võidukas Res Publicas. Pealegi jätavad Mõõdukad jõuetu mulje. Küsimustes peegeldus tegelikult tema arusaam minust. Ma polnud kunagi mõelnud, et inimestele tundun jõuline.
Terve mõistusega inimene ei sidunud end aastatuhande alguses ehk enne eelseisvaid üldvalimisi mõõdukatega. Kõik oli viltu: kohalikel valimistel hävitav lüüasaamine, mille peale astus Toomas Hendrik Ilves parteiliidri kohalt tagasi. Kohalike valimiste järgi võib ennustada, milliseks järgmised üldvalimised kujunevad. Seega siis läksid mõõdukad noruspäi vastu uuele katsumusele. Takkajärgi meenuvad ühe või teise kolleegi suust pudenenud lausekatked, kas ikka künnis saab ületatud. Teisisõnu, kas Mõõdukad üldse saavadki Riigikogusse. Mind see hirm ei nakatanud, sest ma olin oma ootamatust olukorrast vaimustuses.
Minu jaoks oli kõik põnev. Valimisplakatid „Tööd ja lapsi!“, pastakad, voldikud ja hulk muud valimisnänni moodustas minu uue elu. Nüüdki vaatan heldinult oma 2003. aasta valimisplakatit. Palju entusiasmi ja lootust kiirgab mu pilgust Mõõdukate logoga pildil. Kuhu või kuidas või kas üldse need plakatid Pärnu tänavatele üles said, see enam ei meenu. Küll aga mäletan, et üks saunas töötav naine palus pärast kohtumist mu plakatit endale mälestuseks. Andsin lahkesti kaks. Ühe talle koju ja teise sauna üles panemiseks. Kuivõrd saunaliste hulgast sain endale valijaid juurde, ei julge väita. Ent mine tea.
Kõige tähtsamaks inimeseks kujunes minu jaoks Eha Paas. Eha sõidutas mind Pärnumaal ringi. Tema tundis maakonna inimesi. Tema leppis kokku kohtumisi. Tema jälgis mu esimesi samme poliitikuna. Oma asjalikul kombel ütles ta, mis läks hästi ja mis mitte eriti. Usaldasin teda täielikult. Kahekesi kahlasime läbi talvise Pärnumaa, ilma et oleksime lugenud tunde ja mõelnud, et see kõik on töö, millel on ilmsesti ka hind. Kampaaniat tegime vabatahtlikult.
Eha Paasi kõrval tahan kirjutada oma lasteaia- ja algkoolikaaslasest Indrek Kaldast, kelle laulu ja pillimängu tuldi meelsasti kuulama. Aga ta hoidis silmad-kõrvad lahti ka minu esinemiste ajal ja andis hiljem heatahtlikku nõu, kuidas suhelda järgmisel kohtumisel rahvaga. Mõnikord alustasimegi lauluga, sest nagu vana sõber Indrek ütles: „Rahutud rahunevad maha ja loodetavasti ei tihka oma ettekavatsetud halbu küsimusi esitada.“ Tema mõte oli jumalast õige. Eks rahva hulgas oli mõnikord ka pahatahtlikke või lausa provokaatoreid. Kalda Ints oli mihkel nendega hakkama saamisel.
Esimeste valimiste aegu võttis nii mõnigi vana olija mind kui uustulnukat oma kaitsva tiiva alla. Nii käis Eiki Nestor minuga kaasas kohtumisel Pärnu transporditöötajatega. Õigem oleks küll öelda, et mina käisin temaga kaasas. Eiki jutt meeldis kõigile. Noogutati. Mina tekitasin Brüsselist tuttava telenäona rohkem uudishimu kui usku, et oskan transporditöötajatele midagi pakkuda, kui osutun valituks.
Ka Ivari Padar käis mind valimiskampaania ajal aitamas. Kohtusime kaluritega. Olin selleks valmistunud nagu oskasin. Kirjutasin Pärnu Postimehe jaoks artikli „Rannakalurite kaitseks“. Kirjutamine sundis mind kalurite elu üksikasjadega kurssi viima. Aastatuhande alguses teenis Pärnumaal kalapüügiga leiba oma nelisada rannakalurit. Et mu teadmised kalandusest olid pehmelt öeldes hõredad, siis tundsin meeste ees seistes pisut hirmu.
Kui sõnu või mõtteid jäi puudu, võttis Ivari sõnajärje iseenesestmõistetavalt üle. Pärast küsisin, kust ta kõiki neid kalurielu peensusi teab. Padar ei vastanud, muigas ainult oma muhedal kombel. Tolsamal õhtul sain oma partei esimehelt töökäsu. See tähendas tööd oma unetundide arvelt Pärnu kuulsas Miraažis. Tuleb hääli saada ka pidutsemisaltidelt noorematelt valijatelt. No igal juhul tantsisime täiega. Oma kahe-kolmeni välja.
