sõnu.
„Pole mingi ime, et sul pole tüdrukut,“ ütles ta veel enne, kui sai sõnasabast kinni. „Tema vastu ei saaks ju keegi.“
„Me pole voodit jaganud.“ Ronani hääletoonis oli kuulda teatavat lõbu.
„Sa oleksid pidanud ta tegema anatoomiliselt õigesti.“ Natalie tegi kuju kauneid jooni uurides selle ümber ringi, soovides, et ta oleks veerandi jagugi nii andekas kui Ronan. „Kuigi positsioneerimine oleks raske. Aga ta oleks ikkagi seda väärt.“
„Kas on üldse midagi sellist, mida sa välja ei ütle?“
Natalie mõtles hetke. „Küllap vist mitte. Üritan mitte olla õel ega teha teistele haiget, aga üldiselt ei kontrolli ma oma sõnu. See eeldaks tohutut jõupingutust.“
„Kuule, sul on vaja sooja saada.“
Alles siis, kui nad astusid tohutu suurde vannituppa, kus olid aurudušš ja vann, kuhu oleks mahtunud neli inimest, ja tualett-lauad, sai Natalie aru, et nad olid olnud Ronani magamistoas ja olid nüüd tema vannitoas.
Jah, ta pidas Ronanit väga nägusaks meheks, ja, okei, tal oli aeg-ajalt mehega seotud vallatuid unistusi, aga esmalt peaks ju ikkagi pisut juttu ajama või kuidas?
„Mida sa oma aruga teed?“ küsis ta, kui Ronan vajutas duši kõrval keeruka väljanägemisega puldil mitmele nupule.
„Soojendan su üles. Oota siin.“
Ronan kadus – vist – garderoobi ja ilmus sealt välja T-särgi, sokkide, pusa ja dressipükstega.
„Need on sulle küll liiga suured, aga sa pead ju seniks midagi selga panema, kuni su riided kuivavad. Kui saad siin ühele poole, peseme su riided ära.“
„Tõesti või?“
Ronan läks tagasi paneeli juurde ja vajutas veel ühele nupule. Paar sekundit hiljem hakkas vesi voolama ja dušikabiin täitus auruga.
„Nüüd lähen ma ära,“ ütles Ronan. „Käi duši all. Ära kiirusta. Kui oled keha soojaks saanud ja kuivad riided selga pannud, otsi mind üles. Olen köögis.“
Ei ootagi teda voodis? See mõte käis Natalie peast läbi ilma vähimagi hoiatuseta ja pani ta mõtlema, kas ta oli ehk tõesti pea ära löönud. Ronan nägi teda parimal juhul kasuliku kontoritehnika ja väikese õe vahepealse asjana. Halvimal juhul aga käis ta mehele närvidele. Reeglina ei meeldinud meestele naised, kes käisid neile närvidele. Ja lisaks kõigele oli ju veel see haldjas. Sellega ei õnnestuks kellelgi võistelda.
„Kuidas ma duši kinni keeran?“ küsis ta.
Ronan osutas punasele nupule, millel oli sõna „Kinni“.
„Ah soo. Väga hea. Sellega saan ma hakkama.“
„Selles pole mul vähimatki kahtlust. Nüüd mine duši alla.“
„Ära kamanda mind. Ma tegin suure heateo, kui sõitsin üles mäkke, et kontrollida, ega sa ole surnud. Ja mul pole aimugi, mida ma oleksin siis teinud, kui oleksin leidnud eest laiba. Nii et tegelikult on see sinu süü. Sa oleksid võinud saata meili.“
„Seda sa juba mainisid.“ Ronan osutas dušile. „Mine juba.“
Natalie osutas uksele. „Kao siit.“
Mehe suunurk kerkis. „Saab tehtud.“ Ta keeras ringi ja väljus vannitoast.
„No käib vast närvidele,“ torises Natalie märga, porist ja keha külge kleepunud kleiti üle pea sikutades ja seda põrandale visates. Seejärel pani ta prillid kapile. Kuid ta lausus need sõnad suurema energiata ja duši alla astudes tabas ta end naeratamast.
