mind emmates. „Äkki läheks kõik koos?”
Olin sõna otseses mõttes keeletu. Miks küll kukkus Mekaga alati nii välja, et meie plaanid vaikselt kusagil õdusas kohvikus õhtut veeta paisusid oluliselt grandioossemaks? Algul kahekesi, siis Meka venna ja vennanaisega, siis äkki lisanduvad ei tea kust mingid taani mehed ja nüüd juba terve orkester? Hea küll, mitte terve. Aga ikkagi.
„Hästi,” nõustusin vastumeelselt. „Aga kui mulle pinda hakkab käima, siis lähen koju. Okei?”
„Küll sa võid pidur olla!” mossitas Meka. „Olgu peale. Ega ma ei saa sind ju vastu tahtmist kuhugi kõrtsi kinni aheldada. Kui tahad nii kangesti erak olla, eks sa siis ole. Samas, mine tea, äkki on sul nii lõbus, et lähed hoopis viimaste hulgas koju?”
„Vaevalt küll.”
„Aga tead mis,” ütles Meka saatanlikult salapärase ilmega, „mul on sulle kingitus Concentusesse vastuvõtmise puhul.”
Tundes Mekat, aimasin juba ta näost, et see on midagi ootamatut.
„Kuna sa oled kogu aeg nii pinges ja korralik, siis mõtlesin kinkida midagi, mis aitaks lõdvestuda ja… ” Meka turtsatas. „…kui otsustad tõesti varem koju minna, siis ongi sul midagi, mis lohutust pakub. Ole lahke!” Ta koukis oma käekotist roosasse siidpaberisse mähitud suure šleifiga pikliku paki ja ulatas selle mulle.
Harutasin paberi ebalevalt lahti. Niisuguse reklaamkõne peale ei osanud ma unes ka aimata, mida see pakk sisaldada võiks. Meka jälgis mind muheledes. Paber koorus tasapisi kingituse ümbert ära.
„Ei! Meka! Täitsa lolliks oled läinud või?”
Roosast siidpaberist ilmus lagedale karp suure musta kunstpeenisega, peal uhke kiri „REAL. Feel Deluxe. 11" (27 cm)”.
Meka naeris ennast ogaraks. „Usu mind, see pakub leevendust kõigile su sisemistele pingetele.”
„Kuhu ma selle sinu meelest panen? See ei mahu ju mulle ometi käekotti!”
Meka haaras karbi, kiskus selle lahti, ulatas dildo piduliku žestiga minu kätte ja viskas pakendi prügikasti. „Nüüd mahub.”
Ma ei teadnud, kuhu oma silmi peita. „Segane!” kuulutasin ärevalt. „Mõtle, kui keegi mööda läheb!”
Kiirustades toppisin vidina oma käekotti. Mida see Meka ometi mõtles?
Nagu näha, ei mõelnud ta eriti midagi, vaid mugistas ikka veel naerda. „Aga mõtle, kui käepärane,” sõnas ta. „Kui sul täna seltskonnast kopp ette saab, siis lähed koju ja…” „Unista edasi!”
*
Kooserdasime Concentuse orkestrantidega mööda Tallinna vanalinna pubisid. Kuna kontsert läks suurepäraselt ja publik võttis Bachi h-moll missa ovatsioonidega vastu, olid muusikud üsna ülevas meeleolus. Olin veel isegi kontserdi mõju all. Tänu sellele leppisin ootamatult suure seltskonnaga enda kohta üllataval kergelt, mis sest, et esialgu mõttes porisesin.
Ma ei tundnud Concentuse pillimängijaid, aga pidin tõdema, et vähemalt need, kellega sel õhtul tuttavaks sain, olid igavesti vahvad tüübid. Loomulikult olin ka varem käinud Concentuse kontsertidel, sest Meka kaudu sain tihtipeale kui mitte just tasuta, siis igal juhul väga soodsaid pileteid, ent nendega koos väljas käinud ma varem polnud. Meka oli küll kutsunud, aga mulle tundus kohatu trügida kõrvalseisjana seltskonda, kes pärast esinemist üheskoos pingeid maha võtab. Seda enam oli nüüd tore mõnega neist tuttvaks saada. Tänasest alates olid nad ju ikkagi veidi nagu tulevased kolleegid või nii.
Olime juba mõnda aega istunud NoKu klubis, mis oli kultuuriinimeste populaarne kohtumiskoht, ja muusikute arv oli veelgi suurenenud. Näis, et info liigub nagu iseenesest, sest nii mõnedki, kes olid algul läinud kuskile mujale klaasikest võtma, ühinesid lõpuks meiega. Pidime üha uusi laudu kokku lükkama ja üha uusi toole juurde kauplema.
