hõiget.
Piinlikkusest hõõgudes kõndisin tagasi.
Eirik seisis leti ääres ja pupsus naerda. Ega ta eesti keelt vist ei mõistnud, aga mõte oli selge. Pealegi on „dildo” üpris rahvusvaheline sõna. Oma väärikuse riismeid kokku kogudes võtsin letilt sekslelu ja pistsin ükskõikse ilmega käekotti. Seejärel suundusin taas oma lauda, mahlaklaas peos. Jõin selle ühe sõõmuga tühjaks.
Eirik ja ta sõbrad tellisid õlut ning tulid meie juurde. Nagu muuseas paigutas Eirik end minu kõrvale istuma.
„Niisiis,” alustas ta vestlust, „käid sa tihti ringi, kunstpeenis käekotis?”
Ahmisin õhku.
Eirik naeris nii, et pidi silmist pisaraid pühkima. „Vabandust! Ma olen kindel, et sellele on väga hea seletus.”
„Kusjuures ongi,” teatasin jahedalt.
Eirik vist mõistis, et oli mind solvanud. „Anna andeks! Kui ma sind täna esimest korda nägin, ei paistnud sa kusagilt otsast olevat selline tüdruk, kellel võiks dildo käekotist välja pudeneda. Palun ära pahanda, ma ei mõtle sellega midagi halba. Pigem vastupidi!”
Pidin tahtmatult muigama. „Tegelikult oli asi nii…” Seletasin talle, kuidas niisugune olukord üldse tekkis.
„Selge pilt,” muheles Eirik Meka poole vaadates. Samas jäi ta pilk pidama mu tühjal mahlaklaasil. „Kuule, sul on jook otsas. Kas võin sulle uue osta? Mida sa jood?”
„Ploomimahla,” kostsin vastuseks, kuid lisasin ruttu: „Aga ma vist ei taha rohkem. Olen täna juba nii palju mahla kaaninud, et enam ei jaksa.”
„Oled sa karsklane?” küsis Eirik imestunult.
Turtsatasin tema küsimuse peale. „Kaugel sellest, ma armastan hirmsasti punast veini. Ma lihtsalt täna ei joo, sest homme on vaja laulda ja alkohol ei mõju häälele hästi.”
„Selge,” muigas Eirik. „Nõrkusest punase veini vastu saan ma suurepäraselt aru. Sul on siis homme kontsert?”
„Noh… mitte just kontsert. Eksam.”
„Ahhaa, sa õpid laulmist? Ma arvasin, et töötad samas kohas, kus Joonase õde.”
„Veel mitte, aga alates uuest hooajast küll. Täna just sain teada. See oligi see sündmus, mille puhul oma põneva kingituse sain. Ma küll ei tea, kuidas need omavahel seotud peaksid olema – uus töökoht ja vibraator.”
Eirik puhkes taas naerma. Nüüd suutsin juba isegi selle peale muiata.
„Palju õnne! Kahju, et sa korralikult tähistada ei saa. Ma pean muidugi veinijoomist silmas,” kiirustas ta lisama.
„Homme on ju ka päev,” naeratasin, kahemõtteliselt kulmu kergitades.
„Kas sa kutsud mind kohtingule?” küsis Eirik tögavalt.
„Mida? Ei! Ma lihtsalt…”
„Sa ei kutsugi mind kohtingule?” surus mees dramaatiliselt käe oma südamele.
Punastasin juuksejuurteni.
Eirikul hakkas vist minust kahju. „Ma niisama kiusan. Kus sul see eksam on? Kas sinna tohib äkki kuulama tulla? Ma võtaks Beni ka kaasa, talle kulubki pisut kultuurset meelelahutust ära.”
Ta viipas oma heledapäise sõbra poole.
Olin nõutu. Mõte kahest taani kutist Muusikaakadeemia laulueksamil tundus pehmelt öeldes veider.
„See toimub Vanalinna Muusikamajas, siit mitte kuigi kaugel,” sõnasin silmi maha lüües.