Appi tuli ka dirigent Paavo Järvi. Minu voldikule läks kirja tekst, kus seisis: „Tunnen Marianne Mikkot Brüsseli ajast kui erakordselt andekat elujõulist naist. Marianne on professionaalne usaldusväärne ajakirjanik. Ta on kindlasti põhimõtetega inimene.“ Muidugi luges Paavo mulle sõnad peale, et kontekst peab olema õige. Kinnitasin, et ei kasuta tema usaldust kurjasti.
Pärnu kampaania ajast meenub veel üks seik. See puudutas kohtumist ettevõtjatega. Klassitoa suurusega auditoorium koosnes üksnes meestest. Nad ei jätnud kuidagi välja näitamata oma skepsist minu suhtes. Üks küsis otsesõnu, kas mul on juura- või majandustaust. Kolmandat valikut polnud olemas. Tunnistasin, et olen koolitatud ajakirjanik. Silmnähtavalt ei jäänud mees mu vastusega rahule. Küll aga mõmisesid teised rahulolevalt. Demagoogiline küsimus pidi tekitama minus süütunde. Tegelikult seda ei tekkinud. Ebamugavust tundsin küll.
Ei mäleta, mida ma inimestele ukselt-uksele kampaania käigus pakkusin. Või kas mul oli üldse midagi asist peale visiitkaardi anda. Kortermajade kellanupule vajutasin ma Pärnu Mai elamurajoonis suure sisemise põlemisega. See on ehk võrreldav teleajakirjaniku stand-up’iga suurtel Euroopa Liidu tippkohtumistel. Mulle oli see prožektorite valgusel seismine tuttav. Brüsseli ajal tuli otse-eetris korduvalt telereportaaže teha.
Kui uks avanes, siis üldiselt inimene vakatas. See pole võimalik! Astusin inimeste ette ju elusalt. Nii mõnigi kohmetus. Mõni tahtis pakkuda teed, teine kohvi. Üldiselt olid vene inimesed avalamad. Kord andsin kiusatusele järele ja mugisin kahe suupoolega tjotja Anja valmistatud pelmeene.
Üks inimene hõikas kogu perele: „Tule ruttu, siin on Marianne Mikko Brüsselist!“ Perekond jooksis mind üle vaatama. Oleks olnud nutitelefonid, siis oleks ilmselt iga selline kohtumine lõppenud endliga. Tasub meenutada, et aastatuhande alguses olid mobiiltelefonid helistamiseks.
Ilmselt olin ma Eestis üks esimesi poliitikuid kui mitte päris esimene, kes tegi ukselt-uksele kampaaniat. Pärnus päris kindlasti. Erakonna peakorterist õnneks keegi mulle kätt ette ei pannud. Ausalt öeldes ustele koputamise suunist polnud ma saanud. Takkajärgi tuleb tunnistada, et ukselt-uksele kampaania valisin ma iseenda jaoks välja selle põhjal, mida olin meelde jätnud lääne dokumentaalfilmidest. Praegu võin ütelda, et aeg oli süütu. Nüüdset konteksti silmas pidades tuleb kortermajade trepikodades uste taga koputamas käia mitte üksi, vaid tingimata kahe-kolmekesi.
Koos Toomas Hendrik Ilvesega valmis terve seeria fotosid europarlamendi kampaania jaoks. Foto Ülo Josing
Suursaadik Jüri Luige ja diplomaat Tago Holstinguga Eesti Vabariigi Belgia suursaatkonnas Brüsselis 1996. aastal. Foto erakogu
Vastasseis toidab
Poliitikasse minek kujunes oodatust okkalisemaks. Ma polnud valmis selleks, et kõige suuremateks vastasteks osutuvad needsamad kolleegid, kellega olen paar aastakümmet mitu puuda soola ära söönud. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et muutun senistele kolleegidele üheks neist, kes asub teisel pool rindejoont. Küsisin endalt, kus ja kas üldse käib sõda. Minu arvamuse kohaselt on sõda välja mõeldud.
Juhtisin KUKU raadios pühapäeviti välispoliitikasaadet „Välismääraja“. Ootamatult tekkis tõrge, kui endine kolleeg Eesti Raadio päevilt ja tollal väliministeeriumi asekantsler Harri Tiido keeldus stuudiosse tulemast: tema ei laskvat end kasutada poliitilise propaganda tööriistana. Ups! Ahmisin õhku, olles täiesti rabatud ootamatust rünnakust. Taasiseseisvuse saavutamisest alates on välispoliitikat ajanud kõik Eesti erakonnad enam-vähem konsensuslikult. Välis- ja julgeolekupoliitika on olnud püha ja puutumatu. Nii parem- kui ka vasakjõudude vaatevinklist vaadates.
Ei Raul Mälk ega ka Jüri Luik teinud mu parteistumisest numbrit. Eks mõlemad endised välisministrid oskasid end panna minu olukorda. Luik lohutas, et nüüd siis saad ka sina, Marianne, aru, miks on Tiidoga vahel nii raske. Veel mäletan, kuidas „Välismääraja“ saatekülaline Henrik Hololei pani mulle pärast saate lõppu naerdes südamele, et ma mõõdukaid