Millal täpselt saabus Joonas koos oma naise Frederikke ja kahe taani sõbraga slepis, ei pannudki ma tähele, sest mu kõrval istuv viiuldaja tahtis kangesti suhelda. Avastasin nende kohaloleku alles siis, kui Joonas hõikas mulle üle laua tere. Silmanurgast nägin, et nad mahutasid end seltskonna teise otsa istuma. Joonas muidugi tundis enamikku, sest oli enne välismaale õppima minekut samuti Concentuses mänginud, kuid ka kolm taanlast – Joonase naine ja kaks sõpra – sulandusid kiiresti seltskonda. Muusikutega on lihtne sõbruneda, eriti pärast edukat kontserti.
Oleksin meelsasti soovinud Meka vennanaisega tuttavaks saada, sest Meka jutu põhjal teadsin, et Frederikke õpib Taanis vanamuusikat. Eestis niisugune võimalus puudus, meie Muusikaakadeemias ei olnud varajase muusika osakonda. Selle loomisest oli küll räägitud, aga aruteludest kaugemale polnud asi liikunud. Kuna mu lauluõpetaja oli üsnagi teistmoodi vaadetega, õnnestus mul juba esimese õppeaasta jooksul päris palju barokki laulda, sest see sobis mu häälele kõige paremini, kuid mu õpetaja ei osanud mind aidata stiiliküsimustes. Nende jaoks oleks olnud tarvis eraldi juhendajat, sest barokkmuusikas on nii palju nüansse, mida mu õpetaja, kes viljeles itaalia bel canto stiili, ei pidanudki valdama. Teadsin, et mitmetes välismaa ülikoolides oli vanamuusika programm ülimalt põhjalik, sisaldades lisaks laulutundidele ka ansamblitunde, varajase muusika ajalugu, ajastukohast improvisatsiooni- ja ornamenteerimisõpet. Ornamenteerimine ehk meloodiakäikude kaunistamine erinevate võtetega kuulus lahutamatult barokkmuusika juurde. Oleks olnud põnev täpsemalt teada saada, mis kursuseid ja aineid Frederikke õppekavas leidub.
Paraku olin nagu aheldatud veidi tüütuks muutuva viiuldaja külge, kes, kuulnud, et hakkan koos nendega tööle, oli miskipärast võtnud oma südameasjaks minu õhtut sisustada. Lõpuks otsustas viiuldaja välja suitsetama minna ja ma sain mõneks ajaks tema pealetükkivast seltskonnast puhkust. Nõjatusin tooli seljatoele, rüüpasin lonksu veini ja vaatasin naeratades muusikute kärarikast seltskonda. Viimaks ometi õnnestus mul heita pilk ka Meka vennanaisele. Ta oli kena, tumedate silmadega brünett, kes naeris nii valjusti ja nakatavalt, et pidin tahtmatult kaasa muigama, kuigi ei kuulnud tema jutust sõnagi. Ta vestluspartneriks oli üks Concentuse bassilaulja, kellega olin õhtu algul tutvunud – Mathias, pikka kasvu, rafineeritud olekuga noormees. Nad mõlemad žestikuleerisid elavalt ning näis, et käsil on tuline vaidlus.
Ja siis äkki see juhtus.
Märkasin Joonase kõrval istuvat meest, kes ilmselt oli üks tema taani sõpradest. Olin elu jooksul kuulnud oi kui palju selliseid trafaretseid ja veidi läägeid väljendeid nagu „aeg justkui peatus” ning „sel hetkel tundus, et oleme ruumis kahekesi”. Aga täpselt nii oligi.
Vahtisin jahmunult võõrast taani meest ja korraks tekkis tunne, nagu oleksin kõrvakuulmise kaotanud, sest kogu see lärm ja melu, mis veel hetk tagasi orkaanina lae alla kerkis, oli järsku olematusesse haihtunud. Mu sees valitses vaikus. Olime ainult mina ja see mees.
Mu kõhus tõmbas veidralt õõnsaks nagu siis, kui oled lõbustuspargis jõudnud tohutu kõrge Ameerika mäe tippu ja vagun kukub täiskiirusel mööda rööpaid alla. Meie pilgud kohtusid mitmeks pikaks sekundiks, kuni Joonas mehelt midagi küsis ning ta oli sunnitud vastama. Mina aga ei saanud oma silmi temalt ära. Mind oli tabanud déjà vu. Enamasti tekkis selline tunne ikka seoses kohtade või olukordadega – tunne, et oled seda juba kogenud. Mitte kunagi polnud see seotud inimestega. Nüüd aga… Ta näis nii tuttav. Nii need silmad – suured, tumedate ripsmetega, veidi läbitungiva pilguga – kui ka suu, mille alumine huul oli pisut täidlasem, ülemine kitsam, selge joonega, kuid väga sensuaalse
