oli tal selleks rohkem põhjust, sest kruusasel pinnal oli raske kõndida. Aga ta jõudis ilma kõrvalise abita ukseni. See kujutas endast elegantset vanaaegset puitust, millele oli ettevaatlikult kantud valget läikvärvi. Reacher leidis messingnupu ja vajutas sellele sõrmenukiga. Ta kuulis majast elektrikella helinat, siis ei kostnud minut aega midagi ja seejärel oli kuulda aeglasi samme laudpõrandal. Siis paotati ust ja üks nägu vaatas välja.
Ja veel milline nägu! Mustade juustega raamitud kaame nahk, hirmunud silmad, suu kõrvalt piki kaela pluusile voolanud kolmnurkse punase tulva tipu vastu oli aga kõvasti surutud samuti punasega läbi imbunud taskurätik. Kaelas rippus üleni verega määrdunud pärlitest kee. Siidpluus oli pihani verine. Naine võttis taskurätiku nina juurest ära. Tema huuled olid lõhki ja hambad verega kaetud. Ninast valgus endiselt ühtlase nirena verd.
„Te siiski tulite,” ütles naine.
Arst pilgutas kaks korda silmi, püüdis hoolega pilku koondada, väänas suu tusaseks mossituseks ja noogutas. Ta lausus: „Me peaksime selle asja üle vaatama.”
„Te olete joonud,” ütles naine. Siis vaatas ta Reacheri poole ja küsis: „Kes teie olete?”
„Mina juhtisin autot,” kostis Reacher.
„Kas sellepärast, et ta on purjus?”
„Ta saab hakkama. Aju opereerima ma teda ei laseks, kuid verejooksu suudab ta peatada.”
Naine mõtles viivu aega selle üle, noogutas siis, asetas taskurätiku taas näole ja lükkas ukse lahti.
Nad läksid kööki. Arst oli küll täis kui tinavile, ent protseduur oli lihtne ja tal oli säilinud piisavalt palju lihasmälu, et vajalike toimetustega toime tulla. Reacher tegi lapid soojas vees märjaks ja andis arsti kätte, kes puhastas naise näo, toppis ninasõõrmed kõvasti marlit täis ja sulges huulte haavad liblikplaastriga. Tuimasti võttis valu ära ning naine muutus rahulikuks ja uniseks. Oli raske öelda, milline ta tegelikult välja näeb. Ta nina oli ka varem puruks löödud. See oli selge. Kuid tal olid hea nahk, suurepärane luustik ja kaunid silmad. Ta oli sale ja üsna pikka kasvu, kandis ilusaid rõivaid ja oli kahtlemata heal järjel. Nagu ka see maja. Sees oli soe. Laiadest laudadest põrandad küütlesid saja aasta vältel tehtud vahatamistest. Majas oli ohtrasti puitdetaile, elegantseid üksikasju ja delikaatseid pastelltoone. Riiulitel olid raamatud, seintel maalid ja põrandatel vaibad. Elutoas oli hõberaamis pulmafoto. Fotol võis näha sellesama naise nooremat ja kahjustamata versiooni koos hallis vestiga ülikonnas pikakasvulise ja kõrspeene mehega. Mehel olid tumedad juuksed, pikk nina ja säravad silmad ning ta paistis endaga väga rahul olevat. Ta ei olnud sportlane ega ka lihttöö tegija, professor või luuletaja. Ega ka talupidaja. Tõenäoliselt ärimees. Miskit laadi juht. Tubast tüüpi tegelane, pehme, küll energiline, aga ilma sitkuseta.
Reacher läks tagasi kööki ning leidis eest valamu kohal käsi peseva arsti ja peeglisse vaatamata juukseid kammiva naise. Ta küsis naiselt: „Kas te tunnete ennast nüüd hästi?”
Naine ütles pikkamisi ja ebaselge ninahäälega: „Mitte just liiga halvasti.”
„Kas teie abikaasa ei ole siin?”
„Ta otsustas minna välja õhtustama. Koos sõpradega.”
„Mis tema nimi on?”
„Tema nimi on Seth.”
„Ja mis teie nimi on?”
„Minu nimi on Eleanor.”
„Eleanor, kas te võtate aspiriini?”
„Jah.”
„Sest Seth teeb seda sageli?”
Naine pidas kaua-kaua vahet ja raputas siis pead.
„Ma komistasin,” ütles ta. „Vaibaserva taha.”
„Ja mõne päeva jooksul lausa mitu korda? Sellesama vaiba taha?”
„Jah.”
„Mina teie asemel vahetaksin selle vaiba välja.”
„Ma olen kindel, et rohkem seda ei juhtu.”
Nad ootasid kümme minutit köögis, kuni Eleanor käis teisel korrusel duši all ja riideid vahetamas. Nad kuulsid, kuidas üleval vesi jooksis ja siis seisma jäi, ning kuulsid teda hüüdmas, et temaga on kõik korras ja et ta hakkab magama minema. Nii et nad lahkusid majast. Välisuks klõpsatas nende taga kinni. Arst taarus autoni ja potsatas oma arstipauna jalgade vahele põrandale pannes reisijakohale. Reacher käivitas mootori ja tagurdas mööda sissesõiduteed maanteele. Ta keeras rooli, vajutas jalaga gaasipedaalile ja hakkas tuldud teed tagasi sõitma.
„Olgu jumal tänatud,” ütles arst.
„Selle eest, et temaga kõik korras oli?”
„Ei, et Seth Duncanit seal ei olnud.”
„Ma nägin tema pilti. Minule ta erilist muljet ei jätnud. Võin kihla vedada, et tema koer on puudel.”
„Neil polegi koera.”
„See oli lihtsalt piltlikult öeldud. Ma võin aru saada, et maal töötav arst on mures võimaluse pärast sattuda peretüli vahele kohas, kus mees joob õlut, kannab varrukateta T-särki ja hoiab koos katkiste masinate ja autodega õues ka paari pitbullterjerit. Seth Duncan aga ilmselt seda ei tee.”
Arst ei kostnud midagi.
Reacher ütles: „Kuid te kardate teda sellegipoolest. Nii et tema võim tuleneb millestki muust. On võib-olla rahalist või poliitilist laadi. Tal on kena maja.”
Arst ei kostnud midagi.
Reacher küsis: „Kas seda tegi tema?”
„Jah.”
„Kas te teate seda kindla peale?”
„Jah.”
„Ja ta on seda varemgi teinud?”
„Jah.”
„Kui mitu korda?”
„Palju. Vahel on naisel murdunud roided.”
„Kas ta on sellest politseinikele rääkinud?”
„Meil ei ole politseinikke. Me sõltume maakonnast. Nad on tavaliselt kuuekümne miili kaugusel.”
„Ta võib ju helistada.”
„Ta ei hakkaks süüdistusi esitama. Nad ei tee seda kunagi. See tähendab, et ei tee siis, kui esimesel korral asja niisama jätavad.”
„Kuhu üks Duncani moodi mees läheks koos sõpradega õhtustama?”
Arst ei vastanud ja Reacher teist korda ei küsinud.
Arst ütles: „Kas me sõidame sinna fuajeebaari tagasi?”
„Ei sõida, ma viin