RONAN sulges vannitoa ukse ja väljus magamistoast. Ta seisatas lävel, keeras ringi ja vaatas akna all seisvat skulptuuri. See näis isegi tormi hämaras valguses peaaegu elav.
Tema oli selle loonud, ta oli kavandanud terviku moodustavad eraldi segmendid, oli mänginud värviga, kuni leidis õige kombinatsiooni, ja oli äratanud selle vendade abiga elutust klaasist ellu. See kuju oli üks ta parimaid. Ta võis olla selle üle uhke. Ta hoidis kuju, sest võis arvata, et tal ei õnnestu luua midagi sellest paremat. Viimaste kuude jooksul oli ta avastanud, et tal ei õnnestunud enam õieti midagi teha. Tema anne ja loovus olid läinud ja tal polnud aimugi, kuidas neid tagasi saada.
Ta keeras aknale selja ja läks kööki. Sinna jõudnud, keetis ta tee jaoks vett ja läks siis sahvrisse, et näha, mida ta osa-ajaline majapidajanna oli toonud, mis võiks Nataliele meele järele olla. Ta otsustas soojendada purgi kanasuppi ja pani selle kaussi, et supp mikrolaineahjus soojaks lasta.
Mäeküljel elamisel olid oma voorused. Siin valitses rahu ja vaikus ning polnud vaja karta juhuslikult läbi astuvaid külalisi. Puuduseks oli aga see, et läheduses polnud ühtki restorani, kust süüa kaasa osta, ja kui ilm keeras ära – mida juhtus paar korda aastas – oli ta kas mäe all või selle otsas vangis.
Ta tõi sülearvuti ja logis Happily Inc maakonna veebilehele ning vangutas piirkonna kaarti uurides pead. Juba praegu oli mitu mudalaviini ja blokeeritud teed. Tal oli tunne, et Natalie jääb mõneks ajaks tema külaliseks.
Ta saatis vend Nickile meili, milles andis teada juhtunust ja sellest, et Nataliega on kõik korras, ning vaatas siis aknast paduvihma ja kõva tuult. Tal polnud aimugi, mismoodi Natalie oli oma vana vaevu liikuva autoromuga mäkke jõudnud. Lausa uskumatu, et teda võidi saata niisuguse ilmaga niisuguses autos teele. Kui ta kord tagasi linna pääseb, tuleb öelda paar karmi sõna vendadele ja galerii omanikule Atsukole, kes oli ühtlasi Natalie ülemus. Nad peaksid Natalie eest paremini hoolitsema.
„Sa oled kuidagi raevunud olemisega,“ ütles kööki astuv Natalie. „Kas ma olen oma pelga siinviibimisega jõud tasakaalust välja löönud? Kas sellepärast, et ma olen naine? Kas ma häirin sinu mehelikku energiat?“
Ronan naeratas peaaegu tahtmatult. „Ma saan sinu energia kõrvale juhtimisega väga hästi hakkama,“ ütles ta.
„Nuuh... Naised on juba sajandeid meeste energiat häirinud. See on osa meie salapärast.“
„Kas „nuuh“ käis tõesti sinu vastuargumendi juurde?“
„Käis jah ja see mõjus.“
„Kas seda nimetatakse nüüd nii?“
Ta vaatas, kuidas Natalie köögis ringi käis. Vaatamata naise kehavormidele olid laenatud riided talle liiga suured. Ronan oli ligemale sada üheksakümmend sentimeetrit, Natalie aga kõigest meeter kuuskümmend. Ta pidi hoidma dressipükse ühe käega üleval ja pusa ulatus talle poolde reide.
Dušš oli ta meigi maha pesnud ning ta nägi välja noor ja kaitsetu. Ta tavaliselt lainesse hoidvad juuksed olid märjad ja rohkem lokkis, kui Ronan oleks osanud arvata. Krussis juuksed ulatusid õlgadeni.
„See on lausa ime, et sa jõudsid terve nahaga kohale,“ ütles ta. „Täiesti uskumatu, et mu vennad ja Atsuko saatsid su tormiga teele. Sinu romu pole turvaline auto.“
Natalie näkku ilmus süüdlaslik ilme. „Jah, noh, ma pidin võtma Nicki neljarattaveoga kastika, aga see on nii suur ja ma ei tunne end selle roolis hästi
