sa võtad, et ma põen?” tundsin end puudutatult.
Meka turtsatas. Ta ei hakanud midagi ütlema, kuid ma tajusin isegi läbi telefoni, mis nägu ta parajasti teeb.
„Hea küll,” andsin alla. „Põen jah. Ma ei saa lahti tundest, et käisin ennast lihtsalt lolliks tegemas. Kuigi…”
„Kuigi mida?”
„Tauno Reimann ütles mu „Gloria” kohta „muljetavaldav”.”
„Vau!” hüüatas Meka. Tal tundus olevat minu üle siiralt hea meel.
„Tauno ei ole mees, kes kiidusõnu niisama siia-sinna pilluks.” Meka oli hetke vait ja uuris siis: „Kuidas Anne ennast ülal pidas?”
Sain aru, et nukunäoga Lumekuninganna, kes oli mind saali juhatanud, oligi Anne, Concentuse esisopran. Meka oli tegelikult temast üsna sageli rääkinud, kuid alles nüüd oskasin jutu näoga kokku viia. Olin teda siiani ju ainult eemalt laval näinud.
„Ta tundus võib-olla natuke upsakas. Mis siis?”
Meka tõi kuuldavale naljaka nuhutuse, nagu oleks paha lõhna tundnud. „Ju tal oli siis hea päev. Ma olen ju rääkinud, milline diiva ta on. Kipub alati kõiki paika panema ja on natuke seda tüüpi, kes peab olema igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke. Tohutult kõrge enesehinnanguga. Kõige ilusam, kõige targem, kõige musikaalsem ja üldse kõige-kõige.”
„On siis ka või?” tundsin huvi. „Sa pole kunagi rääkinud, kas see tema ülikõrge enesehinnang on ka õigustatud.”
Meka ohkas. „Kuidas võtta. Laulab ta ju iseenesest hästi, kuigi ma ütleks, et ta hääl pole midagi erilist. Ma arvan, et esisopraniks on ta saanud lihtsalt seetõttu, et ta läheb oma tahtmistega läbi seina kui vaja, ja usu mind – neid tahtmisi tal jagub. Aga tal on soolode laulmiseks jube head närvid ja tema peale saab alati kindel olla. Minu jaoks puudub ta hääles maagia, see on sama külm nagu ta ise. Mõnele võib-olla meeldib, aga mina isiklikult eelistan soojemaid tämbreid.”
Vestlusesse tekkis väike paus ja mõtlesin, et oleks paras aeg lõpetada, kuid siis poetas Meka neutraalse tooniga: „Kuidas sulle Taunts siis meeldis?”
„Las ma arvan, Taunts on ilmselt Tauno Reimann?”
„Jep. Kas ta pole mitte jumalik?”
Mõtlesin Tauno Reimanni peale. Mees oli tõepoolest erakordselt nägus, aga mitte just esimeses nooruses. Huupi oleks võinud vanust pakkuda nii neljakümne viie ringis. Ta meenutas veidi Gerard Butlerit – sõbraliku olekuga, natuke habetunud, meelekohtadest hallinevad laines juuksed hooletult üle pea kammitud, kogu aeg kaval pilk silmis ja viltune seksikas naeratus suunurgas.
„Kas just jumalik, aga kobe on ta küll,” pidin tunnistama.
„Kobe?” hüüatas Meka. „See on küll väga mage sõna Tauntsi kirjeldamiseks. Ah kui sa teaks, kui tore ta on!”
Mind üllatas see intensiivsus, mis täiesti ootamatult Meka häälde sigines. „Kui sa nii ütled,” püüdsin teda naerdes lepitada.
„Ütlen jah,” oli Meka sõjakas. „Ta on nii… noh, saad aru küll!”
Olin äärmiselt hämmeldunud. Mis toimus?
„Sa tead ju mind,” üritas Meka naljatamisi oma tooni mahendada, „ükski selline kompu ei jäta mind külmaks.”
Ma ei osanud midagi öelda. Meka isiklik elu koosnes ohtrast flirdist ja valitud juhusuhetest. Ühtegi püsivat meest polnud ma tema elus näinud. Olin siiani arvanud, et Meka põhimõtetega sobivadki sellised vabameelsed ja lühiajalised sidemed. Ta ise tegi muidugi ka üsna palju selleks, et teised teaksid, kui kergelt ta armuasju võtab. Meka ja sügavad tunded ei oleks siiani mu sõnavaras kuidagi sünonüümid olnud. Nüüd aga puges hinge kahtluseuss. Me polnud küll kusagilt otsast seda teemat puudutanud, kuid miskipärast tekkis mul sisemine veendumus, et olgu Tauno Reimann nii kompu kui tahes, siin oli midagi enamat peidus.
„Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et me peame sellest lähemalt rääkima,” tegin nokkiva ettepaneku.
„Pole siin millestki rääkida,” viskas Meka. „Kuule, ma pean lõpetama. Tšau!”
Ja oligi kogu moos. Jäin nõutult telefoni jõllitama. Mis see siis nüüd oli?
Mekaga tutvusin Otsa kooli esimesel kursusel. Meka ehk Merilin Aus oli väga värvikas tegelane. Ta oli miniatuurne, veatu portselanjumega tütarlaps. Tema parema ninasõõrme küljes oli tilluke hõbedane neet ja süsimustad juuksed varjasid sensuaalsete sassis salkudena suurt osa ümarast näost, kus viltused pruunikasrohelised kassilikud silmad uudishimulikult ümbritsevat maailma piidlesid. Ta riided olid väga boheemlaslikud ja pärit üsna suure tõenäosusega Tartu kaltsukatest, kuid nende juures oli alati mingi kindel nüanss, mis oli omane ainult Mekale.
Ühel päeval minu esimese aasta algul Otsa koolis potsatas ta lihtsalt kooli kohvikus minu kõrvale niinimetatud lauljate lauda istuma ja hakkas sundimatult juttu vadistama, nagu oleks me ammused tuttavad. Loomulikult ajas see mind pisut segadusse. Kuid Mekaga oli nii lihtne rääkida, et mu tavapärane tagasihoidlikkus sulas ruttu. Peatselt hakkasin mõistma, et selline käitumine oli Mekale iseloomulik. Ta lihtsalt oligi spontaanne, energiline, absoluutselt kompleksivaba ja teda ei huvitanud kunagi, mida teised inimesed temast mõtlesid. Ta tegi seda, mis pähe kargas, ja just siis, kui see talle parasjagu pähe kargas. Alles hiljem sain teada, millise hinnaga see iseseisvus ja ükskõiksus teiste arvamuse vastu tulnud oli. On asju, mida on raske jagada ka parima sõbraga. Mina ju teadsin sellest nii mõndagi.
Mekaga suhtlemine mõjus mulle kuidagi vabastavalt. Olemuselt olime tegelikult täielikud vastandid. Meka oli kasvanud eripärases keskkonnas. Tema ema oli näitleja, isa kirjanik ja vanaema oli omal ajal olnud Vanemuises ooperisolist. Meka vanemate abielu oli olnud tormiline, tulvil kunstnikele omast kirge ja põlemist. Kui leek ühel hetkel otsa sai, polnud enam põhjust kokku jääda. Isegi Meka kaks nooremat venda, kes olid sündinud vastavalt viis ja kolm aastat enne vanemate lahkuminekut, ei suutnud liitu päästa. Meka ema jäi üksi kasvatama kolme last, kuid mõnes mõttes ei tundunud ta seda isegi märkavat, sest nende maja Supilinnas Herne tänavas oli kogu aeg rahvast täis ning Meka kasvas koos vendadega peaaegu nagu hipikommuunis. Meka lapsepõlves olid figureerinud kõik Tartu kuulsamad kultuuriinimesed, sest alalõpmata toimusid nende kodus kärarikkad boheemlaste koosviibimised ja luuleõhtud, millest tal ei keelatud osa võtta. Seetõttu oli Mekast sirgunud laia silmaringiga varaküps neiu, kelle jaoks endast vanemate kultuurikorüfeedega diskuteerimine oli elu loomulik osa.
Minu lapsepõlv oli olnud hoopis teistsuguse. Üksindus ja turvatunde puudumine olid märksõnad, mis olid mind saatnud nii kaua, kui end mäletasin. Mu isa oli olnud alkohoolik, kes purjus peaga muutus riiakaks ja vägivaldseks. Kasvasin pidevas teadmatuses, mida järgmine päev tuua võib. Kuna ma ei suutnud kontrollida seda, mis toimus kodus, siis püüdsin kontrollida kõike muud, millest võim üle käis, et elus oleks midagigi kindlat. Õppisin viitele, käitusin eeskujulikult, mängisin klaverit, laulsin mitmes kooris ja ansamblis ning olin igati tubli. Võib-olla isegi liiga tubli. Mekaga tutvumine näitas mulle, et on olemas ka sootuks teist laadi elu, ning see paelus mind tohutult. Küllap oli kusagil sügaval minu sees samuti peidus paras ports boheemlaslikkust, mis ootas lihtsalt oma aega. Meka kõrval õppisin end vähehaaval vabaks laskma ja lubama oma ellu pisut spontaansust. Just Meka eestvedamisel õppisime näiteks Hellas Hundis
