üle leti. Võib-olla oli kruus hindamatu väärtusega vanavara.
„Koort?” päris ta. „Suhkrut?”
„Mitte kumbagi,” ütles Reacher.
„Olete läbisõidul?”
„Kavatsen pöörata itta, niipea kui saan.”
„Kui kaugele itta?”
„Päris itta välja,” ütles Reacher. „Virginiasse.”
Värvitud juustega mees noogutas elutargalt. „Siis peate kõigepealt lõunasse minema. Kuni osariikidevahelise kiirteeni.”
„Nii see mul on kavas ongi,” lausus Reacher.
„Kust te täna tulema hakkasite?”
„Põhja poolt,” ütles Reacher.
„Autoga?”
„Hääletasin.”
Värvitud juustega mees ei öelnud enam midagi, sest ei olnudki enam midagi öelda. Baarimeestele meeldib kogu aeg optimistlik olla, aga sellest vestlusest ei olnud arenemas ühtki rõõmsameelset suunda. Hääletamine südatalvel rahvastiku tiheduselt Ameerika viiekümne osariigi seas neljakümne esimesele kohale jääva osariigi kolkamaanteel ei tõotanud tulla kerge ja mees oli liiga viisakas, et seda välja öelda. Reacher võttis kruusi ja püüdis seda peos paigal hoida. See oli katse. Tulemus ei olnud hea. Kõik kõõlused, sidemed ja lihased sõrmeotstest kuni rinnakorvini pakitsesid ja värisesid ning see käe mikroskoopiline võdisemine tekitas kohvi pinnale pisikesi kontsentrilisi lainevirveid. Ta keskendus hoolega ja tõstis kruusi sujuvust taotledes huultele, kuid liigutus kukkus välja hüplev ja sihitu. Purjus mees jälgis teda viivu ja pööras siis pilgu teisale. Kohv oli tuline ja liiga vähe tõmmanud, kuid selles oli kofeiini, mis oli ainus asi, mida ta tegelikult vajas. Purjus mees rüüpas oma klaasist ühe lonksu, pani siis klaasi alusele tagasi ja jäi seda õnnetult põrnitsema. Tema huuled olid kergelt paokil ja nende nurkadesse olid moodustumas pisikesed mullid. Ta rüüpas taas. Ka Reacher rüüpas uuesti ja aeglasemalt. Keegi ei teinud häält. Purjus mees jõi klaasi tühjaks ja see valati jälle täis. Jim Beam. Burboon, vähemalt kolmekordne ports. Reacheri käsivars hakkas ennast pisut paremini tundma. Kohv ongi see, mis su terveks ravib.
Siis hakkas helisema telefon.
Tegelikult helises kaks telefoni. Üksainus number ja kaks telefoniaparaati – üks vastuvõtuletil ja teine baarileti taga riiulil. Viis ametit korraga. Ruugete juustega mees ei saanud ju viibida üheaegselt igal pool. Ta võttis toru hargilt ning lausus: „Apollo Võõrastemaja kuuleb,” tehes seda niivõrd uhkelt, reipalt ja innukalt, nagu oleks olnud tegemist selle majutusasutuse avamise õhtul tulnud esimese telefonikõnega. Seejärel kuulas ta viiv aega, surus mikrofoni vastu rinda ja ütles: „Doktor, see on teile.”
Reacher vaatas arsti otsides automaatselt selja taha. Seal ei olnud kedagi.
Purjus mees tema kõrval küsis: „Kes see on?”
Baarimees ütles: „Proua Duncan.”
Purjus mees lausus: „Mis tal häda on?”
„Nina jookseb verd. Ei taha pidama jääda.”
Purjus mees kostis: „Ütle talle, et sa ei ole mind näinud.”
Ruugete juustega mees ütles selle vale edasi ja pani toru hargile.
Purjus mees vajus kössi ja tema nägu laskus peaaegu klaasi servani.
„Kas te olete arst?” küsis Reacher temalt.
„Mis teil sellest on?”
„Kas proua Duncan on teie patsient?”
„Formaalselt võttes on.”
„Ja te ütlete talle ära?”
„Kes te olete – eetikakomisjon või? See on ju kõigest ninaverejooks.”
„Mis ei lõpe. See võib-olla midagi tõsist.”
„Ta on kolmkümmend kuus aastat vana ja täie tervise juures. Kõrgvererõhutõbe ega verehaigusi ei ole põdenud. Uimasteid ei kasuta. Pole mingit põhjust ärevust tunda.” Mees võttis klaasi kätte. Lonksamine, neelatus, lonksamine, neelatus.
Reacher küsis: „Kas ta on abielus?”
„Mis asja, kas tänapäeval paneb abielu nina verd jooksma?”
„Mõnikord paneb,” ütles Reacher. „Ma olin sõjaväepolitseinik. Vahel kutsuti meid baasist välja või abielus teenistujate juurde. Peksa saanud naised võtsid valu vaigistamiseks rohkesti aspiriini. Aspiriin teeb aga vere vedelaks, nii et kui neid järgmine kord peksti, ei tahtnud verejooks enam lõppeda.”
Purjus mees ei öelnud midagi.
Baarimees pööras pilgu ära.
Reacher küsis: „Mis asja? Kas seda juhtub sageli?”
Purjus mees kohmas: „See on kõigest ninaverejooks.”
Reacher jätkas: „Kas kardate, et satute peretüli keskele?”
Keegi ei teinud häält.
„Võib ju olla teisigi vigastusi,” lausus Reacher. „Võib-olla need ei torka nii hästi silma. Ta on teie patsient.”
Keegi ei teinud häält.
Reacher ütles: „Verejooks ninast on seesama, mis verejooks ükskõik millisest muust kohast. Kui see ei lõpe, siis ta kaotab meelemärkuse. Nagu noahaavagi puhul. Te ei jätaks ju teda noahaavaga sinna istuma?”
Keegi ei teinud häält.
„Olgu pealegi,” ütles Reacher. „See ei puutu minusse. Ja teist ei oleks nagunii asja. Te ei suudaks isegi tema juurde sõita. Kuid te peate kellegi kohale kutsuma.”
Purjus mees ütles: „Kedagi ei ole kutsuda. Kuuekümne miili kaugusel on erakorralise meditsiini osakond. Aga ninaverejooksu pärast nad kiirabiautot nii kaugele ei saada.”
Reacher rüüpas veel ühe sõõmu kohvi. Purjus mees jättis oma klaasi rahule. Ta ütles: „Muidugi oleks mul autojuhtimisega raskusi. Kuid sinna jõudes saaksin ma omadega hakkama. Ma olen hea arst.”
„Halba arsti ei tahaks ma siis küll mitte mingil juhul näha,” kostis Reacher.
„Ma tean näiteks, mis teid vaevab. Ma pean silmas füüsilisi vaevusi. Vaimsete vaevuste koha pealt ei oska ma kommenteerida.”
„Ärge te, semu, neid ette võtkegi.”
„Või muidu?”
Reacher ei lausunud midagi.
„See on ninaverejooks,” ütles arst uuesti.
„Kuidas te seda raviksite?” päris Reacher.
„Veidi
