käsi plaksutades otsa. „Mul on nii hea meel!”
„See pole küll äsja aset leidnut arvesse võttes normaalne reaktsioon.”
Natalie katkestas kepslemise ja tõmbas hinge. „Kindlustusmaakler soovitas mul jätta poliisist välja kokkupõrke või asenduse või mis iganes selle asja nimi on, sest auto on nii vana ja pole seda väärt. Aga mina ei tahtnud seda teha, sest see oleks olnud julm. Just nagu ma oleksin andnud alla.”
See jutt ei rahustanud Ronanit põrmugi. „Sa ei tahtnud auto tundeid riivata?”
„Just nimelt.” Natalie nägu oli taas naerul. „Nüüd peavad nad mu laiaks litsutud auto väärtuse välja maksma. Olen kogunud uue auto ostmiseks raha – noh, see oleks minu jaoks uus –, aga mul pole veel vajalik summa koos. Kuid tänu kindlustusrahale saan osta lõpuks ometigi uue auto. Jess! Loodetavasti leian kuskilt punase auto.”
Ta kepsles taas rõõmust. Ronan vaatas tormimöllu ja mudaga kaetud majaesist. Teed olid kindlasti suletud. Nad ei pääse siit kuskile enne, kui maakonna teemasinad teed puhtaks lükkavad. Ta mõistis, et ees on paar väga pikana tunduvat päeva.
TEINE PEATÜKK
KUNA oli näha, et Ronan ei saa pihta, mis talle nii suurt rõõmu teeb, loobus Natalie selgitustest. Autost ilma jäämine oli fantastiline, aga kui Ronan ei näe seda niisuguses valguses, siis tuleb rõõm endale hoida.
„Saatsin sel ajal, kui sa olid duši all, maakonda meili,” ütles Ronan. „Ma peaksin saama paari tunni pärast teede seisundi kohta infot, aga ma olen kindel, et need polnud ainsad langenud puud.”
„Nii et ma olen siis siin vangis,” tõdes Natalie mõtet seedides. „Kas see ajab sulle hirmu nahka?”
Ronani suunurk kerkis. „Minule ei õnnestu niisama lihtsalt hirmu nahka ajada.”
„Sellisel juhul on kõik parimas korras.” Nataliele ei teinud Ronaniga kahekesi jäämine muret. Ronan oli oma olemuselt hea inimene ja neil oli süüa ja generaator, nii et tal polnud millegi pärast muretseda.
Ronan näitas talle majapidamisruumi, mis oli palju ilusam kui Natalie kortermaja oma.
„Saan hakkama,” ütles ta, saates pilgu läikiva eestlaetava pesumasina kõrval seisva musta pesu korvi suunas, kus olid linad. „Et masin saaks täis, panen ka need pessu. Nii et sa võid minna, kui tahad teha, noh, tööd.”
Ronan uuris teda hetke ja noogutas. „Olen paar tundi stuudios,” ütles ta. „Ja siis mõtleme, mida õhtusöögiks teha.”
Natalie oli söönud just suppi ja küpsiseid, nii et tal polnud mõnda aega nälga karta. Kuigi tema oli alati valmis midagi sööma. „Väga hea.”
Ta vaatas lahkuvale Ronanile järele, pani oma läbimärjad riided ja linad masinasse, lisas pesuvahendi ja lülitas masina sisse. Alles seejärel mõtles ta, kas Ronan läks ikka tööle. Viimasel ajal ei olnud temalt töid tulnud. Natalie ei teadnud, kas tema oli ainus, kes seda märkas, või märkasid seda ka Ronani vennad. Ei tea, kas Ronan just sellepärast oligi olnud viimastel kuudel nii endasse tõmbunud. Olla nii uskumatult andekas ja mitte suuta midagi luua... Seda ei kujutanud kohe ettegi. See oli äärmiselt kurb. Sellisest loovandest ilma jäämine oli kohutavalt julm.
Pesumasina uks lukustus. Natalie vahtis masinat hetke, enne kui märkas, et masinal on ka taimer, mis ütles, et tsükkel kestab nelikümmend viis minutit. Tal oli selge, et ta ei saa jääda siia ja vahtida pealt, kuni pesu on puhas.
Ta peaks istuma vaikselt kuskil mujal ja üritama mitte Ronanit segada – ta võiks mängida telefoniga, aga tal oli tohutu kihk uurida suurt ja põnevat maja lähemalt. Ta ei läheks ühtegi väga isiklikku kohta. Vaevalt, et Ronanil oleks midagi selle vastu, kui ta vaatab ringi tubades, mis on kõigile avatud.
