Koridorides libedal jääl. Marianne Mikko

      Kui ma meenutan oma esimesi teleajakirjanduslikke samme Brüsselis 1990ndate keskel, siis need olid ikka väga kartlikud ja algelised. Ümberringi kõikide Euroopa riikide ajakirjandushaid, kes enesekindla näo ja häälega andsid teada oma televaatajatele sündmustest Euroopa Liidus. Minu kõige esimene stand-up jääb alatiseks meelde. Segu uhkus- ja häbitundest. Nimelt püüdsin selgitada üht tobedat euromüüti – banaanikõverust. Et tegemist pole millegi muu kui Ameerika versus Aafrika kolooniatega. Banaanikõverus omakorda räägib endistest Euroopa kolooniatest pärit banaanide eelistamisest Ameerika omadele.

      Seisan kaamera ees ja kordan oma kolme lauset juba viiendat korda, kui Euroopa Komisjoni telestuudio operaator küsib, mitmendat korda ma stand-up’i teen. Vastan ausalt, et esimest korda elus. Jose ütles otsekoheselt, et me kordame mu lauseid nii kaua kui vaja, sest Eesti vaataja peab nägema, et ma olen enesekindel ja kartmatu.

      Tema argument oli, et ainult kaks inimest maailmas teavad, mitu korda tuli kaamera ees korrutada ühte ja sama mõtet, enne kui televaataja näeb videolõiku, mida ta eeldab Brüsseli korrespondendilt saavat. Jose lasi mul oma kolme kokkuvõtvat banaanikõverust selgitavat lauset ette kanda ca 17 korda. Siis ütles, et nüüd on see olemas. Siiani meenutan tänutundega seda kannatlikkust, mille eesmärk oli mind kiiresti järjele aidata. Olin ma ju koolitatud raadioajakirjanik, mis ei tähenda, et ma oleksin valmis teleajakirjanik. Selleks sain ma Brüsselis.

      Kümme aastat pärast Brüsselis teleajakirjanikuks saamist pidi minust üleöö saama Euroopa Parlamendi liige. Enne pidulikku istungjärku Strasbourg’is olime kutsutud mõneks tutvumispäevaks Brüsselisse. Kõiki uusi eurosaadikuid ootas ees kunstnahast portfell. Seda avades olin täiega üllatatud: kõik minu õigusi ja kohustusi selgitavad paberid olid … eestikeelsed.