keskenduda. Ma ei suutnud oma pilku lahti rebida selle tumedapäise mehe huultelt, mis parasjagu naeratasid Joonase nalja peale. See kurv ülahuulel, kus kaks kaart meelalt ühte sulasid… Huvitav, mis tunne võiks olla selle mehega suudelda? Viiuldaja toksas mu õlga, et tähelepanu tagasi temale pööraksin. Kuid ikka ja jälle tundsin tungi vaadata seda võluvat taani meest. Me pilgud kohtusid üspris sageli ja iga kord oleks nagu elektrilaeng mu seest läbi käinud.
Õhtu muudkui kulus ja seltskond muutus üha lärmakamaks. Teada värk, muusikud ju. Viiuldaja oli lõpuks loobunud mu kiusamisest ja suundunud põnevamat vestluskaaslast otsima. Sain rahulikult omaette olla. Veini ma eriti palju juua ei söandanud, sest järgmisel päeval oli vaja laulda, aga ma ei raatsinud ka lahkuda. Ilmselt lootsin alateadlikult, et äkki…
Paraku hakati südaööl klubi tasapisi sulgema ja kuna seltskonnal polnud veel vähimatki soovi laiali minna, oldi sunnitud kuhugi edasi liikuma. Arutelu järgmise pubi osas oli alles pooleli, aga Meka venna seltskond sättis ennast juba minekule. Joonas viskas veel Concentuse meestega viimaseid nalju. Nagu ma paarist lausekatkest välja lugesin, kavatses Joonas Frederikke takso peale saata, kuna too oli väsinud, ja seejärel oma sõpradega Tallinna ööelust viimast võtta. Mul oli kohutavalt kahju, et ma polnud leidnud endas julgust selle überseksika kutiga tutvust teha. Tujutult sättisin salli kaela, kui avastasin, et üks mu kõrvarõngas on kadunud. Asjade kaotamises polnud minu puhul muidugi midagi ebatavalist. Alalõpmata unustasin kuhugi oma noodid, vihmavarju või kindad. Ehteid ma eriti tihti ei kaotanud, küllap sellepärast, et ma neid õieti ei kandnudki. Need konkreetsed kõrvarõngad olid aga minu jaoks väga tähtsad, sest need olid Meka kingitus mu viimaseks sünnipäevaks ning meenutasid päeva, mis oli olnud üks ägedamaid mu elus. Meka oli talle omase huumoriga koostanud põhjaliku tegevusprogrammi („Sinuga ei saa teisiti, sa oled ju nii organiseeritud inimene”) ja see hõlmas loomaaia külastust, jalutuskäiku Kadriorus, piknikku mere ääres ja veinijoomist ühel vähemkülastataval Toompea vaateplatvormil. Iga kord, kui need kõrvarõngaid kõrva panin, muutus tuju heaks. Nüüd aga oli üks neist läinud. Vandusin omaette vaikselt ja pugesin peadpidi laua alla.
„On sul midagi kadunud?” kuulsin kedagi inglise keeles küsimas.
Ehmatasin ja lõin pea vastu lauda ära. Haiget saanud kohta hõõrudes ajasin end sirgu ning pidin peaaegu minestama. Mu ees seisis seesama võluv taani mees. Jõllitasin teda ilmselt üsna mõttelageda näoga, sest ta muigas ja kordas oma küsimust. Taipasin, et hoian endiselt kätt pealael ja lasin selle ruttu alla.
„Ee… Näib, et ma olen kaotanud oma kõrvarõnga.”
„Kas sa tahad, et aitan otsida?”
Vastust ootamata asus ta ümbrust revideerima. Nihutasime koos toole ning kammisime silmadega põrandat läbi. Ei midagi.
„Eirik!” hüüdis keegi ukse juurest.
Mees vaatas sinnapoole ja sõnas siis vabandavalt: „Kuule, anna andeks, ma pean minema.”
„Ja-jaa, muidugi!”
„Ma lihtsalt ei tunne linna ja kui teised ees ära lähevad, eksin päris kindlasti ära.” Ta vaatas mulle paluva pilguga otsa.
Tundsin, kuidas põskedesse hakkab õhetus valguma. Pöörasin pea kõrvale ja teeseldes, et vaatan veel kord lauaalust läbi, puterdasin mingi „aitäh abi eest”, „ma siin veidi veel” ja „tore oli tutvuda” segu. Mees seisis veel hetke, pöördus siis minekule ja soovis viisakalt head õhtut. Alles siis, kui kuulsin, et sammud eemalduvad, julgesin talle järele vaadata. Miks kuradi pärast ma meestega alati nii saamatu olin? Ta ju tuli ise minu juurde. Kas oleks siis raske olnud öelda: „Tere, minu nimi on Elis. Ma tunnen linna. Ma võin sind pärast teiste juurde saata.”
