algas vastasparteide leeris askeldamine. Nii näiteks helistas mulle pärast ühte järjekordset miks-läksid-mõõdukatesse raadiousutlust Allan Alaküla, kes juhtis tollal Eesti Ajakirjanike Liitu. Ta väljendas oma palavat soovi minuga võimalikult kiiresti kohtuda. Saime kokku. Vestluse käigus tegi ta mulle ettepaneku tulla EAKLi juhatuse liikmeks. Mõtlesin omaette: kui oled ainult ajakirjanik, siis pole sind vaja, kui aga astud parteisse, siis muutud väärtuslikuks.
Tegelikult polnud see sugugi seotud minu isikuga, vaid sellega, et Keskerakond saab edaspidi näpuga minu suunas näidates väita, et Ajakirjanike Liidus on teisigi parteilasi. Sain sellest just täpselt nii aru. Kurtsin oma muret meie partei juhtidele. Mõõdukate juhid suhtusid asjasse stoilise rahuga, sest nemad võtsid Ajakirjanike Liitu kui ametiühingut, mis on kõikjal üle Euroopa sotsiaaldemokraatide satelliit.
Mis siis minuga 27. detsembril 2002. aastal ikkagi juhtus? Astusin vaid ühe väikese sammu. Kaamera kõrvalt astusin sammu kaamera ette. Küsimuste esitaja roll muutus küsimustele vastaja omaks. Ei vähem ega rohkem. Üks mu sõpruskonda kuuluv ajakirjanik küsis üsna sarkastiliselt, missugused hüved sa endale välja kauplesid. Ma ei suutnud uskuda, et seda küsib inimene, kes peaks ju mind teadma ja tundma. Olin sõnatu. Esmakordselt hakkas mulle pärale jõudma arusaam, et poliitik on ühiskonnas peaaegu sõimusõna.
Minu kui ajakirjaniku kogemus poliitikutega suhetlemisel oli olnud üldiselt vastastikku lugupidav. Või vähemasti neutraalne. Ilmselt ka sellepärast, et kuus aastat Brüsselis oli õpetanud mind poliitikutesse suhtuma austusega. Ma ju puutusin kokku ministritega ja kõrgemate ametnikega, kes kõikvõimalikul ja võimatul moel püüdsid Eestit trügida Euroopa Liitu ja NATOsse. Ma nägin seda väga lähedalt ja elasin meie valitsuste liikmetele kaasa.
Tõsi, vahel sattusid meie võimukandjad ka veidratesse olukordadesse. Nii näiteks arvas kaitseminister Andrus Öövel, et tema võiks anda intervjuu hommikujooksu ajal Brüsseli Juubelipargis. Eesti Televisioon pidanuks jooksma ministrihärra kõrval, et jooksu pealt usutleda ja ühtlasi näidata Ööveli head sportlikku vormi. Mind ajas muigama tõik, et sarnast pilti on maailm juba näinud – Bill Clintoniga. Eesti teleajakirjanikul oli vabadus ameerikalikust stiilist loobuda, mida ma ka tegin. Mõistagi ei jäänud usutlus tegemata.
Üks minister tegi mulle pisarateni nalja. See oli põllumajandusminister Andres Varik. Eks ta oli Euroopa Liiduga liitumiskõneluste asjus Brüsselisse lennanud. Nagu ikka olin platsis, et saada kokkuvõttev lühikommentaar ministri päevatööst Euroopa Komisjonis. Mida iganes ma ka ei küsinud, järgnes pikk mõttetu sõnavool, millel polnud ei algust ega lõppu.
Peagi sai selgeks: vähe sellest, et mees ei oska ühtegi Euroopa keelt, tal pole ka vähimatki aimu läbirääkimiste sisust. See aga tähendas, et kogu töö tegid Eesti põllumajandusministri eest ära meie tublid tõlgid. Lõpuks pladistasime ministrihärraga juttu partidest ja sain sisukaid vastuseid Euroopa Liidu kohta pardipidaja perspektiivist.
Välisminister Toomas Hendrik Ilves kõndis eurokoridorides kindla sammuga. Oskas tänu oma heale Ameerika inglise keelele žongleerida sõnadega ja öelda midagi, mis jäi ajakirjanikele meelde ja vääris tsiteerimist üle Euroopa. Teda oodati ajakirjanike ette, sest siis oli töö Brüsselisse akrediteeritud rahvusvahelistel ajakirjanikel tolleks päevaks tehtud.
Ent Ilves võis eesti ajakirjanikega olla teinekord päris salvav. Mäletan, et kord huvitusid välismaa ajakirjanikud Eestis elavate venelaste olukorrast. Seda teemat arutati ilmsesti Max van der Stoeli kui OSCE rahvusvähemuste ülemvoliniku järjekordse raporti tõttu. Mis iganes võis selleks ajendiks olla, aga eurokoridorides olid meie venelased jutuks. Esitasin muude küsimuste seas Ilvesele ka venelasi puudutava küsimuse. Reaktsioon oli hämmastav.
