ilma jäänud, enesega rahul olev mees suudab võib-olla hankida talle asendaja või koguni kaks-kolm asendajat. Ja ehkki ihukaitsja töö on üldjuhul passiivset laadi, on neid kaht-kolme asendajat vahest võimalik veenda kõigest ühel ööl ka aktiivselt tegutsema ja seda iseäranis juhul, kui nad on Breti sõbrad. Reacher teadis, et tema jälgedele jõuda ei ole raske. Apollo Võõrastemaja oli tõenäoliselt ainus üldkasutatav majutuskoht ümberkaudsel kahesajal ruutkilomeetril. Kuivõrd arsti joomakombed olid siinkandis hästi teada, polnud põhjusahelaid kuigi raske ära mõistatada. Telefonikõne, ravi, sekkumine.
Järelikult pani Reacher ennast uuesti täielikult riidesse, sidus saapapaelad kinni, istus pimeduses ja hoidis kõrvad lahti, et kuulda autorehvide krudinat kruusal.
Rohkem kui nelisada viiskümmend miili põhja pool sellest kohast, kus Reacher istus, saavad Ühendriigid otsa ja algab Kanada. Pikim maismaapiir maailmas kulgeb seal mööda 49. laiusjoont üle mägede, teede, jõgede ja ojade ning läbi linnade, põldude ja metsade, kusjuures selle läänepoolne lõik Washingtoni osariigist kuni Minnesotani on peaaegu tuhande üheksasaja miili ulatuses täiesti sirge, ilma et ükski toll sellest oleks sõjalises mõttes kaitstud. Enamjaolt on piir ka tarastamata ja tähistamata, kuid suuremal osal sellest hoitakse pilku peal märksa hoolikamalt, kui inimesed oskavad arvatagi. Washingtoni osariigi ja Minnesota vahel on viiskümmend neli ametlikku piiriületuskohta, millest seitseteist on mehitatud ööpäev läbi, kolmekümne kuues valvatakse ainult päevasel ajal ja üks on ilma ainsagi töötajata, kuid varustatud telefonidega, mille abil on võimalik astuda ühendusse kauge tolliametiga. Mujal patrullib piiril juhusliku graafiku alusel salastatud arv agente, üksildasemates paikades on kaamerad ja pikkadel piirilõikudel on pinnasesse peidetud liikumisandurid. Mõlema poole valitsusasutustel on üsnagi hea ettekujutus, mis piiril parajasti aset leiab.
On üsnagi hea ettekujutus, aga puudub põhjalik teadmine. Montana osariigis on Kaljumäestikust ida pool kulutanud maapind metsapiirist madalamal sadakond miili selleks, et lameneda sakilistest mäetippudest lausikuteks tasandikeks, mida enamjaolt katvasse tihedasse okaspuumetsa lõikuvad üksnes kohati sätendava veega jõed, mageveejärved ja puhuti ka mõni okastega kaetud liivarada. Üks selline rada jõudis pärast mitmeid miile labürinti meenutavaid kurve ja käänakuid välja lõunakaarde kulgevale muldkattega teele, mis omakorda suubus loogelisele kruusateele, mis lõppes paljude miilide pärast silmatorkamatu vasakule hargneva kõrvalteena väikesel kaherealisel maakonnamaanteel tükk maad põhja pool tähtsusetust linnakesest, mille nimi oli Hogg Parishi.
Üks hall kaubik sooritas vasakpöörde sellele teele. Kustutatud esitulede ja sisselülitatud parkimistuledega auto veeres pikkamisi ja vaikset kriginat tekitades mööda kruusa edasi, roopad ja rataste vale külgkalle nügisid teda vasakule ja paremale ning vedrud kääksusid. Masin kaevus pealtnäha lõputult järjest sügavamale lõikavasse külma ja pimedusse. Siis keeras kaubik viimaks tuletõrjetrassile, kus rataste all oli kinnitambitud muld, mõlemal pool teed seisid külmetavad puutüved ja pea kohalt paistis kitsas lõiguke öötaevast, kus tähti oli küllaga, kuid kuud polnud näha, GPS-satelliidid seal tuhandete miilide kõrgusel pidasid temaga veatult sidet, juhatasid teda ja näitasid talle, kus on ohutu ala piirid.
Auto roomas veel palju miile edasi, kuid siis tuletõrjujate trass vähehaaval lõppes ja algas taas liivane rada. Masin aeglustas jalakäija kiiruseni ja liikus edasi nendes roobastes, mis ta oli oma rohketel varasematel retkedel siia ise teinud. Ta pöördus koos nendega siia-sinna tekkinud käänakutes ja kurvides vasakule ja paremale ning trügis kitsamates kohtades läbi kriime täis puude vahelt, madalamate okste tüükad külgi kraapimas. Auto sõitis rohkem kui tund aega ning jäi siis seisma piirist täpipealt kaks miili lõuna pool kohas, mis oli juba ammuaegu välja valitud. Mitte keegi ei teadnud kindlalt, kuhu liikumisandurid on paigutatud, kuid enamasti oletati, et tegelikult peaksid need olema mõlemal pool piiri ühe miili laiuses vööndis. See oli nagu miiniväli. Ohutuse mõttes oli lisatud veel üks miil ja pisike plats alusvõsast puhtaks raiutud, et auto saaks seal tagasi pöörata.
