Ta läks trepist alla ja pikka koridori mööda edasi ning jõudis kabinetti, kus oli suur kirjutuslaud ja palju raamatuid. Küllap meeldis Ronanile siin istuda ja oma raha kokku lugeda, mõtles ta endamisi naeratades. Toast väljudes vaatas ta vasakule. Koridoris oli veel vaid üks uks ja ta teadis, et see viib Ronani magamistuppa. Tal oli küll kiusatus sinna minna, kuid ta võttis end kokku. Ta ju tutvus majaga, mitte ei nuuskinud Ronani taga. Pealegi oli ta seda vannituppa minnes juba vilksamisi näinud. Ta teadis, milline see tuba on, kuigi oleks tahtnud imetleda Ronani toakaaslast haldjat. Otsustanud käituda viisaka külalisena, läks ta tagasi fuajeesse, haaras oma koti ja kõndis sellega kööki.
Ta istus laua äärde ja võttis kotist lameda plastkarbi. Avanud karbi, lappas ta paberilehti, kuni leidis tumerohelise. Ta uuris seda hetke ja asus siis voltima.
Vähem kui kahe minuti pärast oli tal valmis origami-draakon. Pesuruumist kostis piibitamist, mis andis teada, et pesumasin on tsükli lõpetanud. Ta tõusis püsti, pani oma riided ja linad kuivatisse ning jättis väikese draakoni Ronani kabinetti kirjutuslauale.
Tagasi kööki minnes märkas ta kahte ust. Üks viis garaaži ja teine järgmisse koridori. Ei, see polnud õige. Tegu oli katusealuse käiguga, mille seinad olid klaasist, nii et sealt avanes mõlemast küljest vaade tormile. Põrand oli kaetud kividega. Ta hingas enne esimese sammu astumist sügavalt sisse. Edasi minnes sai ta aru, et klaas on kumer. Käigu teises otsas oli uks. Mille ees oli lukk. Ta katsus linki. Uks avanes palju väiksemasse fuajeesse. Jälle uksed. Üks uks oli lahti, teine kinni. Ta astus avatud ukse juurde ja vaatas pühasse paika.
Ronani ateljee oli tohutu suur – võib arvata, et mitusada ruutmeetrit. Laed olid meeletult kõrged. Ateljees oli kaks ahju, kõikjal tööriistad. Pingid, kastid, klaasi valmistamise toormaterjalid, vastasseinal käsil oleva töö üks ühele joonis.
Vasakul oli imeilus luik, paremal sama rabav draakon. Nende vahel oli kolm meetrit ruumi ja selle jooksul transformeerus üks teiseks. Juba paberil oli see lausa imeline, aga valmis kuju tuleb täiel määral klaasist.
Samasugune joonis oli ka galerii ateljees. Natalie teadis, et mõned kompositsiooni osad on juba valmis, aga suur osa oli veel teha ja peamiselt sellepärast, et Ronan ei töötanud viimasel ajal. Isegi praegu olid ahjud külmad ja pimedad.
Talle turgatas sekund liiga hilja pähe, et ilma kutsumata stuudiosse tulemine on märksa tõsisem piiririkkumine kui Ronani magamistuppa sisenemine. Ronan oli kunstnik ja see oli...
„Natalie?“
Natalie võpatas läheneva Ronani häält kuuldes. Melanhoolne ja nägus Ronan ilmus hämarusest nähtavale.
„Kõik korras?“ küsis Ronan.
Ta ei tundunud vihane ega pahane, et Natalie on tema ateljees – ja see oli suur kergendus. Nataliel õnnestus naeratada.
„Jah, pesen pesu. Sellega läheb kõik kenasti.“ Mis asja! Kui lame vastus, aga Ronan oli teda ehmatanud.
„Rääkisin teekoristusbrigaadi ülemaga. Tee siit mäest alla on kinni. Nad üritavad teha tee langenud puudest puhtaks nii kiiresti kui võimalik, aga enne peab torm üle minema ja peateed tuleb kõigepealt korda teha.“
Ta jäi hetkeks vait, just nagu ootaks Natalie reaktsiooni. Natalie kordas mehe öeldud sõnu ja taipas alles siis nende tähendust. Ta ei pääse siit niipea mitte kuskile.
