sealt ära tuua.”
Viis miili motellist lõuna pool silmitses arst taas pikalt sissesõidutee lõpus üksinduses seisvat kolme vana maja, vaatas siis ettepoole ning juhendas Reacherit sõitma piki tumedate tühjade põldude servi vasakule, paremale ja vasakule, et jõuda paaril lausikul lattaiaga ümbritsetud aakril seisva uue rantšostiilis maja juurde.
„Kas teil võti on olemas?” küsis Reacher tema käest.
„Võti on rõngas.”
„Teist võtit teil ei ole?”
„Naine laseb mu sisse.”
„Kui te nii arvate,” ütles Reacher. „Head ööd.”
Ta vaatas, kuidas arst läks tuigerdades esimesed kakskümmend jalga mööda oma sissesõiduteed, pööras siis auto ümber ja sõitis põhjast lõunasse kulgevale kaherealisele põhiteele tagasi. Kui kahtled, keera vasakule, kõlas tema deviis, ja nõnda siis liikus ta miili võrra põhja poole, jäi seisma ja vajus mõttesse. Kuhu võiks üks Seth Duncani moodi tegelane minna koos sõpradega õhtust sööma?
VIIS
Reacher jõudis järeldusele, et steigirestorani. Maakoht, põllumajanduspiirkond, punt vanu semusid mängivaid jõukaid tüüpe käärivad käised üles, lasevad lipsusõlme lõdvaks, tellivad kannu koduõlut, käsivad fileelõigu pooltooreks jätta ja irvitavad kolesterooli pärast muretsevate rannikutossikeste üle. Nebraska maakonnad on eeldatavasti suured ja hõredasti asustatud, nii et restoranid võivad jääda üksteisest kolmekümne ja enama miili kaugusele. Aga õhtud on pimedad ja steigirestoranidel on alati valgustatud silt. See käib steigikultuuri juurde. Kas neoonlampidest vanaaegses kirjas sõna „Steigirestoran” katuseharjal või siis prožektorisäras lõõskav uhke nimesilt.
Reacher kustutas esituled, astus Subarust välja, haaras katusereelingust kinni, astus kapotile, tõmbus küüru ja tõusis autokatusele. Siis ajas ta ennast püsti ja nii olid tema silmad selles lausikus ilmanurgas maapinnast üksteist jalga kõrgemal. Ta tegi pingsalt pimedusse vaadates täisringi. Nägi tükk maad põhja pool motelli viirastuslikku sinist kuma ja umbkaudu kümne miili kaugusel edelas roosat õhetust. Võib-olla oli see kõigest tankla, kuid see oli ka ainus tundmatu valgus, mis siia kätte paistis. Nõnda siis Reachersõitiski lõunasse ja seejärel läände. Ta tegi veel kaks peatust, et õiget suunda tabada. Kuma muutus heledamaks sedamööda, mida lähemale ta sellele jõudis. Punane neoon, mille õhtuudu kergelt roosakaks muutis. See võis olla mis iganes. Alkoholipood, veel üks motell, Exxoni tankla.
See oli steigirestoran. Ta lähenes sellele tagurdades. Restoran oli aidale kohase välisvoodriga pikk ja madal hoone, mille akendel põlesid küünlad ja mille katus oli nõgus nagu vana mära selg põllul. Maja seisis omaette aakrisuurusel tambitud mullast krundil. Piki katuseharja kulges ere silt – sellest klaastorudest ja metalltugedest koosnevast linnupesast võis välja lugeda vanaaegses kirjas punaselt hõõguva sõna „Steigirestoran”. Hoonet ümbritsesid kaares pargitud autod, mis seisid kõik ninaga hoone poole nagu imevad põrsad või lennukid lennujaamas. Seal oli sedaane, pikapeid ja linnamaastureid, mõned nendest olid uued ja mõned vanad ning enamjaolt olid nad kodumaised.
