ütles: „Kas sa oled selles kindel?”
Noormees lausus: „See valmistaks mulle heameelt.”
Reacher kehitas õlgu.
„Olgu pealegi,” ütles ta. „Lähme.” Ta pöördus ning kõndis puldist möödudes läbi esimese ja teise ukse tuldud teed tagasi ning astus külma õhtuõhu kätte. Suurt kasvu mees käis tal kogu aeg kannul. Reacher puges kahe pikapi vahelt läbi ja hakkas üle lahtise platsi Subaru poole minema. Suurt kasvu mees käis tal kogu aeg kannul. Autost kümne jala kaugusel jäi Reacher seisma ja pöördus ümber. Ka suurt kasvu mees peatus ja oli nüüd Reacheriga silmitsi. Ta ootas ning oli niiviisi seal seistes lõtv, pingevaba, kannatlik ja asjatundlik.
Reacher ütles: „Kas ma tohin sulle pisut nõu anda?”
„Mille kohta?”
„Sa oled küll terane, aga mitte geenius. Sa vahetasid just praegu hea taktikalise olukorra välja palju halvema vastu. Sees olid rahvast täis ruumid, tunnistajad, telefonid ja võimalikud sekkumised, siin aga ei ole üleüldse mitte midagi. Sa loobusid äsja suurest eelisest. Siin, väljas, on mul pikalt aega sind tümitada ja pole kedagi, kes saaks sind aidata.”
„Täna õhtul ei ole vaja kedagi tümitada.”
„Olen nõus. Kuid ma pean sellegipoolest härra Duncanile ühe sõnumi edasi andma.”
„Millise sõnumi?”
„Ta peksab oma naist. Ma pean talle selgitama, miks see on halb mõte.”
„Ma olen kindel, et te eksite.”
„Ma olen tõendeid näinud. Nüüd on mul tarvis Duncaniga kohtuda.”
„Härra, tulge nüüd tegelikkusesse tagasi. Te ei kohtu kellegagi. Täna õhtul läheb sinna tagasi ainult üks meist ja teie see ei ole.”
„Kas sa naudid sellise tegelase juures töötamist.”
„Kurta ei ole mul millegi üle.”
„Võib juhtuda, et mõne aja pärast sa kurdad. Keegi rääkis mulle, et lähim haigla on kuuekümne miili kaugusel. Sa võid kergesti oma tund aega siin väljas lamada.”
„Härra, te peate nüüd autosse istuma ja ära sõitma.”
Reacher asetas käed kuuetaskusse, et käsivarsi liikumatuna hoides neid uute kahjustuste eest kaitsta. Ta ütles: „Brett, see on viimane võimalus. Sa võid veel ära minna. Sul pole tarvis niisuguse jätise pärast haiget saada.”
„Ma pean oma tööd tegema.”
Reacher noogutas ja ütles väga vaikselt: „Kuule, lapsuke,” suurt kasvu mees kummardus õige pisut lähemale, et öeldavat paremini kuulda, ning Reacher lõi talle raskesse saapasse kängitsetud parema jalaga jõuliselt kubemesse ja astus siis eemale, mees aga vajus üheksakümne kraadise nurga all kooku, oksendas, öökis, ahmis õhku ja puristas. Siis lõi Reacher teda uuesti, seekord jalaga küljelt vastu pead – see oli tõsine hoop, mis meenutas jalgpalluri hoogsat pööret, et väljaku teisest äärest löödud sööt palli maha kukkuda laskmata väravasse põrutada. Mees tegi jalapäkkadel tiiru ja vajus maha nii, nagu püüaks ta ennast pinnasesse kruvida.
Reacher jättis käed taskusse ja hakkas steigirestorani ukse poole tagasi minema.