Kuna ta tahtis kogu maja näha, läks ta köögist tagasi esikusse. Kahepoolne peauks oli tohutu suur. Uksed nägid välja nii, nagu pärineksid mõnest vanast lossist, kuigi Ameerika edelaosas polnud just eriti palju losse. Ta silitas puitu ja kujutas hetkeks ette, kuidas barbarid üritavad uksi maha rammida.
Ka läbi kahe korruse ulatuv ringikujuline fuajee oli suur. Selle laest rippus sepistatud lühter, mis näis pärinevat samast ajastust nagu uks: omavahel põimunud raud ja klaas andsid keskaegse tunde. Paremale jäi seina äärt mööda ülespoole kaarduv trepp, see viis koridori. Vasakult viis lühem koridor avatud köögiga peretuppa ja otse tema vastas oli poikvel uks, mille taga paiknes proosaline, kuid väga vajalik tualett.
Natalie läks paremale viivat koridori mööda edasi ning jõudis välja söögituppa, kus seisid suur söögilaud ja kaheksa tooli. Ronan polnud sedasorti mees, kes korraldaks pidulikke õhtusööke, ja Nataliel oli raske ette kujutada, et Ronan oleks võinud selle mööbli ise osta. Kas maja oli ostes möbleeritud?
Ta läks tagasi kööki. Köök oli lihtsalt suur. Äärmiselt moodne, selliste peente markide nagu Sub-Zero ja Wolf roostevabast terasest köögimasinate ja jumalike kvartsist töötasapindadega. Sein töötasapinna taga oli kaetud keerlevate klaasist plaatidega, kus hall värv läks sujuvalt üle siniseks, sinine roheliseks, roheline kollaseks ja kollane taas halliks. Plaadid moodustasid omamoodi pusle ja sõltuvalt sellest, kust neid vaadata, nende värvid kas segunesid omavahel või tõusid esile. Kuidas see sai küll võimalik olla?
„Äh,“ ühmas ta omaette, surudes käed jahedate plaatide vastu. Ronan oli andekas klaasikunstnik. Küllap ta oli need plaadid ise teinud.
Sahvrisse viival uksel oli samades värvides klaaspaneel. Sahvris oli sisse ehitatud veiniriiul ja ohtralt kapiruumi. Kiiganud üle õla, veendumaks, et ta on ruumis endiselt üksi, avas ta ühe kapiukse, mille taga olid nõudevirnad. Ei midagi erilist. Nõud on kõigil. Ainult et need nõud olid erilised.
Ta võttis ühe taldriku ja uuris seda lähemalt. Muster – mis sarnanes seinaplaatide omaga – oli talle võõras, kuid ta tundis meistri käe ära. Need oli teinud Ronani vend Mathias. Mathias müüs igasuguseid nõusid, serveerimisvaagnaid, ripatseid ja klaasist kraanikausse. Osa-ajalise kontorijuhatajana sisestas ta Mathiase tööd kataloogi, kuid neid nõusid polnud ta varem näinud. Kas Mathias oli teinud need just oma vennale? Ja kui nii, siis millal? Kuigi nad polnud otseselt tülis, ei kujutanud Natalie ette, et Ronan võiks Mathiaselt midagi tellida.
Ta pani taldriku tagasi ja vaatas peretuba, mis oli läbi ja lõhki meesterahva oma: tohutu suure teleka vastas oli suur must sektsioonkapp. Seintel oli paar pilti, aga tema pilku köitis hoopis nurgas seisev puust nikerdatud väga realistlik elusuurune karu. Ainus asi, mis takistas sel hirmutavalt mõjuda, oli kohvikruus, mida see ühe käpaga hoidis. Lähemale astudes märkas Natalie silti, millel oli kirjas „Vern“.
Natalie puhkes naerma ja puudutas puitu. Karu nikerdanud kunstnik oli talle sama hästi teada nagu taldrikute meister. Nick oli kolmas Mitchellide vend.
Ta oli sunnitud tunnistama, et on segaduses. Ta oleks võinud vanduda, et Ronan on end vendadest peaaegu täiesti ära lõiganud. Galerii stuudios töötades ei vahetanud ta nendega peaaegu ühtegi sõna ja veetis üha rohkem aega siin mäe otsas üksi. Kuid sellele vaatamata olid tal kodus vendade tööd.
Natalie läks tagasi fuajeesse ja kaalus, kas minna trepist üles või sammuda pikemat koridori mööda edasi. Kaarjas trepp oli liiga huvitav, et seda tähelepanuta jätta, nii et ta läks ülemisele korrusele ja leidis end ruumist, mis oli ilmselt külalistuba, kus olid lai voodi, kummut, mille peal seisis telekas, ja väike kirjutuslaud.