„Ja mis kell?”
„Kell neli.”
„Väga hea, selleks ajaks saame kaineks küll. Saad sa mulle selle koha nime üles kirjutada, ma homme uurin täpsemalt järele, kus see asub.”
Ta koukis rahakoti vahelt mingi suvalise tšeki ja ma kritseldasin sinna: „Vanalinna Muusikamaja, 4 PM.”
Mulle tundus, et olime hullult palju minust rääkinud. Oleksin meelsasti tahtnud teada, millega Eirik ise tegeleb. Lõpuks võtsingi südame rindu ja küsisin.
„Ma olen mereväes meedik,” vastas ta lühidalt.
Mu silmad olid ilmselt nagu tõllarattad. „Sa oled arst?”
„Ei-ei. Või vähemalt mitte veel. Ma õpin arstiks. Aga olen läbinud piisavalt palju kursuseid, et meedikuna töötada. Ega nende mereväelastega polegi ju midagi keerulist, põhilised hädad on tripper ja kubemetäid.”
Ta irvitas, kuid muutus siis uuesti tõsisemaks. „Ainuke jama on see, et olen vahel nädalate kaupa merel. See osa mu tööst on tüütu ja tekitab kooliga probleeme. Arstiks saada on minu unistus, pingutan selle nimel kõvasti. On muidugi mõned ained, millele ma gümnaasiumis väga suurt rõhku ei pannud. Keemia näiteks. Nüüd olen ülikoolis sellega jubedalt hädas. Eks mul on õppimises ka suur vahe sisse jäänud, mõnikord on lausa tunne, et olen rongist maha jäänud. Teised kõik on nii noored, ma ei jaksa sammu pidada.”
Vaatasin teda hämmeldunult. „Kui vana sa siis oled?”
„Kakskümmend seitse.”
„See pole ju mingi vanus!”
Ma ise olin kakskümmend kolm, kuigi tavaliselt tundsin end pigem alaealisena.
„Ülikoolis alustamise jaoks on seda vanust ikka juba omajagu,” ohkas Eirik. „Teised on ju kaheksateist-üheksateist.”
„Aga sinul on sellevõrra rohkem elukogemust,” lohutasin teda. „Ja nagu ma aru saan, ka ametialast vilumust. Küll sa oma keemiate ja muude asjadega järjele saad. Ja ühel hetkel, kui teil praktikaks läheb, teed igale juntsule silmad ette. Saad neile vajaduse korral mentoriks hakata. Lõppude lõpuks teed sa ju kinnisilmi vahet tripperil ja kubemetäidel.”
Eirik naeris ja tema silmanurkadesse tekkisid vastupandamatud kortsukesed.
Lobisesime edasi kõikvõimalikest asjadest. Sain teada, et mees elab Kopenhaagenis koos oma elukaaslasega (mõttes ohkasin selle peale raskelt, kuigi eks arvata võiski, et selline mees vaba ja vallaline pole), et ta loeb palju ja armastab punast veini nagu minagi, et tema lemmikkirjanik on Hemingway, ja veel hulga pisiasju, mis tundusid minu jaoks köitvad.
Järsku märkasin, et kell oli pool neli, ja sain peaaegu šoki. Oli viimane aeg koju minna. Meka oli juba mõnda aega tagasi mulle salaja silma tehes lahkunud. Mul oli hirmus kahju õhtut lõpetada, aga Eiriku lubadus järgmisel päeval mu eksamit kuulama tulla andis lootust teda uuesti näha. Kuigi mõte, et ta sinna tuleb, tundus endiselt väga veider. Kujutasin juba ette, kuidas ma tema kohaloleku tõttu veel miljon korda rohkem pabistan.
Seisime tükk aega pubi ukse juures ja ma ei saanud ega saanud ära mindud. Lõpuks võtsin end siiski kokku ja soovisin talle head ööd. Eirik ulatas mulle kombekalt käe, mille peale ma naerma puhkesin.