„Nii et ma olen siis siin vangis. Anna andeks. See ei meeldi sulle ilmselt üldse.“
Ronani murelik ilme asendus küsivaga. „Sa jäid oma autost ilma ega saa nüüd ka koju minna. Hoopis sina peaksid olema õnnetu.“
„Minul pole midagi viga. Maja on väga ilus ja meil on elekter ja süüa. Minu silmis pole see mingi probleem. Ausõna.“
„Mina oleksin arvanud, et nõudmisi on rohkem.“
Natalie puhkes naerma. „Minul? Nalja teed või?“
„Ei, mitte sinul. Sina võtad alati kõike nii rahulikult. Ülemisel korrusel on külalistuba. Tunne end nagu kodus.“ Ta kõhkles hetke. „Anna andeks, et ma jätsin telefoni kontorisse. Mul polnud vähimatki kavatsust sundida sind seda retke ette võtma ja siis jäid sa veel autost ilma ja nüüd oled siin vangis.“
„Lase sel autol minna.“ Natalie naeris oma nalja peale. „Saad aru küll, mida ma silmas pean. See on tõesti vedamine. Nüüd saan uue auto. Punase. Kindel värk. Erkpunase, kui neil juhtub sellist olema. Hea küll, lähen sean end sisse.“
„Õhtusöök kell seitse?“ küsis Ronan, enne kui Natalie ateljeest lahkus.
„Sobib.“ Natalie oleks peaaegu lisanud: „Tänan küsimast,“ kuid sai veel õigel hetkel sõna sabast kinni. Ronan ei kutsunud teda kohtama, vaid andis kutsumata külalisele süüa. Ta ei olnud võhivõõras, nad tundsid teineteist töö kaudu, aga ta ei uskunud, et Ronan tunneb tema siinoleku üle suurt rõõmu. Ronani kohta oli täpselt teada, et ta armastas üle kõige üksindust.
Natalie lehvitas lahkudes. Tema oli pärast ema surma seitsme aasta eest saanud küllaga üksi olla. Talle ei meeldinud üldse üksi olla. Inimesed peaksid olema koos, eelistatult ümbritsetuna neist, kes on neile kallid. Temal polnud peret, aga ta andis endast parima, et endale ise pere luua. Ronani vennad elasid Ronanile nii lähedal, kuid ta veetis haruharva nendega koos aega. Kui rumal raiskamine.
Aga see pole tema asi. Tema on siin üksnes lühiajaline külaline. Ronanit ei huvita tema arvamus ja ta ei kavatse seda ka välja öelda. Kohe päris kindlasti.
RONAN tundis end olevat ebamugavas olukorras, kus ei leidnud endale omaenda majas kohta. Lausa uskumatu, et üks väikest kasvu kleenuke naine võis talle sellist mõju avaldada, aga kuigi ta ei näinud Natalied ega isegi kuulnud teda, tekitas naise lähedus temas ärevust. Ühest küljest oli tal tahtmine naist vältida, teisest küljest naine üles otsida ja... ja...
Selle peale oli parem mitte mõelda. Natalie on tema külaline. Kogu lugu. Hea, et ta sedagi teadis, sest tundus, et ta ei teadnud enam midagi.
Millal see küll juhtunud oli? Millal küll oli ta lahkunud normaalsete inimeste maailmast ja saanud erakuks? Sellist plaani tal küll ei olnud. Maja ostes oli ta eeldanud, et vennad käivad tal alatasa külas. Ta oli arvanud, et vennad tulevad siia ja töötavad vahel Atsuko ateljee asemel siin. Aga kõik oli läinud teisiti ja tema oli kasutanud oma maja hoopis omamoodi pelgupaigana – vähemalt alguses. Nüüd oli see muutunud juba peaaegu vanglaks, kus ta istus vabatahtlikult.
Aga see oli kaugelt liiga dramaatiline, mõtles ta majapidamisteenust osutava firma jäetud hautist välja võttes. Sellest piisab kahele ja see tundus millegi niisuguse moodi, mis võiks Nataliele maitseda.
Ta luges läbi koostisainete lehe ja soojendamise õpetuse. Hautis sisaldas kana. Natalie sööb ju ikka liha? Ta oli päris kindel, et oli näinud naist rohkem kui ühel korral hamburgerit söömas ja ennist söödud supp ei valmistanud ka probleeme. Natalie oli vähemalt paar aastat galeriis töötanud. Ta peaks teadma naisest rohkem kui seda, et naine on tema silmis kütkestav ja vast ehk isegi seksikas. Ja ta ei tohiks mingil juhul tunda naisega rääkides muret. Armas jumal, mis küll temaga lahti on? Tal oli ju ikka olnud naiste juures lööki. Kui nad Mathiasega vanemaks said, oli just tema löönud kooli ajal tüdrukutele külge. Aga sarnaselt paljude teiste asjadega oli ka see oskus kadunud. Ta ei saanud aru, millal see oli juhtunud – ta polnud sellele tähelepanu pööranud –,