Endine Vaba Euroopa eestikeelse toimetuse juht asus ETVd sõna otseses mõttes õpetama. Kaamera ees jutustab Ilves vastuvaidlemist mittesalliva häälega, missuguseid küsimusi esitada võib ja milliseid mitte. Minister unustas ära ühe väikese, kuid üliolulise tõsiasja. Kaamera salvestas materjali, kus on näha ja kuulda, kuidas võimuesindaja sekkub ajakirjanduse töösse. Valitsuskabineti liige annab eestikeelseid juhtnööre neljandale võimule, mida tohib ja mida ei tohi küsida demokraatlikus õigusriigis. Ajakirjaniku dilemma võinuks olla, kas anda selline materjal käiku või mitte. 1990ndail olime siiski kõik Eesti eest väljas – tuleb saada maksku mis maksab Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Tegelikult ei olnud ka kiusatust välisministrile varju heita.
Nagu teada, meediale on alati meeldinud veri. Kui sündmust tegelikult pole, aga ometi on midagi vaja sündmuseks üles puhuda, siis peab verd tekitama. Kui seda päriselt võtta pole, siis tuleb sääsest maalida elevant. Lõpuks võidukalt sääsk vere pritsides tappa ehk olukord meedia kaasabil lahendada. Toimetus saab ümber laua iseennast kiita ja osalisi premeerida.
Isiklikult sattusin sellisesse olukorda pärast Eesti esimesi Euroopa Parlamendi valimisi. Ühe Eesti päevalehe korrespondent soovis vahetult pärast valimispäeva mind usutleda. Kui polnuks üleväsinud, võinuks endalt küsida, mis eesmärki teenib see usutlus. Olin ju meie erakonna nimekirja teine pärast Toomas Hendrik Ilvest, mu tulemuski oli paremuselt teine. Ilvesel 76 120, minul 5263 häält. Oma tulemusega olin rahul – Eesti kümnes. Häbeneda polnud midagi.
Veerandi jagu küsimusi ära kuulanud, sai selgeks, miks see ühiskonnas auväärne persoon minuga kohtus. Tal olid kurjad kavatsused. See küüniline usutlus oli kavandatud näitamaks, milline elukauge ja küündimatu tüüp ma olen. Et pelgalt Ilvese armust saab minust europarlamendi liige. Ma ju võinuks aru anda, et usutlus jääb sündimata, kui ma sirge seljaga poole intervjuu pealt püsti tõusen ja lahkun.
Kui on kavandatud paariskülje lugu, siis planeeritud leheruum tuleb tähemärkidega täita. Kui materjali napib (loe: veerandsaja küsimuse asemel vaid neli või viis vastatud), siis lugu objektiivsetel põhjustel ilmuda ei saa. Läbi udu taipasin seda, aga polnud jõudu, et lahkuda. Sestap siis ilmuski lehes üle mitme külje lugu minust. Ent toimetuse fotograaf teadis toimetuse räpast kavatsust. Peeter Langovits tegi Marianne Mikkost ühed võluvamad pildid, mida minust eales on tehtud. Imeilusad fotod ja tänitavad küsimused moodustasid kakofoonia, mille võiks paigutada kurioosumina ajakirjandusõpikusse.
Pärnus kampaaniat tegemas. Foto erakogu
Euroopa saadik
Meid oli oma tosinkond Euroopa Liidu jüngrit, kes enne 2003. aasta septembrireferendumit mööda maad ringi sõitsime. Eesmärk oli lihtne: rahvahääletus peab otsustama Eesti kuulumise Euroopa Liitu. Ikka ühte mantrat korrutades võisime une pealt asuda ka kõige suuremat euroskeptikut Euroopa Liidu usku pöörama. See oligi meie roll: kohtuda inimestega maa ja mere peal, et poetada hea sõna Euroopa Liidu kasuks.
Rahvaga kohtusime referendumikampaaniat tehes üsna isesugustes kohtades ja olukordades. Tavaliselt olime laval. Inimesed kogunesid meelsasti meid vaatama ja kuulama. Muidugi olime alatasa silmitsi ka eurovastastega. Eks pikapeale need kaks leeri sõbrunesid. Me olime põhjalikult tundma õppinud üksteise argumente. Ajapikku võisime peaaegu et rolle vahetada, sedavõrd ootuspärased olid ühe või teise poole sõnavõtud.
Paar naljakat vahejuhtumit on meelde sööbinud. Üks neist oli tegelikult kurbnaljakas. See puudutas maameeste põikpäist vastuseisu Euroopa Liidule. Ikka ja jälle kordus põllumeeste suur probleem – kahhelkivid. See oli nii põhimõtteline küsimus, et lausa nõuab pisut pikemat seletamist.
Murelikult ja aeg-ajalt ka vihaselt rääkisid maainimesed sellest, miks kahhelkivide tõttu annavad nad rahvahääletusel oma vastuhääle. Nimelt oldi väga vihased, et eurodirektiiv sunnib piimatootmisega tegelevaid farmereid katma oma lüpsiruumide seinad kahhelkividega. Sellist raha aga