Kaubik tagurdas veidi, pöördus ümber ja jäi sõidu alustamiseks valmis olles ninaga lõuna poole liivase raja kohale seisma. Mootor suretati välja ja tuled kustusid.
Auto ootas.
Reacher ootas pimeduses oma vanntugitoolis nelikümmend minutit, ootas terve tunni ja võttis mõttes läbi järgmise päeva marsruuti. Kuni osariikidevahelise kiirteeni lõunasse ja seejärel itta.
Osariikidevaheline peaks lihtne olema. Ta oli suuremal osal kiirteede võrgust juba varemgi hääletanud. Neil on pealesõiduteed ja puhkealad ja palju nii äri- kui ka eraasjades ringirändajaid, kusjuures tubli ports nendest tunneb ennast üksildasena ja on valmis reisiseltsilist peale võtma. Häda saab olema osariikidevahelisele eelneva osaga ehk kiirteeni viiva rännakuga keset pärapõrgut. Ta ei olnud pärast väljumist autost, mis ta siin ristmikul maha pani, kuulnud ainsatki sõitjat möödumas. Öine aeg on alati vaiksem kui päev, ent viibida niivõrd maantee lähedal ja mitte kuulda kedagi mööda sõitmas on Ameerikas sellegipoolest harukordne. Tegelikult ei olnud ta kuulnud üleüldse mitte midagi – ei tuulemüha ega mingeid öiseid helisid – ja ometigi oli ta kogu aeg teraselt kuulatanud, et tabada rehvikrudinat kruusal. Ta oli otsekui kurdiks jäänud. Ta kergitas kohmakalt kätt ja plõksutas pelgalt kindluse mõttes kõrva ääres sõrmi. Kurt ta ei olnud. Oli lihtsalt südaöine aeg maakohas. Muud midagi. Ta tõusis püsti, käis korraks vannitoas ära ja võttis uuesti istet.
Siis kuulis ta midagi.
Mitte mööduvat autot, tuult ega muid öiseid helisid.
Ega ka rehve kruusal.
Ta kuulis samme kruusal.
KAHEKSA
Ta kuulis samme kruusal. Ühe jalapaari astumist. Kerget ja kõhklevat lähenemist majale. Reacher jälgis akent ja nägi selle eest mööda vilksatanud inimkuju. Pisikest ja õblukest inimest, kes oli pea mantlikrae varju tõmmanud.
Naist.
Uksele koputati tasakesi, pelglikult ja pehmelt. Närvilise kinnastatud käekesega. See võis olla peibutis. Ei ole ju midagi üle mõistuse käivat selles, kui mõni igast otsast süütu ja ohutu olevus saadetakse ette, et ust lahti saada ja sihtmärgi valvsust uinutades temas ekslikku turvatunnet tekitada. Pole sugugi võimatu, et selline inimene on oma osa etendades närviline ja ebalev.
Reacher läks vaikselt üle toa vannituppa tagasi. Ta tõstis akna üles ning tõmbas putukavõrgu eest ja asetas vanni. Seejärel laskis ta pea alla, ronis jalgu üle aknalaua keerates välja ja astus kruusale. Ta hakkas nagu köietantsija jalgrada palistavat hõbedast prussi mööda hääletult edasi liikuma. Ta läks vastupäeva sõõrja majakese ümbert ringi ja jõudis naise juurde selja tagant.
Naine oli üksi.
Teel ei olnud ainsatki autot, parklas ei olnud kedagi, keegi ei surunud ennast emmal-kummal pool tema ust vastu seina, keegi ei küürutanud tema akna all. Oli kõigest see naine, kes seisis siin üksinda. Tal paistis külm olevat. Ta kandis villast mantlit ja salli. Kübarat ei olnud. Ta oli umbes neljakümnene, väikest kasvu, tõmmu ja murelik. Ta kergitas kätt ja koputas uuesti.
Reacher ütles: „Ma olen siin.”
Naine ahhetas, pöördus kähku ringi ja asetas käe rinnale. Tema suu jäi lahti nagu pisike O-täht. Reacher sõnas: „Andke andeks, et ma teid ehmatasin, kuid ma ei oodanud külalisi.”
Naine ütles: „Oleksite vist pidanud ootama.”
„Noh, tegelikult vist ootasingi. Aga mitte teid.”
„Kas
