kui talle meenus, et Natalie oli jäänud autost ilma, oli tema majas vangis ja tema oli jätnud Natalie sisuliselt omapäi pesu pesema. Ta ei küsinud, kas kõik on korras, ei olnud talle seltsiks ega midagi. Ta oli läinud minema nagu minugi pahur gooti tegelane.
Ta vandus. Mis tal küll viga on? Tal pole ju tegemist tulnukatega. Ta polnud üle kolmekümnene süütuke, kes on esimest korda naisterahvaga kahekesi. Ta peab end kokku võtma või vähemalt paremini teesklema.
Natalie tuhises kööki. Ta oli vahetanud riided ja kandis nüüd taas oma kleiti.
„Kõik okei?“ küsis Ronan, mõeldes, kas Natalie oli majas üksi olles siin ringi vaadanud. Sellest poleks midagi – tal polnud ju saladusi. Vähemalt mitte selliseid, mida võiks sahtlitest leida. Nataliel ei õnnestuks leida isegi nilbeid ajakirju.
„Palju parem. Ehkki ma olen sulle laenatud riiete eest väga tänulik.“ Ta kirtsutas nina. „Kuid ma pean neid siin olles ka edaspidi laenama. Tahtsin just öelda, et oleksin pidanud vahetusriided kaasa võtma, aga ka see poleks aidanud.“ Ta tõstis käe. „Palun ära hakka jälle mu auto pärast vabandama. See oli tõesti vedamine.“
Ronan ei saanud küll sellest aru, aga kuna Natalie oli nii mitu korda öelnud, ei jäänud tal muud üle kui naist uskuda. Küllap oli tegelik probleem selles, et tema oli olnud nii pikka aega nii edukas, et oli juba ammu unustanud, mida tähendab auto jaoks raha koguda.
Ta mõtles, kas oleks sobilik pakkuda, et ta ostab Nataliele uue auto, kuid mõistis siis, et seni, kuni Natalie on tema majas vangis, pole tal viisakas seda teemat puudutada. Ta ei pruugi küll enam osata naistega rääkida, aga tal oli selge, et pole mõtet öelda asju, mis võivad naist pahandada. Ja pakkumine, et ta ostaks naisele auto, kuuluks just selliste asjade hulka, mis mõjuksid hirmutavalt ja veidralt.
„Mulle meeldivad su juuksed,“ ütles ta hoopis, mõeldes, et komplimendid meeldivad ju kõigile.
Natalie oigas. „Lokid? Tõesti? Mina ei talu neid. Ma lausa vihkan neid.“ Ta pigistas peos juuksesalku. „Lapsepõlves olid need üks igavene nuhtlus. Ma ei saa lihtsalt aru, mis värk on küll algklassipoistel lokkidega tüdrukute suhtes? Mind narriti kogu aeg.“
„Sa olid teistsugune ja nad pidasid sind ilusaks.“
„Jäta!“ Natalie istus leti äärde pukile. „Ma polnud väikesest peast ilus.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
