii raske ülesanne.
Tüdruk keeras end istmel ja nägi tagumise seina ääres oleva laua ääres kaht naist. Nad olid noored ja ilusad – just sellised, kes näevad välja nagu modellid ja käivad arvatavasti rokitähtedega kohtamas. Too poiss ei lähe ometi nende juurde, mõtles Jesse palavikuliselt. Mitte nende neidude juurde. Nad olid hoopis teisest klassist, nad olid hoopis teiselt reaalsustasandilt.
Jesse polnud igapäevaelus kunagi tajunud väljendi „kõndiv katastroof” tähendust, kuid nüüd tajus ta seda. Poiss astus nende poole, käed kergelt tõmblemas. Tema pilk näis kiinduvat vasakul pool istuvale brünetile. Jesse teadis, et sellest tuleb häving. Ta ise oleks vist pidanud lahkuma ja laskma poisil üksilduses kokku variseda. Kuid ta tundis, et ei suuda püsti tõusta ja lahkuda, seepärast tõmbas ta end toolil kössi ja valmistus õnnetust vastu võtma.
„Oo, kas Angie? Tere. Mina olen... ee... Matthew. Matt. Nägin sind möödunud nädalal, kui sind kampuses pildistati. Sattusin sinna juhuslikult.”
Tema hääl oli madal ja oleks võinud kõlada seksikalt, mõtles Jesse. Kui ta ainult ei pobiseks. See kostis nii ebakindlalt.
Angie vaatas noormehele viisakalt otsa, kuni see rääkis, kuid neiu sõbranna grimassitas pahaselt.
„Sa pead silmas Microsofti fotosid?” küsis Angie. „See oli lõbus.”
„Sa olid ilus,” pomises Matt, „selles valguses ja dekoratsioonide keskel ja ma mõtlesin, et ehk tahaksid kohvi juua või midagi ja see ei peaks isegi olema kohv, sest me võiks, ee, minna jalutama või, ee, ma ei tea...”
Tõmba hinge! Jesse püüdis poisile sisendada, et ta peaks pausi ja liigendaks jutu lauseteks. Hämmastaval kombel Angie isegi naeratas. Kas too friik tõepoolest saab tüdruku endale?
Matt aga ei märganud seda, sest jahvatas aina edasi.
„Või teha