Reacher parkis arsti Subaru teistest eraldi maantee lähedale. Ta astus välja, seisis viivu külma õhu käes ja ringutas õlgu, et ülakehasse veidi mugavamat tunnet saada. Ta ei olnud kunagi aspiriini võtnud ega kavatsenud ka nüüd algust teha. Ta oli paaril korral saanud haiglas käsivarde kanüüli, mille kaudu oli talle veeni morfiini tilgutatud, ja ta mäletas seda kogemust üsna täpselt. Väljaspool intensiivravipalatit kavatses ta loota ajale ja tahtejõule. Muud võimalust ei olnud.
Ta kõndis restorani ukse juurde. Sees oli väike ruudukujuline vestibüül veel ühe uksega. Selle ukse taga oli ülemteenri lugemislambi ja reserveerimisraamatuga, hetkel peremeheta pult. Paremal oli väike söögisaal, kus kaks paarikest lõpetasid oma söömaaega. Vasakul paistis olevat täpipealt seesama. Ees lühike koridor ja selle taga suurem saal. Madalad laed, viimistlemata puidust seinad, messingdetailid. Soe ja kodune koht.
Reacher sammus puldist mööda ja vaatas suuremasse saali. Kohe uksekaare taga paiknes kahene laud. Lauas istus ja sõi mees, kes kandis Cornhuskersi jalgpallimeeskonna punast jakki. Nebraska Ülikooli meeskonna oma. Saali põhiosas oli kaheksane laud. Selle olid hõivanud seitse pintsaku ja lipsuga meest, kusjuures kolm nendest istusid teise kolmega vastamisi, lauaotsas oli aga too sell pulmapildilt. Ta oli veidi vanem kui pildil ja veidi luisem ning veelgi rohkem endaga rahul, aga ta oli seesama mees. Vähimagi kahtluseta. Ta oli eksimatult äratuntav. Laual olid suure söömaaja riismed. Taldrikud, klaasid ning kulunud puitkäepideme ja hambulise teraga noad.
Reacher astus saali. Kui ta edasi läks, tõusis too üksinda kaheses lauas istunud vennike sujuvalt püsti ja nihkus Reacheri teele. Ta kergitas kätt nagu liikluspolitseinik. Seejärel asetas ta sellesama käe Reacheri rinnale. Ta oli suurt kasvu mees. Peaaegu sama pikk kui Reacher ise, tükk maad noorem, võib-olla pisut raskem, heas vormis ja teatava sõnatu arukusega silmades. Jõud ja ajud. Ohtlik segu. Reacher eelistas neid vanu aegu, mil lihas oli juhm. Ta pani selle hariduse süüks. Rumalaid ei veetud enam niisama kursuselt kursusele. Sportlaste loengutel käima sundimise eest tuleb aga maksta geenidega.
Suure laua tagant ei vaadanud keegi nende poole.
Reacher ütles: „Paks poiss, mis su nimi on?”
Mees vastas: „Minu nimi?”
„See ei ole ju raske küsimus.”
„Brett.”
Reacher ütles: „Brett, asjalood on nüüd niisugused. Kas sina võtad oma käe minu rinnalt ära või mina võtan selle ära sinu käsivarre otsast.”
Mees langetas käe. Aga tee pealt eest ta ei astunud.
„Milles on asi?” küsis Reacher.
Mees küsis: „Kas te olete siin selleks, et kohtuda härra Duncaniga?”
„Mis see sinusse puutub?”
„Ma töötan härra Duncani juures.”
„Kas tõesti?” sõnas Reacher. „Mida sa tema jaoks teed?”
„Korraldan tema kohtumisi.”
„Ja?”
„Teile ei ole kohtumist ette nähtud.”
„Millal ma võiksin selle saada?”
„Kuidas „mitte kunagi” teile istub?”
„Tegelikult mitte just hästi, Brett.”
„Härra, te peate ära minema.”
„Kes sa oled, mingisugune turvamees või? Ihukaitsja? Põrgu päralt, kes ta siis on?”
„Ta on eraisik. Mina olen üks tema abidest ja muud midagi. Ja nüüd me peame teid teie auto juurde tagasi toimetama.”
„Kas sa tahad mind parklasse saata?”
„Härra, ma lihtsalt teen oma tööd.”
Seitse meest suure laua taga olid küünarnukkidele toetudes vandeseltslaslikult