„Kuidas palun?”
Pöörasin järsult ümber. Minu taga seisis hämmeldunud ettekandjapoiss, hari näpus. Loomulikult olin jälle kõva häälega rääkinud.
„Ei midagi,” pomisesin mornilt.
„Elis, mis sa koperdad seal?” kuulsin Mekat hõikamas.
„Tulen juba!” lehvitasin talle vastu.
Haarasin toolilt koti ja astusin salli kohendades ukse poole. Mingi jublakas, mis oli salli sisse takerdunud, jäi näppude alla. Mis…? No muidugi. Kõrvarõngas.
Tegelikult ma ei tahtnudki enam kuhugi edasi minna, aga Meka käis peale, et „häääästi natuke veel istuks ja siis läheks koju”. Kuna jagasime korterit, siis oleks loomulikult olnud mõistlikum koos minna. Ohutum. Seetõttu soostusin natukeseks veel koos teistega Patricku pubisse minema – väga palju muid kohti enam lahti polnud. Seltskonnast oli järele jäänud viis-kuus orkestranti ja meie kaks. Algul olin natuke tujutu, aga üks Concentuse gambamängija naerutas meid selliste lugudega orkestrielust, et olime lihtsalt kõveras. Aeg lendas märkamatult ja kokkulepitud kümnest minutist sai esmalt pool tundi, siis juba tund ja lõpuks poolteist. Üritasin kangelaslikult veinist hoiduda ja jõin ploomimahla. Tühjendanud järjekordse klaasi, läksin leti äärde uut ostma, ehkki kõht oli mahlast juba punnis.
Patricku pubi uks avanes ja öiselt jaheda õhupahvaku saatel astus sisse Meka vend Joonas koos oma seltskonnaga, kus oli ka see ülimalt ligitõmbav taani kutt. Mu süda jättis löögi vahele ja taas kord ei saanud ma temalt silmi lahti. Kui mees tabas mu pilgu, näis ta üllatuvat. Oli selge, et ei Joonas ega ta sõbrad polnud osanud oodata meid sealt eest leida. Siis aga ilmus taanlase näole põlvi nõrgestavalt aval naeratus. Ta tuli otse minu suunas.
Otsisin parajasti käekotist raha, aga mingi lolli liigutusega pillasin koti maha. Selle sisu pudenes loomulikult laiali. Eriti suure hooga põntsatas põrandale mingi suur musta värvi ese. See veeres mööda põrandat ja jäi seisma täpselt taani kuti jalge ette. Mõtlesin, et suren häbist sinnasamasse paika. See oli Meka kingitud kunstpeenis. Kutt mõõtis pika pilguga peenist, siis mind, siis uuesti peenist, siis uuesti mind. Seejärel kergitas ta tähendusrikkalt kulmu. Oigasin alandustundest.
Kutt tõstis dildo põrandalt üles, ulatas selle lahkelt mulle ja tutvustas ennast. „Tere, minu nimi on Eirik. Eirik Rasmus Bjornsen.”
Võtsin heitunult ta käest musta juraka ja teadmata, mida sellega pihta hakata, vastasin silmi maha lüües: „Elis. Elis Johanson.”
„Meeldiv tutvuda,” vastas Eirik argise häälega, nagu oleks kunstpeeniste ülesnoppimine tema jaoks igapäevane tegevus.
Keerutasin peenist käes, suutmata otsustada, kuidas edasi käituda.
„Su asjad,” juhtis Eirik leebelt mu tähelepanu käekoti ülejäänud sisule, mis vedeles ikka veel põrandal.
„Jah, muidugi,” elustusin ta märkuse peale.
Poetasin dildo baariletile ja kummardusin oma vara kokku korjama.
„Luba ma aitan!” lausus Eirik taas kord abivalmilt ja juba teist korda samal õhtul olime kahekesi koos kummargil põranda kohal.
„Muide, kas sa leidsid oma kõrvarõnga üles?” küsis mees, nagu oleks mu mõtteid lugenud.
„Jah, see oli salli külge kinni jäänud.”
„Siis sul ju vedas!”
Suutsin vastuseks vaid neelatada ja noogutada.
Eirik ulatas
