See, mis Brüsselis sai kirja üldiselt „kergesti pestava materjalina“, muundus Tallinnas millegipärast kohaliku algatuse järgi „kahhelkivideks“. Ehk et meie põllumees vibutas rusikat vales suunas. Nii nagu vahest elus ikka juhtub, võivad asjad olla lihtsamast lihtsamad.
Kas põllumehed „kahhelkivide“ loo tagamaade avamise peale ütlesid oma jah-sõna sepembrireferendumil, ei oska ütelda. Üldiselt oli vastuseis kahhelkividele päris kõvasti maad võtnud. Seda trumpi kasutasid osavalt ka brittide rahastatud eesti euroskeptikud. Nende lemmikteema oli aga Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu võrdlemine.
Euroskeptikud leidsid ridamisi ühisnimetajaid. Küll oli selleks lipp, küll pealinn. Vist isegi Beethoveni „Ood rõõmule“ tekitas tõrget. Kui kõik need said referendumikampaania liikmete vastuargumentidega tõrjutud, siis jäi see viimane. Miks peame ühest liidust ummisjalu teise liitu torma? Kas poleks tore oma iseseisvust mõnda aega nautida? Miks meie ei võiks olla nagu Šveits või Norra?
Referendumieelset kampaaniat tehes pidi omama eeslikannatust. Sõnavabadust austades kuulasime hulganisti intellektuaalselt huvitavaid ettepanekuid Euroopa reformimise kohta. Eriti aktiivselt võtsid sõna pensionäridest mehed. Mõni teadis asju nii hästi, et tekkis küsimus, miks ta üldse esinejaid tuli kuulama.
Mälusopis on üks tore vahejuhtum Haapsalus. Oli referendumieelne suvi. Lossiplatsi vabalaval olid Euroopa Liidu pooldajad rahvale esinemas. Üks härra tahtis teada Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest. Hakkasin vastama. Vanahärra katkestas mind. Ta oli eriliselt järeleandmatu oma tahtes. Vana mees formuleeris oma soovi nii: „Teie olete naine ja seega ei jaga välispoliitikat. Mina tahan, et mu küsimusele vastaks mõni mees, kes valdab välispoliitikat!“ No mida sa oskad kosta? Sain siiski teiste lavalolijate toel vastata rahulolematu vana mehe küsimusele.
Mees ei teadnud tõika, et tollal olin ma nii välis- ja julgeolekupoliitika kuukirja Diplomaatia peatoimetaja kui ka KUKU Raadio pühapäevase välispoliitikasaate „Välismääraja“ saatejuht. Ilmsesti polnud mees iialgi esimest lugenud ega teist kuulanud. Mis aga puudutab 2003. aasta septembri referendumi positiivset tulemust, siis õigluse huvides olid Euroopa Liitu astumist toetava kampaania tegijad küll head, aga tõhusaim kõigist oli üks. See mees oli president Arnold Rüütel. Tema poolehoid, tema jah-sõna maksis. Eesti Vabariigist sai pärast rahvahääletust 1. mail 2004. aastal Euroopa Liidu liikmesriik.
Euroopa Parlamenti külastama tulnud Eesti grupiga kõneleb Andres Tarand, järge ootab Toomas Hendrik Ilves. Foto erakogu
Euroopa ootab
Ajakirjanikuna elasin ja töötasin kuus aastat Brüsselis. Strasbourg’is tegin lehe- ja telelugusid nii Euroopa Nõukogust kui ka Euroopa Parlamendist. Seega siis oskasin navigeerida mõlemas linnas. Tõsi, Euroopa Parlamendi hoonete koridorirägastikus siiski vähem. Aga nii Brüsseli kui ka Strasbourg’i europarlamendi hoonetes olin teinud ajakirjandust.
Euroopa Liidu aluslepingus on kirjas, et Euroopa Parlamendil on kaks kohta, kus istungeid peetakse. Otse öeldes oli see Prantsusmaa võit, et must-valgel sai kunagi kirja plenaaristungite pidamise kohana ka Strasbourg. Üks kord kuus peavad kõik eurosaadikud õigeaegselt Strasbourg’i jõudma. Keeruline ja ajakulukas on Strasbourg’i sõita nii Soome, Kreeka kui ka Malta või Eesti eurosaadikul.
Tavaliselt lennatakse Frankfurti, kus suured bussid ootavad eurosaadikuid, et sõita kolm tundi Strasbourg’i. Sõidu maksab kinni Strasbourg’i linn. Vastutasuks saab linn priskeid makse oma hotelli-ja restoranipidajatelt, sest on ju kõik ööbimis- ja söögikohad terve nädal eurosaadikute ja -ametnike poolt hõivatud. Mõnigi neist on mokaotsast poetanud, et üks Euroopa Parlamendi töönädal Strasbourg’is hoiab hotelliäri vee peal ülejäänud kolm nädalat.