KUUS
Tagumises saalis oli pidu ikka veel täies hoos. Küünarnukke laual enam ei olnud. Nüüd lösutasid kõik seitse meest tooli seljatoe najal, nautisid iseennast, laiutasid ja olid oma ümbruskonna isandad. Kõikide näod õhetasid soojuse ja õlle mõjul kergelt ning seltskonna kuus liiget kuulasid poole kõrvaga millegi üle hooplevat seitsmendat ja valmistusid teda järgmise anekdoodiga üle trumpama. Reacher lonkis sisse, astus Duncani tooli taha ja võttis käed taskust välja. Ta asetas need Duncani õlgadele. Saal jäi täiesti vaikseks. Reacher nõjatus kätele ning tõmbas neid vähehaaval tahapoole, kuni Duncani tool jäi ebalevalt kahele jalale kõõluma. Seejärel võttis ta käed ära ning tool kukkus kolksatades ettepoole maha, Duncan rabeles kähku toolilt üles, ajas ennast sirgu ja pöördus ümber, näol ühepalju hirmu ja viha ning lisaks ka püüe semude ees külma kõhuga meest mängida. Siis vaatas ta ringi ega leidnud oma alluvat, mis võttis külma kõhtu ja viha üksjagu vähemaks, kuid jättis hirmu tervikuna alles.
Reacher küsis: „Kas Seth Duncan?”
Kondine mees ei vastanud.
Reacher ütles: „Sõbrake, mul on sulle üks sõnum.”
Duncan ütles: „Kellelt?”
„Abielunõustajate üleriiklikult ühenduselt.”
„Kas säärane asi on olemas?”
„Tõenäoliselt on.”
„Milline see sõnum on?”
„See on pigem nagu küsimus.”
„Olgu pealegi, milline see küsimus siis on?”
„Küsimus on niisugune, et kuidas see sulle meeldib?” Reacher virutas Duncanile võimsa ja õela hoobi otse vastu nina ning tema sõrmenukid tungisid läbi kõhre ja luu ning litsusid kõik laiaks. Duncan kukkus tahapoole ja maandus lauale. Ta põrkas korra üles ning taldrikud purunesid, klaasid läksid ümber ning noad libisesid eemale ja kukkusid põrandale.
Duncan ei püüdnudki püsti tõusta.
Reacher kõndis minema, läks piki koridori alla, möödus puldist ja väljus taas parklasse.
See võti, mille punapäine mees oli talle motellis andnud, oli tähistatud suure number kuuega, nii et Reacher parkis auto kuuenda majakese juurde, läks sisse ja leidis sealt eest motelli fuajee miniatuurse versiooni sõõrja ruumi näol, kus oli ainult üks sirge osa, mis oli eraldatud vannitoale ja riidekapile. Lagi oli kuplikujuline ja valgusest üle ujutatud. Voodi oli seina ääres spetsiaalsel kaare sisse sobituval lavatsil. Majakeses olid olemas vannikujuline tugitool, väike ümar laud selle kõrval ja läheduses suurem laud vanamoodsa klaasteleriga. Voodi kõrval oli vanamoodne telefon. See oli numbrikettaga. Vannituba oli väike, kuid ajas asja ära, ja vanni kohal oli dušiotsik; riidekapp oli aga umbkaudu sama suur kui vannituba.
Olemas oli kõik, mida ta vajas, ega olnud midagi, mida ta ei vajanud.
Ta võttis riided seljast, jättis need voodile ja läks duši alla. Ta keeras vee nii kuumaks, kui suutis taluda, ning laskis sellel oma kaelal, õlgadel, käsivartel ja roietel mängelda. Ta kergitas üht käsivart, siis teist ja seejärel mõlemat korraga. Käed küll liikusid, kuid raskustega nagu mingisugune äsja ehitatud masin, mis vajab veel täiustamist. Hea uudis oli see, et sõrmenukid ei valutanud üldse.
Seth Duncani arst elas rohkem kui kahesaja miili kaugusel Colorado osariigis Denveris. Ta oli kahtlemata esmajärguline meedik, ent hädaabi andmiseks ta ilmselgelt ei sobinud. Lähima erakorralise meditsiini osakonnani oli tund aega autosõitu. Ja tolle kohaliku soolapuhuja lähedusse ei oleks läinud ükski terve mõistusega inimene. Nõnda siis laskis Duncan ühel sõbral sõidutada ennast oma onu Jasper Duncani koju. Sest tema onu Jasper Duncan oli selline