Rohkem kui plenaaristungisaali tundsin europarlamendi telestuudiot. Teadsin inimesi, kes seal töötasid, ja olin kursis, kuidas süsteem töötab. Viimane oli osa minu elust, esimesse polnud ajakirjanikul asja. Kui ma eelmise aastatuhande lõpus Tallinna tagasi tulin, ei aimanudki, et juba nelja aasta pärast olen tuttavates kohtades tagasi, ent hoopis teises rollis.
Euroopa Parlamenti kandideerimise mõtte käis välja Toomas Hendrik Ilves. Tema arvas 2003. aasta Riigikogu valimiste tagasihoidlikku võitu tähistades, et Mariannest võiks saada eurosaadik. Ma olin Pärnust toonud ligi 1300 häält, mis toonast seisu arvestades oli märkimisväärselt hea tulemus. Rõõmustasin oma tulemuse üle põhiliselt ühe asja pärast: see oli ühe hääle võrra parem kui Marju Lauristinil. Saada oma kunagisest professorist ja tuntud poliitikust kasvõi üks hääl rohkem, oli minu meelest kõva sõna.
Isiklikult polnud mul sooja ega külma, kas saan Riigikogusse või mitte. Valimiskampaanias esimest korda osaleda oli äge kogemus nagunii. Seda enam, et sain katsetada telepildist tuttavaid kampaaniavõtteid. Mulle meeldis valimiskarussell hullupööra. Käis pidev tegevus. Erakonna krooniline rahapuudus sundis mõõdukaid rohkem jalgadega tööd tegema. Olin ikka veel ennekõike ajakirjanik kui poliitik. Sestap see rahvasaadiku tiitel koos kohaga Toompeal polnud elu ja surma küsimus. Mul olid päevad sisustatud oma armsa Diplomaatia käimatõmbamisega.
Küll aga panid mu head häältesaaki tähele partei juhid. Tundsin, et minuga arvestatakse. Parteis käis kõva vaidlus, kas poleks õige aeg muuta erakonna nime. Minul seda dilemmat muidugi polnud. Olin astunud küll mõõdukatesse, aga enda jaoks olin selgeks teinud, et minu erakond tähendab sotsiaaldemokraatlikku parteid. Seega, mina igatahes toetasin nimevahetust.
Noorsotsid tegelesid vanemate veenmisega. Ettevaatlikumad ja alalhoidlikumad ei tahtnud midagi kuulda sotsiaaldemokraatlikust erakonnast. Nende põhiargument seisnes selles, et eestlastel on ikka veel värskelt meeles ENSV aeg kogu oma punase retoorika ja sümboolikaga. Kui muudame nime, siis tõmbame endale nii vastaste tule kui ka rahva pahameele.
Tänu tollase peasekretäri Rein Oru ponnistustele sai Mõõdukatest 2003. aasta üldkogu otsusega Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE). Tuleb tunnistada, et kriitika ei jäänud tulemata. Mõneti hõrenesid read. Eurovalimiste tulemus 2004. aasta juunis oli sotsiaaldemokraatide läbi aegade parim valimistulemus: kuuest Eesti kohast said sotsid kolm, neljandast jäi paar tuhat häält puudu. Nagu ikka sellistel puhkudel armastatakse korrata – iga hääl loeb.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond sai seega meie esimestel eurovalimistel endale pooled Euroopa Parlamendi Eestile kuuluvad kohad. Rahvas valis Euroopa Parlamenti sotsiaademokraadid Toomas Hendrik Ilvese, Marianne Mikko ja Ivari Padari. Viimane oli erakonna esimees, kes ei pidanud võimalikuks ühitada SDE juhtimist ja eurosaadiku tegevust ning tema asemel sai Brüsselisse Andres Tarand.
Euroopa Parlamendi valimiskampaaniast mäletan, et sõitsime palju ringi. Ilmad olid tol kevadel soojad. Meeleolu seega hea, ilma et kujutanuks lõpptulemust täpselt ette. Põhiliselt esines laval esinumber Ilves. Mõnes kohas sain sõna sekka öelda. Igatahes oli mu paaril abilisel seljas punane särk minu pildi ja numbriga. Suurim plakat paiknes koduaias Nõmmel. Kahe männi vahel rippusin mina ise. Kas inimene selle üllatusliku mändide vahel lehviva plagu peale mind valima tõttas, pole paraku teada. Ühte siiski tean ja tunnen. Esimest korda elus sain iseendale anda hääle.
Europarlament paikneb Büsselis rue W iertz 60
Brüsseli portfell
Pean tunnistama, et läänes elades ja töötades hakkavad silma mitmed erinevused. Ennekõike üks. See puudutab uustulnukat ja suhtumist inimesse, kes elab uude rolli sisse. Nimelt püütakse Lääne-Euroopas uustulnukat võimalikult sujuvalt
